Milleks tulnukale armukirjed ja püünisrauad?

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elina Pähklimägi (paremal) ja Katariina Lauk VAT Teatri uues lavastuses «Misantroop».
Elina Pähklimägi (paremal) ja Katariina Lauk VAT Teatri uues lavastuses «Misantroop». Foto: Rait Avestik

Kui nägin «Misantroobi» telereklaami, tundus klassitahvlile kriidiga kritseldav koolilapsekäsi üsna lahja mustvalge idee. Markus Zohneri lavastuses ja Kristel Maamäe kujunduses saab must tahvel nii põrandaks kui seinaks, kuhu osalised valge kriidiga rekvisiite joonistavad, mis tegevuspaiku ja asukohti muudavad.


See loob võimalusi vaimukaks pantomiimiks, kiirluubis koomiksitinglikkuseks – ehkki esietendusel jäi rütmitäpsusest ja sujuvusest veel vajaka, sündis mitmeid vahvaid vallatuid viive.


Näitlejate sekstett visandab mänguruumi enne algust mustades tunkedes lavatöölistena. Hiljem lisandub rollikostüümide mustvalgesse värvigammasse ka pooltoonilisemat halli.


Molière’i «Misantroobi» viis vaatust kriipseldatakse, tantsiskletakse, vuristatakse publikule ette veidi kauem kui pooleteise tunniga. Stoori jälgitavus pole seejuures vist esmatähtis? Ma küll ei suudaks lavastuse põhjal vastata, mis protsessi Alceste endale kaela tõmbas. Vähe sellest – arusaamatuks jääb koguni, mis vennike on Tanel Saare lumivalges rüüs Alceste, millest tema misantroopia lähtub.


Ainus versioon, mille suutsin tuletada: Alceste on teiselt planeedilt läkitatud tulnukas, kes tegutseb masinlikult, etteantud juhtnööride kohaselt. See ju seletaks Tanel Saare Alceste’i kosmilisevõitu kostüümi, jäikasid supermehe-poose, maski meenutavat tundetut ilmet ning sellist värsilausumise tehnikat, kus mõte rütmist oluliselt maha jääb.


Ilus glamuurne ufo, nii daamide kui teatud kalduvustega meeste südameid ja muid ihuliikmeid nõrgestav Rops!  


Markus Zohneri lavastuse teemaks ei kujune ühiskonnakriitiline inimpõlgus ega õukonna silmakirjatsemine, vaid groteskne armusebimine. Tegelasi paneb liikuma ihuline iha. Naiseliku sarmiga kehkjad mehikesed sukkpükstes (Ago Soots, Meelis Põdersoo, Margo Teder) tiirlevad ümber Célimène’i, pakkudes kaunitarile oma kenadusi ning viimaks abielu(sõrmuse) püünisraudu.


Elina Pähklimägi kehastab Célimène’i iseteadva ükskõikse naisolendina. See eatuna mõjuv  roll jääb omapäi uitama tühjale eikellegimaale, tulnuka ja lihtsureliku piirialale.
Mehi aktsepteerib ta kui tõupuhtaid sülekoeri, keda käskivalt kohale vilistada ja kui viitsimist on, ka kohevil karva silitada.


Viies eriilmelises rollis ilmub Katariina Lauk, kes oma šansid, nii tegelaste füüsises kui hingeilmas, maksimalistlikult ära kasutab ja iga kostüümi­knihvi mõnuga välja kannab. Tema nüansiküllaseim etteaste õelutseva «kilpkonnatädi» Arsinoéna vallutas terve saali, nalja tegid ka paduvintis teenri Dubois’ piruetid. Kargeks kontrastiks minimalistlik õilishing Éliante.


VAT Teatri vastsetele noornäitlejatele on partnerlus Katariina Lauguga «Misantroobis» väärtuslik eksam, esietendus tähendab eksamipileti võtmist, vastuse lihvimine kestab kogu lavastuse eluea. Usutavasti on kümnendal etendusel trupi mängulust ühtlasem, partnerlused tasavägisemad, nii et esprii vallandub ka jämekoomikas.


Pärast seda kui tulnukas Alceste on klassitahvli-näitelavalt pääsenud, hüüatab ta siiajääjatele  üleoleva «juhhei» ning vuhiseb universumikõrbesse, kus võõrad sõgedad armutungid. Arusaamatuks jääb vaid üks pisiasi: mis oli tulnuka missioon. 

UUS LAVASTUS


Molière «Misantroop»
Lavastaja: Markus Zohner (Šveits)
Kunstnik: Kristel Maamägi
Osades: Tanel Saar, Elina Pähklimägi, Ago Soots, Meelis Põdersoo jt
VAT Teatri esietendus 12.oktoobril Kumus 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles