Vikerkaar loeb. Elunähtuste institutsionaliseerimine ja legitimeerimine

«Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus» Foto: Raamat

Võib olla kindel, et nagu nurmenukud pärast esimest kevadvihma, ilmuvad pärast mõnda soo-, rahvuse- või vähemusteteemalist debatti meediasse kommentaatorid, kes hakkavad sotsiaalset konstruktsionismi tümitama. Kuskil olevat inimesed, kes väidavad, et «tekstil või reaalsusel on sama palju interpretatsioone, kui on nägijaid-lugejaid-tajujaid, ning et üks interpretatsioon pole teisest parem». See olla ohtlik tendents, sest nii võib jõuda absurdsusse (hernesuppi ei maksa šampooniks pidada), nihilismi (maailmas polegi võimalik toimetada, sest ühtegi tõde, mille järgi joonduda, pole olemas) ning pealegi võivad sotsiaalse konstruktsionismi taga peituda kurjade ideoloogiate – «kultuurimarksismi» või «vasakintellektualismi» – kõrvad.

Ilmselt vältimaks sellesse päevapoliitilisse vaidlusse tõmbamist, on Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni raamatu «The Social Construction of Reality» tõlkijad eestindanud teose pealkirja kui «Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus» ja vältinud teadlikult terminit «konstruktsioon». Nagu tõlkijadki oma eessõnas mainivad, on Berger ja Luckmann ise hiljem nördinult nentinud, kuidas nende 1966. aastal ilmunud raamatus loodud termin on hiljem hakanud oma elu elama (nad ise ütleks ilmselt, et termin on «objektiveeritud») ning seda on rakendatud erinevate poliitiliste ja ideoloogiliste võitluste heaks.

Bergeri enda kriitika radikaalsete konstruktivistide aadressil kõlab, nagu see võinuks vabalt ilmuda Hardo Pajula või Lauri Vahtre sulest: «Nemad aga väidavad, et kõik tõlgendused on võrdsed; mõned lausa, et tõlgendustest väljaspool mingit tegelikkust polegi. Esimene väide [...] on retsept teaduse enesehävitamiseks ning, mis on veel palju-palju ohtlikum, fanaatiliseks poliitikaks. Teine väide vastab skisofreenia kliinilisele definitsioonile.» Aga õela arvustajana kavatsen ma tõlkijate üllast eesmärki ignoreerida ning Bergeri ja Luckmanni teksti just nimelt sellesse vaidlusesse tagasi tõmmata.

Mida siis Berger ja Luckmann tegelikult väidavad? Parempoolsed kriitikud näevad sotsiaalses konstruktsionismis ohtu ühiskondlikule korrale. Kui mehed ei tea enam, mida mehed tegema peavad, ja naised ei oska naiselikult käituda, kuidas me siis üldse üksteisega toime tuleme? Nagu kirjutab Hardo Pajula: «Kui me väidame, et kõik tõlgendused või uskumused on võrdselt väärtuslikud või väärtusetud, pole võimalik ilmas toimetada, aga me peame siin toimetama.»

Bergeri ja Luckmanni uurimuse eesmärk aga ongi näidata, kuidas on võimalik üles ehitada korrapäraselt ja stabiilselt toimiv ühiskond, olgugi et suur osa selle ühiskonna ehituskividest on pelgalt mõttelised. Teisisõnu, sotsiaalse konstruktsiooni teooria ei ole nende jaoks mitte relv ühiskondliku korra õõnestamiseks, vaid just nimelt vahend selle korra võimalikkuse selgitamiseks.

Bergeri ja Luckmanni uurimuse eesmärk on näidata, kuidas on võimalik üles ehitada korrapäraselt ja stabiilselt toimiv ühiskond, olgugi et suur osa selle ühiskonna ehituskividest on pelgalt mõttelised.

Tundub ju esmapilgul absurdne, et me liigume iga päev ühiskonnas, mille enamikku toimemehhanisme me ei mõista ning ülejäänute mõistmine tundub lähemal vaatlusel absurdse väitena. Meie geneetilisse koodi ei ole programmeeritud termineid nagu «kool» või «Selveri müüja», lasteaias ei ole iganädalasi kursusi teemal «mis on raha» või «milleks kasutatakse autosid» – ometi aga mõistame nende asutuste-objektide toimimispõhimõtteid põlvest põlve ja saame isegi aru keerulisemate sümboolsete süsteemide eripäradest. Nagu näiteks sellest, et kui sa leiad hommikul suure noa köögist lõikelaua kõrvalt, siis see tähendab ilmselt, et õhtul jäid nõud pesemata; kui sa leiad selle aga oma voodi kõrvalt enda nimega silti läbistades seina lööduna, siis ilmselt tasub mõelda, kes su vastu kättemaksu haub. Kuidas sellised süsteemid püsti püsivad?

Berger ja Luckmann rõhutavad oma analüüsis tervet plejaadi protsesse, tutvustan neist siinkohal kahte. Esimene on «institutsionaliseerimine» – lihtsamalt öeldes inimeste-kohtade-tegevuste taandamine tüüpideks, mille käitumisloogikat on võimalik üldistades ennustada konkreetset isendit sisuliselt tundmata.

Tänu sellele võime minna Selverisse ja pidada maha eduka näost näkku kohtumise klienditeenindaja Mare Tamme või Maria Petrovnaga, teadmata kübetki tema iseloomust, perekondlikust taustast, soovidest-hirmudest, psühholoogilisest seisundist jne – ja ega temagi pea teadma kübetki sellest, kas ülemus täna karjus mu peale tööl või kas mul on lapsed juba koolist ära toodud.

