Tulekivist, koera pabulatest ja teistest toredatest leidudest

Martin Malve
, arheoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnno Jonuks ja Kristiina Johanson 
«101 Eesti arheoloogilist leidu»
Tõnno Jonuks ja Kristiina Johanson «101 Eesti arheoloogilist leidu» Foto: Raamat

«101 Eesti arheoloogilist leidu» kõlab väga ambitsioonikalt, sest Eesti ülikoolide ja muuseumide kogudes on sadu tuhandeid leide, ja kui sinna arvestada ka igat savinõukildu, siis lausa kümneid miljoneid. Igal aastal kaevatakse neid arheoloogiliste välitööde käigus üha juurde. Kuidas nende seast valida välja just need sada ja üks, mis vääriksid enim tähelepanu?

Etteruttavalt võib ära märkida, et see ei olegi võimalik, kuna igal uurijal oma teemast lähtuvad lemmikud. Raamatu autoridki tõdevad, et palju huvitavat jäi välja, kuid üks valikukriteeriume oli paljude esemete puhul see, et neid polnud varem laiemale avalikkusele tutvustatud.

Arheoloogia peale mõeldes kerkivad inimestel enamasti silme ette Indiana Jones ning Egiptuse püramiidid ja muud lahedad asjad, mis on avastatud mujalt maailmast. «101 Eesti arheoloogilist leidu» annab aga lugejale aimu, mida kõike võib peita meie enda kodumaa põu. Kuna Eestis on läbi aegade olnud vaid käputäis arheolooge (seda eelkõige nõukogude ajal, kui arheoloogiat peeti natsionalistlikuks) ja teadusharu oli pigem ajaloo abiteadus, siis jätkub avastamis- ja leidmisrõõmu siin veel pikaks ajaks.

Arheoloogiakirjandust ei ilmu Eestis just eriti palju, mistõttu sobib see raamat igale ajaloo- ja arheoloogiahuvilisele nagu rusikas silmaauku. Kogumik on väga hea arheoloogia populariseerija. Teos annab lugejale aimu, miks neid esemeid kogutakse ja mida nad meie mineviku kohta räägivad. Igal leiul on jutustada oma huvitav lugu.

Kuna lugejaskonnaks on kogu eesti rahvas, siis ei kohta me tekstis väga keerulisi võõrsõnu ega teaduslikke monolooge ning tekst on mõnusalt ladus. Küll aga ei ole see raamat võrreldav sarja esimese, Mart Juure raamatuga «101 Eesti popmuusika albumit», mis on oma mahlaka keelekasutuse ja vahetute emotsioonidega sarja ületamatu teos.

Raamat annab ülevaate nii erilisematest ja ilusamatest kui ka nn tavalistest arheoloogilistest esemetest. Ei esitleta ainult üksikleide, välja on toodud ka suuremaid avastusi (nt Haapsalu relvakamber ja Kohtla Vanaküla peitleid). Teose ühe autori Tõnno Jonuksi läbivaid uurimisteemasid on religioon ja sellega seotud esemed (nt ripatsid, ristid, loomafiguurid jne), mis avaldub selgelt ka esemete valikus; rohkesti käsitletakse just mineviku inimese maailmapildiga seotud esemeid.

Raamatu visuaalne pool on väga hea, kuna pilt kõneleb leiust kõige paremini. Iga leiu kohta antakse ülevaade, kuidas ese valmistati ja kust neid on leitud. Arheoloogiahuvilistele on viited edasiseks lugemiseks ja ära on toodud ka asukoht, kus leide hoiustatakse või näidatakse. Siinkohal tuleks anda ka juhised raamatu kasutamiseks: kui haarate selle kätte ja hakkate lehitsema, siis võtke kindlasti maha paberümbris, kuna selle siseküljele on trükitud leidude ajajoon ja Eesti kaart leidude asukohtadega. Miks see nii ebamugavalt on lahendatud, jääb selgusetuks. Ehk on tegemist viimase hetke lisandusega ning see oli ainus vaba koht?

Siinkirjutaja on osteoloog ehk luu-uurija, kes tegeleb arheoloogilistelt kaevamistelt pärinevate inimluude uurimisega. Sellest lähtudes leian, et raamatu autorid oleksid võinud arheoloogiliste leiude mitmekesisuse mõttes lisada ka huvitavamaid avastusi inimluude seast. Meedia tähelepanu on äratanud näiteks Saaremaal Salme viikingilaevast või Emajõe kaldalt Veibrist leitud leitud sõjameeste massihauad, kelle luustikel tuvastati rohkelt surmavaid terariistavigastusi. Samuti oleksid mitmesugused nakkushaigused, nagu süüfilis, tuberkuloos ja leepra, olnud ühest küljest küll õõvastavad, kuid teisalt äärmiselt kõnekad leiud meie arheoloogilisest leiuainesest.

Nagu alguses mainitud, on igal uurijal oma lemmikud, mistõttu siinkohal mainitud puudused ei vähenda kuidagi teose väärtust. «101 Eesti arheoloogilist leidu» on ilmekas näide sellest, et meil on rohkem kui küll huvitavaid leide, mida rahvale näidata.

***

Tõnno Jonuks ja Kristiina Johanson «101 Eesti arheoloogilist leidu» / Raamat

Tõnno Jonuks ja Kristiina Johanson

«101 Eesti arheoloogilist leidu»

Varrak 2017

220 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles