Terve maailma arhitektuurifestival

Oslo ooperimaja Norras, arhitektuuribüroo Snohetta Foto: Jaanus Koov

Eestis on lõpusirgel arhitektuuriaasta, avati Eesti arhitektuurikeskus ja toimub palju sündmusi. Barcelonas leidis aga sel nädalal aset esimene maailma arhitektuurifestival. Kirjutab Urmas Oja.

Esimene, mis pretensioonikalt üldise pealkirjaga üritusest silma hakkas, oli aukartustäratavalt suur hulk tuntud arhitekte. Festivali seminariprogrammis esinesid näiteks ilmakuulus britt Norman Foster, ilmselt maailmas enim tuntud Hiina arhitekt Yung Ho Chan, Ameerika arhitektuuriteoreetik ja maastikuarhitekt Charles Jencks jt. Sai jalutada näitustel, suhelda tuntud arhitektidega, näha viimase aja parimaid maju. Lisaks arhitektidele püüti kohale organiseerida ka võimalikult palju kriitikuid, ehitajaid ja tellijaid, et kõik intelligentses õhkkonnas kenasti seguneda saaksid.

Festivali keskmeks oli aga arhitektuurikonkurss, kuhu esitati 722 tööd 63 riigist. Kõik need hooned võistlesid 17 kategoorias alates eramutest, lõpetades kõrghoonete ja maastikuarhitektuuriga. Selge, et ei ole võimalik valida välja maailma parimat maja üleüldiselt. See oleks populism ja kellegi reklaamimine. Arhitektuur on kõikjal ning puutub kokku kõigi eluvaldkondadega nende väga erinevates mõõtkavades ja vahekordades. Pole ju võimalik valida igal aastal välja maailma parimat asja! Siis peaks näiteks kellegi kena tool võtma mõõtu mõne füüsiku uue avastuse ja muusiku uue kauamängivaga ning see oleks absurd.

Selge on ka see, et maailmas loodud arhitektuuri seast parimate esile tõstmine ei saa jääda vaid peotäie rüütliks löödud arhitektide ülesandeks. Ja nii koosnebki žürii suisa 63 liikmest, kelle seas on nii arhitekte, kriitikuid kui tellijaid ning kes jagunevad kategooriate peale kenasti ära. Tõsi, on olemas ka lord Norman Fosteri juhitud superžürii, kuhu kuuluvad millegipärast peamiselt Suurbritannia kodanikud ja mis siiski eri kategooriate võitjate seast kõige-kõigema nimetama peab.

Ürituse lai haare ja samas sõbralik joon tuleb hästi esile seminari programmi lehitsedes. Seal räägiti nii Hiinast kui arhitektuurimaast kui analüüsiti edasi kauavaetud suhet arhitekti ja tellija vahel. Üritati rääkida ka sellest, et tegelikult pole arhitektuuriobjekti tellijaks nii väga see konkreetne klient kui konkreetne koht, kuhu maja tehakse. Ning katsuti koputada eneste südametunnistusele seoses kõrghoonete projekteerimisega, kuna need on tehnoloogiliselt juba liiga võimsateks ehitisteks kujunenud.

Festivalilt ei puudunud ka rohelise ja taaskasutusliku mõtteviisi tähtsustamine ning muud trendid, mis maailmas levivad. Kindlasti püüti koostada võimalikult laiahaardeline ja üldine programm seetõttu, et tegemist on esimese üritusega, mida kavatsetakse igal aastal uuesti korraldada.

Mõnes mõttes on selline festival koht, kus asjasse pühendatud saavad üksteise seltskonnas ringi jalutada, õlale patsutada ja tunda, et ollakse õigel teel. Arhitektuurielu õitseb, kenasid ja nupukaid projekte on seintele riputatud sadu – arhitektuurihuvilise paradiis. Sest eks seal näidatakse ikka seda maailma arhitektuuri läikivat külge, räägitakse edukusest ja viljakusest. Staarid tuuakse arhitektuurirahvale lähemale ning kõik võivad saada osa lordideks ja sir’ideks nimetatud projekteerijate nimbusest.

