Dave Liebman ja European Jazz Orchestra esitasid Jazzkaarel kvaliteetset nüüdisdžässi
Suur mees ja suur orkester
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune Jazzkaar avas oma aknad heale muusikale katsetuslike kontsertidega (Punkt-festival, Talvin Singh, Michael Schiefel) ja kulmineerub etnokõladega (Mayra Andrade ja Richard Bona homme, Brasiilia ja Kuuba džäss eile hilisõhtul), kuid 11-päevase festivali keskmes kõlas kvaliteetne akustiline nüüdisdžäss, mida pakkusid selleaastane džässisaadik Dave Liebman ja European Jazz Orchestra.
Teisipäevase džässiõhtu avas Raivo Tafenau ja Siim Aimla juhitud bändi heatujuline etteaste, kavas kahe saksofonisti ning pianist Jürmo Eespere loodud ja värvikalt arranžeeritud palad.
Pärast seda anti üle tänavused Elioni džässiauhinnad, millest tähtsaim ulatati pianist Kristjan Randalule. Randalu istus pärast preemia vastuvõtmist kohe ka klaveritoolile, osaledes koos kitarrist Jaak Sooääre, bassist Mihkel Mälgandi ja trummar Tanel Rubeniga Dave Liebmani saateansamblis.
Elav legend
64-aastane Liebman, keda kriitikud on lugematu arv kordi hääletanud maailma väljapaistvaimaks sopransaksofonistiks, tõestas, et on kõlavaid tiitleid väärt. Kuigi ta mängis ka tenorsaksofoni (ning lõbusas lisaloos «Igaühel oma pill» ka vilepilli), säras enim just tema selge, intensiivse ja võiduka kõlaga sopransaks.
Liebmani-suguse elava legendiga mängimine oli meie muusikute jaoks kahtlemata kui osalemine elu parimas meistriklassis.
Saksofoniguru omaloomingule keskendunud kontsert koosnes keeruka koega ja ka mängutehnilisi väljakutseid esitavatest paladest (näiteks käänulisel teel kihutav «Loft Dance»), kuid meie muusikud suutsid maestroga sammu pidada ja ka sisukaid soolosid pakkuda.
Jazzkaarel antud intervjuus ütles Liebman, et tänapäeval pole enam vahet, millises maailma paigas kohalike pillimeestega musitseerida – tänu heale džässiharidusele on muusikute tase kõikjal ühtlaselt kõrge.
Seda, et maailma ja Euroopa muusikute tase on ühtlustunud, kinnitas ka kolmapäeval esinenud European Jazz Orchestra dirigent Jere Laukkanen.
Eelkõige omanimelise afrokuuba džässi mängiva bigbändiga kuulsust kogunud soomlane oli kirjutanud suurema osa paladest, kus domineerisid mitmekihilised tekstuurid ja vaheldusrikkad vormimängud.
Tõsi, paiguti lahjendasid keerulised partituurid ja materjali rohkus lavalt kostvate helide puhtmuusikalist mõjuvust, varjutades seda svingi, gruuvi ja sära, mida oleme harjunud bigbändidega seostama.
Eestlased mängus
Kahe nädala vältel puhkepäevadeta läbi Euroopa tuhisenud noore orkestri esinemise Jazzkaarel tegi eriliseks kahe eestlase osalemine.
Teine helilooja-arranžeerija, kellelt orkester tänavu teoseid tellis, oli meie Raul Sööt. Tema kompositsioonidest paistis ehk enim silma atmosfääri ja muusikaliste lahenduste poolest kogu ülejäänud kavast irdunud «Jäälõhkuja poeg», mis pakkus palju mänguruumi orkestris Eestit esindanud, eelmise Elioni džässiauhinna saanud Peedu Kassile, kelle bassisoolo oli värvirohke ja põnevate kõladega.
Pole kahtlust, et kuueteistkümnest riigist pärit noorte orkester on rohkem õpituba kui väljakujunenud isiksuste paraad. Kuigi muusikute tase oli vägagi kõrge, kõlas vähevõitu ennast kehtestavaid ja saali vallutavaid soolosid.
Kohati energia- ja emotsioonivaese kontserdi (kui mitte sisuline, siis vähemalt energeetiline) kulminatsioon oli pigem lisaloona esitatud efektne seade latin jazz’i standardist «Manteca».
Jazzkaar
David Liebman Quintet (USA-Eesti)
26. aprillil Vene kultuurikeskuses
European Jazz Orchestra
27. aprillil Vene kultuurikeskuses