Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Superministeerium kui monument Exceli tabelile

Arhitektuurikriitiku Carl-Dag Lige analüüs!

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Uus ministeeriumite ühishoone Tallinnas süvendab riigiasutuste bürokraatlikku kuvandit.

Kui uue ministeeriumihoone fassaadilt puuduksid vapilõvid, siis võiks seda pidada järjekordseks korporatiivseks büroohooneks. Oma välisilmelt meenutavad Liivalaia ja Pärnu maantee suurristmiku ääres paiknevad paaristornid tõepoolest mõnda Ida-Euroopa äärelinna kontorihoonet, serveriparki või tööstushoonet, mille monotoonne fassaad ei räägi midagi ruumi tegelikust kasutusviisist. Ometi ei tahaks olla üdini kriitiline ja ettevõtmisele tervikuna vett peale tõmmata, nagu seda on teiste seas juba jõudnud teha ka arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus («Plaanikomitee taassünd», Sirp 25.08.2017).

Superministeeriumiks kutsutud hooneansambli arhitektuuri, mille põhiautorid Kai Süda ja Risto Parve (Karisma Arhitektid) koostöös aktsiaseltsiga Amhold, on tõepoolest lihtne kritiseerida – võrdlemisi anonüümne, iseloomutu, kohmakalt proportsioneeritud. Paraku oli riigi uusima esindushoone kavandamisega nii, et «kui arhitektid kohale jõudsid, oli omanikul projekt juba (peaaegu) valmis». Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) omapärase planeerimisviisi tõttu toimus arhitektuurivõistlus alles viimasel hetkel ning seda eelkõige Eesti Arhitektide Liidu survel. Kompromissina toimunud võistluse käigus otsiti hoonele sisuliselt ainult fassaadikujundust, põhimahud kahe torni karkassi ning osaliselt ka korruseplaanide näol olid juba ette antud. Hoone karismavähesuses ainult Karismat nuhelda pole seepärast mõtet. Ent kuidas sellise tulemuseni ikkagi jõuti ja mida räägib äsja valminud hoone Eesti ühiskonnast laiemalt?

Modernistliku arhitektuuri kadu

Siinkohal pole ruumi lahata põnevama, eriprojektide alusel valminud nõukogudeaegse modernistliku arhitektuuri hävimise teemat, ent viimased paarkümmend aastat on näidanud, et kui hoone, mis valminud vahemikus 1960–1990, pole kultuurimälestisena kaitse all, siis on vähe lootust, et omanik maja arhitektuuri väärtustaks ning seda ehedal kujul ka säilitada püüaks. Linnahalli juhtum on siiani üks traagilisemaid näiteid ja sedagi olukorras, kus hoone on kaitse all.

Viimase poolteise kümnendi jooksul on lammutatud Sakala keskus, ametiühingute maja, kapitaalselt on ümber ehitatud Viru hotell, peapostkontor ja teenindusmaja. Lähiaastatel ootab ees Tallinna kaubamaja, Turisti poe, projekteerijate maja ja tõenäoliselt ka Liivalaia tänava kohtuhoone lammutamine. Kohati näib, et varsti moodustavad kogu nõukogudeaegse arhitektuuripärandi Eestis ainult paneelelamud ja üksikud kaitsealused ehitised. Mitme aastakümne jooksul ladestunud modernistlik arhitektuuripärand on kaotamas oma mitmekülgsust.

Endise plaanikomitee arvutuskeskuse (arhitekt Ülo Ilves, projekt 1973–75, valmis 1978) võimalikule lammutusele pandi «nurgakivi» juba 2007. aastal hoone omaniku, RKASi tellitud ja osaühingu K-Projekt koostatud detailplaneeringuga. See ei näinud küll otseselt ette vana hoone lammutust, ent kuna omanik nõudis palju parkimiskohti, joonistas K-Projekt suure osa krundist potentsiaalseks maa-aluseks parklaks. Kuidas aga ehitada 14-korruselise kõrghoone alla kaks lisakorrust autodele, nagu osutas tabavalt arhitektuurikriitik Jarmo Kauge, jäi planeeringus selgitamata.

Kulude kokkuhoid?