Eks aeg näita, kas sellest kujuneb pigem arhitektuuripropaganda üritus või hoopis institutsioon, mis ülemaailmset arhitektuurielu suunama hakkab. Peaasi et tegu oleks kas ühe või teisega. Mõlemat on tarvis – nii sisulist teemapõhist, kriitilist lähenemist kui arhitektuurivõitude afišeerimist. Loodetavasti saab festivali kodulehest paik, mis hea mõttega tehtud häid uusi maju mugavasti kokku koondama hakkab.

Võidutöid kommenteeris Ene Läkk.

Kultuur

Tänavu avatud Oslo ooperimajast on saanud Norra tähtsaim maamärk. Marmorkuues, eri tasapindadega ehitis kujutab merest tõusvat jäämäge. Ooperimajas on 1100 ruumi, suurimas saalis on 1350 istekohta, pindala on 38500 m2. Hoone autor, maailmakuulus arhitektuuribüroo Snohetta on tuntud oma kõrge kvaliteedi, praktiliste lahenduste ja ökoloogilise suuna poolest. Nende looming lähtub vastava maa kultuurist, kliimast ja miljööst. Tohutupikast tööde nimekirjast tuleb kindlasti mainida Aleksandria raamatukogu Egiptuses, Norra saatkonnahoonet Berliinis ja praegu valmivat ehitist 2001. aasta 11. septembril hävinud Maailmakaubanduskeskuse asemele.

Riigiehitised

Guanghzou Baiyuni rahvusvaheline kogunemiskeskus Hiinas (Buro II)
Hoonel on kaks põhifunktsiooni: olla ühekorraga nii majutusasutus kui kultuurikeskus. Hotellis on 999 luksuslikku külalistetuba ja siin korraldatakse ka näitusi. 

Energia ja taaskasutus

Taastatud maastik ja kontrollitud jäätmepunkt Hispaanias (Battle & Roig Architects)
Varem inimtegevuse tulemusena saastatud piirkonnas on loodusel lastud taas võimust võtta  Prügimäest on saanud maastikuala, saastunud vesi on puhastatud, loodus on taastunud ja prügi on koondatud ühte kindlasse kohta.

Tervis

Naiste tervise keskus Lääne-Aafrikas Burkina Fasos (FAREstudio)
Tundub uskumatuna, et veel 21. sajandil on mõne maa naised sunnitud laskma end ümber lõigata. See tava on ka Burkina Fasos. Sel põhjusel on AIDOS (naiste inimõigusi kaitsev liit) koostöös Voix de Femmega (kohalik naisliit) rajanud sinna naiste nõuandla. Hoonete disain pidi lähtuma eelkõige kliimast, kus mõnel kuul tõuseb temperatuur 48 kraadini. Temperatuuri reguleerimiseks on rohked kliimaseadmed ja ka loomulik ventilatsioon, mistõttu on hooned meetrijagu maapinnast kõrgemale tõstetud. 

Puhkus

Kultuurikeskus Kanadas (Hotson Bakker Boniface Haden Architects)
Kultuurikeskus on üks osa suuremast 80-hektarilisest projektist Kanadas. Hoone eksterjöör väljendab põliselanike kultuuririkast minevikku ja muutuvat tulevikku. Keskus on mõeldud väljapanekuteks nii sees kui väljas. Maja teeb eriliseks 80-meetrine tambitud pinnast müür, mis on rajatud eri värvi pinnase kihtidest. Hoones on kasutatud säästlikku disaini, mille näideteks on säästvad kraanid, kütte/jahutussüsteem, kuivtualetid ja murukatus. 

