Kartulimaaga teater keset linna

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ökopeenral, põhu alla peidetuna, sirgub suvel kartul ja kõrvits.
Ökopeenral, põhu alla peidetuna, sirgub suvel kartul ja kõrvits. Foto: Liis Treimann

Maailmas ainulaadne ja vaid viieks kuuks püstitatud põhust teatrimaja avab laupäeval uksed Skoone bastionil. Põhuteatriga kaasneb mänguväljak ja kartulimaa.



Skoone bastionil on käes kibekiired ajad, laupäevaks on vaja korda seada tuhat pisiasja – püstitada kiik, kütta soojaks ökoahi, tuua kohale kohviku lauad-toolid, istutada maasikataimi jne.

Mullused lehed, pudelikillud ja konid pühiti kokku esmaspäevasel NO99 töötajate-sõprade talgupäeval. Kui nüüd ka lume alt välja sulav rohi haljendama lööb ning veel väiksemad ehitus- ja haljastustööd tehtud saab, siis on ka Põhuteatri ümbrusega kõik kombes.

Sest teater ise, arhitektuuribüroo Salto AB arhitektide projekteeritud ja 2113st Hellamaalt pärit põhupakist ehitatud must hoone on juba valmis, siin on vaja veel vaid valguspark saali lae alla kinnitada ning publikutribüün ja näitlejate konteiner-garderoobid oma kohale seada.

«See on tõeliselt vinge, et see teater püsti sai,» lausub NO99 üks juhte Ene-Liis Semper rahulolevalt ja põhjendab kohe: «Sest lubatud eelarveraha kippus eelmise ministri tõttu periooditi kokku kuivama.»

Jamad rahaga

Maksimaalselt 252 inimest mahutava blackbox-tüüpi saaliga teatri ehitamiseks ja sisustamiseks kulus ümardatult 170 000 eurot. Kusjuures valgus- ja helitehnika kruviti ajutiselt maha NO99 Sakala tänava majast. Hullu ideed rahastas lisaks kultuuriministeeriumile sihtasutus Tallinn 2011, Põhuteater on ju kultuuripealinna tippsündmusi.

Lisaks rahastamise kõikumisele oli Põhuteatri rajamine Semperi sõnul tõeline väljakutse ka seetõttu, et kogu töö pea kaks aastat välja käidud idee realiseerimiseks tuli NO99 napil meeskonnal ära teha teiste tegemiste, näiteks suurprojektide «Ühtne Eesti» ja «The Rise and Fall Estonia» kõrvalt.

«Mitu korda olime valmis loobuma,» vastab Semper küsimusele, kas nad millalgi ka käega lüüa tahtsid. «Siis, kui tuli ministrilt järjekordne teade, et Põhuteatri eelarvet on kärbitud või et peaksime hakkama saama poolega algselt lubatust. Meil olid aga läbirääkimised külalistega juba lõpusirgele jõudnud. Mõttetu on ju ehitada maja, kui programmi raha ära võetakse. Mingist piirist edasi isiklikust entusiasmist lihtsalt ei piisa, välisesinejatel on siiski väga konkreetsed rahalised nõudmised. Õnneks saime pikalt plaanitud programmi nüüd ikka kokku ja oleme ise sellega rahul.»

Kindel on, et Põhuteatris näeb suvel head teatrit – teiste seas tuleb New Yorgist  Nature Theatre of Oklahoma lavastusega «Life & Times Episode I», Leedust Oskaras Koršunovas tükiga «The Lower Depths», Sebastian Nübling toob Eestisse lavastuse «Mütter, Väter, Kinder» jne. Avamisjärgse paugu annab laupäeval NO99 ise oma «Hirvekütiga», mida mängitakse 18. maini.

Kuigi Põhuteatri etendused toimuvad õhtuti, on linnarahvas Skoone bastionile oodatud juba kella kaheksast hommikul. Lapsed võivad Põhuteatris lustida ebatraditsioonilisel mängualal, kus saab ka vees hullata. «Me kunagi Viinis nägime taolist mänguväljakut. Lapsed, ka meie oma laps, olid sellest tohutus vaimustuses,» selgitab Semper.

Põhupeenardega teater

Põhuteatri idüllist ei puudu põhupeenrad – mulla peal ja põhu all kasvatatakse kartuleid, põhuga kaetult pannakse kasvama maasikad ja kõrvits.

NO99 Põhuteater loob linnale uue avaliku pargi. Kohvikus pakutava ja teatrisaalis toimuva nautimiseks tuleb küll raha loovutada, kuid kõik muu – päikese käes võrkkiiges peesitamine, suures kiiges kiikumine, mäng meetriste malenditega, keksuplats, pinksilaud ja kohvikust raamatute-ajakirjade laenutamine – on prii. «Tahtsime, et oleks koht, kus saaks mõnusalt aega veeta, ilma et pidevalt midagi ostma peaks,» põhjendab Semper.

Bastioni lähedal elavad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo olid aastaid endise suveteatri varemetel mõtisklenud, mida sellele kaunile künkale küll võiks tekitada. Mõte sai kindlama vormi, kui kultuuripealinn kutsus üles grandioosseid kunstiprojekte esitama. «Meie grandioosne pakkumine oli suuremahuline põhust installatsioon, mis tegelikult on teater,» selgitab Semper.

Kuna bastion on muinsuskaitseobjekt, siis ei ole sinna midagi künka kuju muutvat püsivalt ehitada lubatud. Nii peab ka Põhuteater viie kuu pärast kaduma. «Eks see hirmus eksklusiivne ole, teha selline tore maja üheks korraks,» nendib Semper. «Ja muidugi on kahju, et siia midagi püsivat ehitada ei saa. Mahtude testi läbisid Salto arhitektid praegu minu meelest kümne-punkti-süsteemis kümnele, mahu ja vormi poolest passib Põhuteater siia suurepäraselt.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles