Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Täna hommikul jõudis Eestisse Karl Ristikivi põrm

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ristikivi urn Eesti Kirjanike Liidus | FOTO: Eesti Kirjanike Liit

Reede, 15. septembri hommikul jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi Metsakalmistule.

«Sümboolses mõttes on lõpule jõudnud tema kodumaatus, mida ta ise oma loomingus korduvalt mainis,» ütles Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev.

«Kodumaatus oli üks etapp Ristikivi kui looja teekonnal. Mul on hea meel, et tema kodupaik ta taas vastu võtab,» lisas suure kirjaniku viimaks kodumaale toonud Janika Kronberg, Karl Ristikivi Seltsi asutaja ja eestvedaja.

Kirjanike liidu esindajad on ühisel seisukohal, et oma loomingus ei ole Ristikivi Eestist kunagi lahkunud ning üldajaloolistel teemadel kirjutades jäi ta ikka eesti kirjanikuks, kuigi oli selgelt ka maailmakodanik.

Kuu aja pärast, 18. oktoobril, pühendab Eesti Kirjanike Liit Karl Ristikivi mälestusele kirjandusliku kolmapäeva, millele on oodatud kõik, kes tahavad ajalooliselt olulisele eesti kirjanikule viimset austust avaldada.

Karl Ristikivi maetakse Läänemaale Paadrema kalmistule ema kõrvale 28. oktoobril 2017.

Karl Ristikivi (16.10.1912 – 19.07.1977) sündis Läänemaal Saulepis ning lõpetas 1942. aastal cum laude Tartu Ülikooli geograafia eriala. 1943. aastal põgenes ta Soome ja sealt aasta hiljem Rootsi, kuhu jäi elama kuni surmani. Ta kuulus Eestis üliõpilasseltsi Veljesto ning oli Rootsis Eesti Rahvusfondi juhatuse liige ja kuulus Eesti Komitee Asemike kogusse. Tema algatusel loodi Rootsis eesti eksiilkirjanike fond. Ristikivi loomingust on tuntud triloogia «Tuli ja raud» (1938), «Õige mehe koda» (1940) ja «Rohtaed» (1942), ajaloofilosoofiline sari: «Põlev lipp» (1961), «Viimne linn» (1962), «Surma ratsaniku» (1963), «Imede saar» (1964), «Mõrsjalinik» (1965), «Rõõmulaul» (1966), «Nõiduse õpilane» (1967), «Sigtuna väravad» (1968), «Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes» (1970), «Lohe hambad» (1970), «Kahekordne mäng» (1972) ja «Rooma päevik» (1976), samuti romaan «Hingede öö» (1953), luulekogu «Inimese teekond» (1972) ning lasteraamatud «Lendav maailm» (1935), «Sinine liblikas» (1936), «Semud» (1936) ja «Sellid» (1938). 1967. aastal pälvis ta Henrik Visnapuu nimelise kirjandusauhinna.

Tagasi üles