Kortermajad

Mäekorterid Taanis (BIG – Bjarke Ingels Group)
Astmelise eluhoone arhitektuurne idee on siin lihtne – ühendada parkimismaja elamuga. On ju igati mõistlik, et maja kõik korterid avanevad lõunasse. Just selline võimalus avaneb, kui rajada parkimismaja-tehismägi, mille lõunaküljele paigutatakse elamised. Autod aga paigutatakse põhjakülge ning saavad väljapääsu teele. Hoone on astmeline ja pole raske ära arvata, miks. Ikka selleks, et iga korter saaks endale siseõue ja kõik saaksid kenasti päikesevalgust.

Haridus

Bocconi ülikool Itaalias (Grafton Architects)
Bocconi ülikool asub Milano tihedas kesklinnas. Hoone suurimaks väärtuseks on see, et krunt pole suure majalahmakaga pilgeni täis topitud, vaid ülikoolihoone liidab siin hoopiski enda siseruumi linnaruumiga. Teisisõnu, maja on «tõstetud üles», et õpperuumid saaksid maksimaalselt päevavalgust. Mööda esimest korrust aga kulgeb kõigile avatud linnaruum. Tohutusuur hoone on kõvasti liigendatud ning tema sees kõrgub ka avar aatrium. Ikka selleks, et paremini valgust püüda. 

Loodus

Olümpiaskulptuuride park Seattle’i kunstimuuseumi juures USAs (Weiss/Manfredi Architecture/Landscape/Urbanism)
Selline maastikupilt on peegeldus Seattle´i kliimast – pidevast vihmast vaheldumisi uduga. Park muudab vana kaldaäärse tööstuse territooriumi rohealaks, kus jalutajad saavad nautida modernset kunsti. Projekt seob omavahel disaini ja linnaarhitektuuri. Pargi eripäraks on Z-kujuline kõnnitee, mis viib läbi kolmest erinevast maastikust: tihedast igihaljast metsast, lehtpuumetsast ja kaldaäärsest madala taimestiku ja veeterrassidega aiast.

Uus ja vana

Robert and Arlene Kogodi õu Ameerika Kunsti
Muuseumi juures USAs (Foster + Partners)
Legend räägib, et aastal 1865 pidanud siin tollane USA president Abraham Lincoln oma balli, mis jäi tal kahjuks viimaseks. Nüüd asuvad siin Ameerika Kunsti Muuseum ja Rahvuslik Portreede Galerii. Omanike soovil katsid arhitektid siseõue õhulise ja läbikumava varikatusega. Helipeegeldavad materjalid marmor, graniit, klaas ja peeglid tegid akustika võimatuks. See aga lahendati 9000 paari teksapükstega, mis hekseldati peeneks ja peideti katusele metallvarraste taha.

Kontorihooned

Kontorihoone Tšiilis (Sabbagh Arquitectos)
Karmi ja konkreetse konstruktsiooniga hoone on kaetud kena klaasnahaga. Konkreetne ülesehitus tagab hoone vastupidavuse, klaasist fassaad aga pakub Santiago sellele piirkonnale optimistlikku identiteeti.

Huvitegevus

Lambalaut Hollandis (70F Architecture)
Maja on mõeldud 100 kuni 150 lambale. Hoone konstruktsioon (mänd) ja fassaadikate (seeder) on ökosõbralik. Ainult kaardus kandetalad on metallist, et rõhutada hoone tuubisarnast kuju. Lambalaut on sellisena mõeldud loomade näitamiseks külastajatele. Neli ava on paigutatud nii, et uted saaksid päevavalgust, ent madal ava on selleks, et lauda kinniolekul saaks loomi vaadata. 

Eramud

Puitmaja Jaapanis (Sou Fujimoto Architects)
Arhitekt soovis luua üleni puidust arhitektuuriteose, mis oleks lihtne ja säästlik. See idee pani teda mõtlema, millised funktsioonid on majale hädavajalikud. Enim sobis tema arvates selleks katsetuseks bangalo-tüüpi elamu. Arhitekt kuhjas 350 mm nurgaprofiiliga palke ükseteise otsa nii palju kui vaja ja sai niiviisi korraliku prototüübi elamust, mis on nii funktsionaalne ja samas  säästlik.