Mina tean, et tema kui klienditeenindaja ilmselt küsib mult kliendikaarti, annab teada ostusumma ja pakub tehingu lõpus tšekki; tema teab, et mina laon ostud kassaaparaadile, sooritan makse ja pakin hiljem ostud kotti. Ühiskondlik elu ei oleks ilma sellise tüübistamiseta mõeldav: kui me peaks iga uue inimesega hakkama põhjalikult tutvuma, tema eesmärke-taotlusi nullist tuvastama, saaksime elada parimal juhul Vilsandil, kus on kolm inimest ja seitse lammast. Paneme tähele: see tüübistamine, mis on keeruliste ühiskondade toimimiseks hädavajalik, on sisuliselt seesama mis stereotüpiseerimine, mida sotsiaalteadlased ja aktivistid põhjendatult kritiseerivad.

Vahe on lihtsalt selles, et kui näha Selveri kassas seisvas firmariietuses Maria Petrovnas müüjat, on tegemist ilmselt tõese ja suhtlust lihtsustava eeldusega; kui näha temas aga «emotsionaalset ja kapriisset naist» või «Putini-meelset ja kindlasti umbkeelset venelast», siis on eksimise võimalus palju suurem ja selle hind ühiskonnale (Mariast rääkimata) palju kõrgem.

Teine protsess on «seadustamine». Selle kaudu antakse ühiskondlikele institutsioonidele stabiilsus. Oleks ju närvesöövalt tüütu (ja ilmselt ka valuline ning vägivaldne), kui iga uus põlvkond mõtestaks algusest lõpuni ümber kõik ühiskondlikud kokkulepped, alustadest haridussüsteemist ning lõpetades liiklusreeglite ja peresuhetega.

Pigem tahaksime elada nii, et aktsepteerime enamikku oma sotsiaalsest maailmast iseenesestmõistetavana ja keskendume reformides nendele küsimustele, mis tunduvad tõesti olulised, olgu need loodushoiu ja majanduse suhted või seksuaalvähemuste õigused. Küsimus, mis Bergerile ja Luckmannile huvi pakub, ei ole mitte «miks inimesed hakkavad soorollide või rahvusküsimuse kallal närima», vaid hoopis «miks nad seda teiste asjade kallal ei tee». Seadustamine tähendab siin tervet hulka tegevusi, mis annavad uuele põlvkonnale aru, miks nad peaksid käituma nii, nagu on kogu aeg käitutud.

See algab lapsepõlvest tuntud seletustega stiilis «sest nii on kombeks» (vastusena näiteks küsimusele, miks ei tohi suppi süües luristada või miks tuleb vanemaid inimesi tervitada), jätkub vanasõnade ja rahvatarkustega («hallpead austa, kulupead kummarda»), jõuab lõpuks teoreetiliste süsteemide ja institutsioonide tasandile («vanuseline diskrimineerimine tööturul») ning lõpuks sümboolsete universumiteni, mis liidavad kõik ühiskonna osad ühtseks tervikus, mis aitab meil maailma korrastada ja selles liikuda («liberaalses demokraatias ei diskrimineerita vanainimesi», aga miks mitte ka «ühiskond on kokkulepe eelmiste, praeguste ja tulevaste põlvkondade vahel» või «vanemate austamine on põline eesti rahva traditsioon»).

Berger ja Luckmann ei näe neid protsesse kuidagi iseenesest halbadena – vastupidi, nende meelest on need stabiilse ühiskonna toimimiseks vältimatud. Lisaks ei tee sümboolsete universumite ühiskondliku alge rõhutamine neid kuidagi hapramaks või suvalisemaks ega nende eksistentsi vähem põhjendatuks. Vastupidi, Berger ja Luckmann rõhutavad, et sümboolsed universumid toimivad konkreetsetest indiviidest hoolimata – see ongi nende eesmärk.

Siin avaldubki kõige suurem iroonia Bergeri ja Luckmanni võrdlemises sotsiaalse konstruktsionismi uusparempoolsete kriitikutega. Kui Hardo Pajulale ja teistele tundub, et sotsiaalne konstruktsionism õõnestab ühiskondlikku korda ja kasvatab üles põlvkonna noori radikaale, kes tahavad musta valgeks värvida ja kõik traditsioonid vanaduspensionile saata, siis vähemalt Peter Berger jõudis oma teooria põhjal pigem konservatiivsete järeldusteni ja toetas elu lõpuni pigem tasa ja targu reformismi kui revolutsioonilisi muutusi.

«Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus» näitab eeskätt, kuivõrd keeruline on sotsiaalse stabiilsuse saavutamine ja kui palju tööd nõuab inimeste väljamõeldiste püsivateks institutsioonideks ja iseenesestmõistetavateks käibetõdedeks muutmine. Bergeri järeldus sellest tõdemusest oli, et asju, mille ülesehitamine nõuab nii palju vaeva, ei maksa üleöö laiali lammutada. Vaat sulle «vasakintellektuaalide diktaati».

Peter L. Berger ja Thomas Luckmann

«Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus»

Tõlkijad Katre Pärn, Mirjam Parve ja Ragne Schults

Ilmamaa 2018

320 lk

«Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus» Foto: Raamat