Kuna ka muinsuskaitse ei näinud vajadust hoonet mälestiseks tunnistada, oli maja saatus sisuliselt otsustatud. RKAS lõi arvud kokku ning leidis, et odavam on vana maja renoveerimise asemel uus, säästlikum vana asemele ehitada. Sellele, kas ja kui palju energiat ning finantse ka tegelikult kokku hoiti, on oma argumenteeritud skepsisega tähelepanu juhtinud teiste seas muinsuskaitsja Triin Talk («Kasuta seda või oled sest ilma», Sirp 10.04.2015, «Kõige kestlikum on panusta olemasolevatesse majadesse», Sirp 02.12.2016).

Ministeeriumid soovisid lahkuda oma senistelt kitsastelt üüripindadelt ning koondada ligi tuhande riigiametniku töökohad ühte hoonesse. Just seda pidi RKAS neile võimalikult ökonoomselt ka võimaldama. Säästliku ruumi- ja energiakasutuse kõrval oli teine kandev idee ministeeriumiametnike vahel sünergia loomine – kui inimesed on üksteisele lähemal, siis ehk sujub ka koostöö paremini. Ilus mõte, kuid arusaamatuks jääb, miks otsustati seda rakendada vertikaalses, mitte horisontaalses ruumis. Ainuüksi mugavust arvestades on inimeste kohtumise tõenäosus suurem tasapinnal, mitte üksteise kohal töötades, mis juhul on vaja kasutada treppe või lifti. Paraku jäeti võrrandist välja ka üldisem arhitektuuri kvaliteet, mõte sidusast ja mitmekesisest linnaruumist ning ajaloolise, juba olemas olnud ruumi potentsiaal.

Põnevaim ruum – söökla

Kui püüda iseloomustada uue hoone sisearhitektuuri ja üldist atmosfääri, siis alumised, põhikorrused on võrdlemisi avarad, ent kujunduselt eklektilised; tornides asuvates bürooruumides domineerib püüdlik ja moodsalt särtsakas pealispind (mööbel, graafiline disain), kuid võrdlemisi kitsas, kohati klaustrofoobiat tekitav kontorimaastik. Sundventilatsiooni tõttu pole hoone aknad avatavad; enamikku fassaadidest katab rastermustriline päikesekaitsekile, mis lühinägelikel tekitab peapööritust.

Sisearhitektid Raili Hurt ja Martin Pärn koos disainibürooga Velvet on andnud endast parima, et kokkupressitud kontoriruumid veidigi õdusamaks muuta. Mõnusama ja vabama mulje jätsid need tööruumid, kus on lähtutud avatud kontori ideest ehk puuduvad kapitaalset laadi vaheseinad. Ministrite ruumid jäid küll nägemata, kuid suurt luksust sellest majast ei leia. Pigem on rõhku pandud turvameetmetele alates majaesistest kohmaka kujunduse ja paigutusega liikumistõkistest sisemiste turvaväravate ja valvekaamerateni. Ärev julgeolekuolukord maailmas on toonud kaasa ka Eesti ametiasutuste turvaeeskirja karmistamise. Hoone ei mõju seepärast tervikuna mitte inklusiivse, vaid eksklusiivsena.

Siseruumidest vast mõnusaima tunde tekitas keldrikorrusel hoone lõunaküljel asuv sööklasaal, mis on laia paraadtrepi abil ühendatud peafuajeega. Suurtest akendest paistab ilusa ilmaga sisse päike ja heledad interjöörid loovad võrdlemisi helge, demokraatliku meeleolu, kuigi, tõsi, söökla – nagu ka kogu ülejäänud hoone – jääb argipäeval tavakodanikele suletuks.

Võimalik, et ainsa märkimisväärse esemena vanast plaanikomitee arvutuskeskuse hoonest on uude majja jõudnud metallikunstnik Erik-Arne Uustalu suuremõõtmeline metallpannoo (1992), mis paiknes aastaid vana maja fuajees. Uues hoones on teos küll lükatud söökla tagumisse nurka pooleldi justkui trepi alla, kuid jõuline ja päikesevalguses sädelev abstraktne kompositsioon on siiski alles! Too hilismodernistlik monumentaalkunstiteos oleks kindlasti väärinud paremat kohta näiteks esimese korruse peafuajees või suures saalis, kuid neis ei leitud tööle paraku ruumi. Samuti ootab teos uues asukohas ka alles etiketti – hetkel on ilmselt paljudel raske tajuda, et tegemist on silmapaistva kunstiteosega.