Tootmishooned

BMW hoone Austrias (Coop Himmelb(l)au)
BMW omanikud on tuntud oma arhitektuurse hea maitse poolest. Nende Leipzigi keskuse projekteeris kuulus
Zaha Hadid. Nüüd, Münchenisse, joonistas keskuse sama kuulus Coop Himmelb(l)au.  Hoone on mitmekülgsete funktsioonidega ehitis: siin on tohutu autonäituste saal, õppe- ja konverentsikeskus. Arhitektuurseks fookuseks on dünaamiline keeratud nurk, klaasi ja metalli
särast tekkiv valgusemäng ning hoonesisene aatrium. 

Religioossed ehitised

Kirik Saksamaal (Meixner Schlüter Wendt Architekten)
Kirik asub Frankfurdi põhjaosas. Omanikud soovisid olemasoleva kehvas seisus kiriku kas osaliselt või tervenisti lammutada ja selle asemele ehitada väikese «palveruuumi». Lõpuks otsustati lammutada siiski osa, aga märkida vana kiriku piirjooned õues olevale platsile. Uute seinte konstruktsioon on miks vanast raudbetoonist ja müürsepatööst. Klaasvitraaž on pärit vanast kirkust. Mis aga torkab uue kiriku puhul silma, on fantastiline valgusemäng.

Kaubandus

Kaubamaja Rootsis (Wingardh Arkitektkontor AB)
Kaubamaja asub Vällingby´s, mis kerkis 1954. aastal Stockholmi. Nimetati seda Uueks Linnaks. Ja sinna kerkis kaubamaja, mis sai oma inspiratsiooni sellesama linna teedest ja mustritest. Nagu punasest lakknahast valmistet, seisab hoone oma suure varikatusega keset linna. Maja on riietatud punasesse kihilissee rüüsse, millest kumab läbi kontruktsioon. Seest on maja kiiskavvalge. Nagu aluspesu, mis vilgub punase alt välja. Loomulikult räägib hoone iga rakk sllest, et siin pakutakse väärt kaupa.

Sport

Spordihoone Horvaatias (3LHD Architects)
Spordihoone asub Horvaatia väikses kohakeses, kus on inimesi ainult 1000 ja kus peale selle on veel suuremateks hooneteks ainult kirik ja spordihoonega külgnev kool. Spordihall on mõeldud peamiselt korvpalli mängimiseks, aga siin on ka fitness-ruumid ja saun. Ehitis valmis kohalikust kivist 11 kuuga. Seda võimaldasid tehases eeltoodetud elemendid. Et maja sulanduks keskkonda, minimeeriti tema mõõtmeid. Ja moodsale vormile annab pisut traditsioonilisemat mekki kohalik kivi.

Transport

Mägiraudtee Austrias (Zaha Hadid Architects)
Innsbruck-Hingerburgi mägiraudteeliini moodustavad alpiliustikest inpireeritud neli varikatusega rongipeatust, raudteepiirded, sillad ja muud elemendid. Peatuste piimvalge klaasiga kaetud varikatused on justkui looduse, tuule ja vee vormitud jääskluptuurid.

Arvamused

Maailmaarhitektuur võitleb maailma probleemide vastu

Paul Finch
maailma arhitektuurifestivali programmidirektor

Kui vaadata lõppvooru jõudnud ehitisi, siis millised on trendid?

Trende on mitmeid, kuid üks, mis kõiki lõppvooru jõudnud töid ühendab, on see, et nad kõik on suunanud oma loomingulisuse ja kujutlusvõime inimeste olukorra parandamiseks. Kuidas täpsemalt nad seda teinud on, sõltub juba paigast ja programmist. Kui spetsiifilistest trendidest rääkida, siis need sisaldavad loomingulisi teid, kuidas inimkond võiks jätkusuutlikult edasi areneda – mitte üksnes energiat säästes, vaid ka saastamist vähendades ning üldist majanduslikku ning sotsiaalset arengut soodustades.

