Ohutustehnika juhend kratiga töötamisel

Veiko Tammjärv näituse avamisel Foto: Tairo Lutter

Veiko Tammjärve koomiksinäitus toob eesti mütoloogia tegelase krati olemuse vaatajani 20. sajandi modernismi võtmes.

Koomiksinäitus «KRATT» www.krattwerk.ee

Autor Veiko Tammjärv, kuraator Mari Laaniste

Avatud TLÜ akadeemilise raamatukogu galeriis (Rävala pst 10) kuni 30. oktoobrini

«Olen «Kratiga» tegelnud vist natuke üle aasta,» rääkis Tammjärv (1967) eluka ja koomiksi saamisloost. «Läinud talvel tegin kratist suurema seeria Tartu kunstimuuseumi näitusele «Hall tsoon». Alguse sai ta aktsioonist, kui Eesti Koomiksiselts kutsus üles tegema eesti mütoloogia teemalisi õuduslugusid. Kratt on hästi Eesti asi ja õudne ka.»

Koomiks «Kratt» on Tammjärve jaoks katse siduda eesti mütoloogiat ja talukultuuri koomiksit. Mis sellest välja tuleb? Välja tuli tugeva modernistliku visuaalse keelega koomiksisari, mis mõjub samal ajal ürgse, ka ohtliku ja võõrana. Tammjärv kasutab vaid kaht, kui soovite, üht värvi: veripunase kõrval eebenimust ja lumivalge. Nagu kuri Lumivalguke.

Punamustad kompositsioonid mõjuvad jõulise ja ähvardavana, sugereerides ohtu, verd, vägivalda ja isegi surma. «Eks kratt ongi natuke ohtlik asi,» ütles Tammjärv. «Temaga tuleb tegutseda teatud reeglite, kasutusjuhendi järgi. Krati kokkupanek ei ole eriti keeruline, aga see, mis edasi saab, on teine asi. Ta tuleb ju ellu äratada ning siis ilmub ta su ellu iseseisva olendina, kellega tuleb osata läbi saada.» Mis ohud krati igapäevase kasutamise käigus tekkida võivad, on Tammjärve koomiksites kujundlikult näha.

Fragment Veiko Tammjärve näituselt "Kratt". Foto: Tairo Lutter

Tema krattide mütoloogiline algupära on seotud kahe teise Eesti hiliskultuuri nähtusega, Andrus Kivirähki raamatuga «Rehepapp» ja selle ainetel valminud Rainer Sarneti filmiga «November». Aga ta pole filmist mõjutusi saanud, koomiksid põhinevad kogutud rahvapärimusel. Näituse külaline võib tööde eest läbi kõndida ja vähesegi rahvapärimuse tundmise korral need lood endast läbi lasta.

«Võib-olla on kratiga nüüd kõik, huvitavamad krati-lood, mis kunagi rahvasuust on üles kirjutatud, on mul ära tehtud. Olen mõelnud, et eesti mütoloogia on eriti rikas igasuguste muude tegelaste poolest. Miks mitte proovida näiteks murueide tütardega?» arvas kunstnik. Tegelasi jätkub, 1983. aastal ilmus mäletatavasti Enn Vetemaa põhjapanev monograafia «Eesti näkiliste välimääraja» (Heinz Valgu illustratsioonid).

Krati moodi tegelane peaks leiduma ka soome ja rootsi mütoloogias, aga kui Tammjärv oma krattidega külalisautorina septembris Helsingi koomiksifestivalil esines, siis ei osanud soomlased pärimise peale oma rahvuslikust kratist midagi rääkida. No ja milleks neile varavedajast kratt, kui neil on imeveski Sampo?

Huvilised koomiksinäitusel uudistamas. Foto: Tairo Lutter

Eesti keele etümoloogiline sõnaraamat ütleb, et kratt on «vanadest esemetest valmistatud lendav varavedaja, pisuhänd», ja viitab seejuures eestirootsi sõnale skratt, mis tähistab kummitust või kuradit. Krati teine nimetus puuk on seotud samatähendusliku rootsi puke’ga või ka alamsakakeelse elukaga spōk ehk spūk tähenduses «kummitus, tont, tühine olend». Nii et ta tundub olema üsna euroopalik elukas.

Tammjärve huvi koomiksi kui loojutustamise vormi vastu ärkas lapsepõlves, kui kodus sai ribadeks sirvitud Taani kunstniku ja karikaturisti Herluf Bidstrupi naljapildiraamat «Huumorit ja satiiri», samuti mõjutasid teda kokkupuuted popkunstnik Roy Lichtensteini loominguga. Veel ühe mõjutajana toob 1966. aastal ERKI lõpetanud Tammjärv välja Norra popgrupi A-Ha video «Take On Me». 1986. aastal võitis see video MTV Video Music Awardsi konkursil tervelt kuus auhinda. Sobib seda allpool vaadata.

Veiko Tammjärv soovitab uurida ka Andy Rementeri, Jesse Jacobsi, Joan Cornellà, Chris Ware’i loomingut.

«Krati» lood väldivad literatuursust ning näpuga näitamist

Kommenteerib disainer Marko Kekišev:

Hindan väga Veiko töid. Koomiksite vallas on ta üks mu lemmikuid. Ma ei tea, et maailmas oleks palju autoreid, kes sellise piktograafilise visuaaliga suudavad jutustust edasi anda. Nende tööde baas on meile eestlastena arusaadav. Koomiksižanris on kratilugu ainulaadne, sest ta ei kasuta üldse sõnu. Aga ma usun, et see oleks rahvusvaheliselt mõistetav. Mõne loo puhul ma saan kohe aru: seda ma olen lugenud, aga mõni tahab põhjalikku süvenemist.

Veiko töid vaadates tunned kohe ära hea graafilise disaineri, kes oskab vaataja oma haardesse võtta. Tema jõuline väljendusviis on eesmärgipärane, mitte lihtsalt paueriga laamendamine.