Kuuldavasti leidub lisaks söökla metallpannoole varasematest tööruumidest kaasa toodud kunstiteoseid ka ametnike tööruumides. Uue, niinimetatud protsendikunsti tellimisest pääsesid ministeeriumid aga sel põhjusel, et hoone omanik on pikaajalise hoonestusõiguse alusel tegelikult erafirma (OÜ 2Torni), millel kunstitellimise kohustust ei ole.

Uue hoone siseruumides ringi jalutades meenus juba varem settinud mõte, et tänastes avalikes ja ametiasutustes asendab kujutavat kunsti – tihtipeale paraku kohmaka teostuse ja ilmega – graafiline disain. Avalikku kunsti on nii interjöörides kui ka eksterjöörides võrdlemisi vähe, seda justkui ei nähta enam orgaanilise, loomuliku osana ruumist. Graafiline disain võib küll oma kujundite ja värvidega olla «popp ja noortepärane», aga oma olemuselt on see eelkõige funktsionaalne (kasutusväärtusega) ega asenda kunstiteose autonoomsust (iseväärtus).

Rohkem rõhku ruumi kvaliteedile ja inimeste vajadustele

Kogu hooneansambli juures mõjub kõige sümpaatsemalt majaesine väike linnapark (autorid Karin Bachmann, Henn Runnel, Mirko Traks, Kino Maastikuarhitektid OÜ, graafiline disain Martin Rästa), mille linlased – eriti emad-isad oma väikeste lastega – kiiresti omaks võtsid. Paraku on ka siin jäädud poolele teele – purskkaevu valgustivärvide kõrval jääb veelgi arusaamatumaks, miks pole kogu parkimist maa alla viidud. Praegusel kujul nüristab maapealne parklaosa platsi terviklikkuse ning lõhub sideme hoone ja linnapargi vahel.

Läinud nädalal, kui sõbralikud ministeeriumiametnikud ajakirjanikele ekskursiooni tegid, läksid siinkirjutaja mõtted selle, et kuidas ikkagi on nii, et inimesed – olgu poliitikud, ametnikud või tavakodanikud – on enamasti toredad, ideed on üksikult võttes head, tahe ja ambitsioon olemas, aga lõpptulemus on selline, millega keegi eriti rahul pole, pusle, mille tükid omavahel kokku ei sobi. Ühest vastust sellele probleemile (sünergia puudumine, koostöö puudulikkus, vähene usalduslikkus, lihtsalt kiirustamine?) on raske välja tuua, ent intuitsioon justkui ütleks, et riigijuhtimise ja ruumi planeerimise juures peaks kvantiteedi kõrval senisest rohkem rõhku panema kvaliteedile ning mantrana kõlava energiasäästu kõrval enam arvestama ka inimeste (nii töötajate kui ka külaliste, nii ametnike kui ka linnakodanike) vajadustega. Suure tähtsusega riigihoonet kavandades peaks püüdliku kulude kokkuhoiu kõrval väärtustama arhitektuuri selle ehituskunstilises mõttes ning pühenduma ruumi kasutajasõbralikkusele ja sidusalt linnaruumi sobitamisele.

Ministeeriumite ühishoone näol saime paraku keskpärase büroohoone, mis ei rikasta oluliselt ei Tallinna kesklinna ruumilist kvaliteeti ega suurenda tõenäoliselt ka kodanike usaldust Eesti riigi vastu – superministeeriumi fassaadidelt vaatab vastu jahe anonüümsus ja Exceli tabelit meenutav iseloomutu kasinus, mida on justkui lõukoertena valvama pandud peafassaadi vapilõvid. Viimaste valvsa pilgu all saab küll pargipingil siiski ka sulisevat purskkaevu imetleda. Selline see meie praegune riigiarhitektuur on. Nagu öeldakse, nuta või naera.

Tagasi üles