Teine trend puudutab seda, kuidas kavandatakse arhitektuurseid lahendusi vastavalt kohalikele tingimustele – klimaatilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele. Just selline projekt on võitjaks näiteks tervise kategoorias – itaalia arhitektide projekteeritud naiste tervise kliinik Aafrikas Burkina Fasos. See näitab, kuidas arhitektuur saab vastata just maailma kõige enam puudustkannatavate inimeste vajadustele, mitte üksnes nende omadele, kes on enam privilegeeritud olukorras.

Kas kõrge osavõtumaks võis põhjustada selle, et osalevad arhitektid on pärit valdavalt kõrgema elatustasemega riikidest?

Osalejaid on 60 riigist – ja paljud neist on pärit ka arengumaadest. On tõsi, et enamik võistlustöödest tulid arenenumatest riikidest, kuid neis riikides on elanikkonna hulgas ka enam arhitekte – seega võib olla probleem pigem arhitektide arvus kui osalustasu suuruses.

Eelmisel aastal Londonis toimunud saja parima disainiobjekti valimise järel, kui peavõidu sai Pekingi olümpiastaadion, kõlas arvamusi, et žürii otsus oli liialt poliitiline. Kui poliitiline või mittepoliitiline on maailma arhitektuurifestivali žürii?

Žürii rahvusvaheline koosseis, kus osalevad esindajad üle kogu maailma ja fakt, et žürii töösse ei ole kaasatud ühtegi riigimeest ega poliitikut, tähendab seda, et otsus tehakse üksnes arhitektuurse kvaliteedi pinnalt.

-----------------------------------

Eesti seekord ei osalenud

Raivo Kotov
KOKO arhitektid

Maailma arhitektuurifestivali on ellu kutsunud rahvusvaheline meediagrupp, seda kajastab enamik rahvusvaheliselt tuntud arhitektuuriajakirjadest ning kindlasti leiab see üritus elavat vastukaja. Huvitav on see, et ürituse üheks peasponsoriks on rahvusvaheliselt väga tuntud insenerifirma Arup. Huumoriga võttes – ega ilma arhitektideta inseneridel tegevust ei oleks.

Eestlaste osalemisele sellel üritusel pani kindlasti piiri osavõtutasu – 950 eurot, mille pidi välja käima iga objekti esitamisel. Samas on Eestis kindlasti hooneid, mida oleks võinud sel üritusel presenteerida ja ma arvan, et kindlasti oleks pääsetud ka shortlist-nimekirja. Kuna see on mastaapne üritus, siis oluline on ka osavõtt, mitte ainult võit.

KOKO arhitektid plaanisid maailma arhitektuurifestivalist osa võtta kahe hoonega – Fahle majaga, mis oleks võistelnud uue ja vana kategoorias ning Tallinna sünagoogiga, mis oleks võistelnud religioossete ehitiste kategoorias. Aga kuna osavõtutasu kahe maja kohta oleks tulnud 30 000 krooni, siis jäi plaan katki.

Üritus on planeeritud iga-aastasena ja kui piiratud eelarvete juures ei ole võimalik enamaid objekte sinna saata, siis kultuurkapital võiks toetada vähemalt iga objekti, mis pälvib arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia. Eesti arhitektuur väärib esitlemist.

Maailmaarhitektuuri trendidest rääkides võiks märksõnaks olla ehk loovus. Kui vaadata esitatud objekte, siis hooned on tehtud huvitavaks sel moel, et hoone suhe maastiku ja inimesega on eriline. Kord saab sõita autoga 5. korrusele ja tulla otse autost oma korterisse (elamukategooria võitja BIG); teisal on muutunud suur avalik hoone osaks maastikust ja inimesed saavad hoone peal jalutada (kultuurikategooria võitja Snohetta), hoone ei võta avalikku ruumi ära, vaid lisab sellele väärtust – vaateid kõrgematelt tasapindadelt (meenub Raine Karbi linnahall, ei ole midagi uut siin päikese all).