/nginx/o/2017/09/14/7100767t1h444e.jpg)
Antagu andeks ettevõtmise pärast juba pealkirjas lolli nalja visata. Aga viimasel ajal, juba mõni aasta, võib-olla kauemgi, neid ilmalõpu raamatuid ja filme muudkui tuleb. Tont teab, mispärast. Ehk tundub maailm aina kahtlasem ja ebakindlam, hakkadki ette kujutama, plaane tegema, mismoodi hakkama saada.
Siin tuleb epideemia ja teeb otsa tüütule väljendile: maailm, nagu me seda tundsime. Eripära ongi, et juhtub Venemaal. Sihukese suhteliselt noore suhteliselt keskklassi perekonnaga, kes on otsustanud Moskva maha jätta, linna taha kolida. Aga raha muidugi tehakse Moskvas edasi.
Linn, sinder, on üks äraütlemata õrn organism. Kole keeruline ka. Sellele ei mõelda eriti, aga mida suurem, seda hullem. Elekter, vesi, kloaak. Kõige hullem, et pead-jalad koos, üks mürgine atsihh metroos hullem kui mingi gaasirünnak. Batsillused levivad rõõmuga välgukiirusel.
Mis siin raamatus juhtubki. Esialgu on ummikud, Moskva pannakse karantiini ja, nagu Venes kombes, ega keegi õieti midagi tea. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Lõpuks ikka tunnistatakse, et on, jah, eriti õel ja tappev viirus liikvel, vaktsiin muidugi väljatöötamisel, aga aega läheb ja seni püsige paigal ja katsuge hakkama saada. Vastu talve.
Siiani ei midagi uut, eks. Aga vene naine kirjutab tihedamalt ja täiesti ebakoomiksilikult. Pealegi nii, et on raske talle milleski vastu vaielda või leida ebakohti. Lääne prepperi, noh, ilmalõpuks valmistuja tõsiseltvõetavus kaob hetkel, kui ta soovitab tualettpaberit, mähkmeid ja neid teisi asju, mis püksi käivad, varuda. Õpi käsitsi ja külma veega pesu pesema, ausalt!
Ai, sain jälle lääne ees lömitajatele ära äsada.
Sõnaga, siin on kole segadus, teekonnafilm, kui perekond püüab jõuda linnast võimalikult kaugele, soovitavalt saarele, kuhu taud pole veel jõudnud. Seiklust, tundelisust, avastamist, et inimene on inimesele sõber, seltsimees, hunt ja vend, aga vene inimene on ettearvamatu. Hetkel on vend, järgmine hetk hunt või, veel hullem, seltsimees.
Julmi otsuseid ja ülepea vene ainuomast õudust – taudi leviku tõkestamiseks «puhastatud» asulad, näiteks. Sõprust, armastust, baabalikkust, totrusi. Avastamist, kui habras on tsivilisatsioon. Ainult natuke ja käes on apokalüptiline bardakk.
***
/nginx/o/2017/09/14/7100767t1h444e.jpg)
Jana Vagner
«Vongozero»
Tõlkija Jaana Peterson
Varrak 2016
334 lk