Jean Cocteau on kirjutanud «vaimsest erektsioonist», mis on vältimatu igasuguse kunsti puhul. Kui seda vaatajas ei teki, pole sellisel kunstil ka suurt esteetilist ega kunstilist väärtust. Nii võiksime rääkida ka «piirideta erotismist» nagu omal ajal püüdsid prantsuse revisionistid juurutada mõistet «piirideta realism».
Teet Veispaki kureeritud näitus «Minu erootika» Rakvere muuseumis püüabki kombata erootilisuse ja pornograafilise, erootilisuse ja sotsiaalsuse ning erootilisuse ja religioossuse muutuvaid piire kunstis.
Näituse saatesõnas peab kuraator taas vajalikuks panna neid piire kuidagi paika, mööndes, et «erootiline kunst on ajaspetsiifiline, sõltudes ühiskonnas valitsevatest religioossetest ja filosoofilistest arusaamadest, mentaliteedist, aga ka seksuaalkäitumise normidest».
Kõditav erootilisus
Erootilisus kunstis on kõditav teema ja selle abil on kunst läbi ajaloo kombanud oma võimaluste piire. Võib isegi öelda, et erootika on olnud olulisemaid avangardkunsti hoobasid. Revolutsioonilisi vormiuuendusi toetasid mitmed tabuteemad ning see seda kasutas ära nõukogude ajal ka eesti kunst.
Näitusel on esindatud nii Ado Lille kui ka Leonhard Lapini tööd, kindlasti lisanduksid omast ajast ka Aili Vint ja Ilmar Malin. Kindlasti mitte aga meie tuntuma aktimaalija Olev Subbi tööd. Meenub, kuidas omal ajal külastas meid üks juhtivaid prantsuse kriitikuid, kes näinud Subbi akte, imestas, et need on maalinud mees – mingit emotsionaalset suhtumist naise kehasse ta siin ei tuvastanud.
Küll aga võis erootilist alget leida Lapini «Naise ja masina» seeriast, samuti Malini fallilistest kujunditest.
Kuna nõukogude ajal seostati igasugune erootika pornograafiaga, siis pidid kunstnikud peitma oma sõnumit, kasutama vihjelisi sümboleid Sigmund Freudi unenägude sümboolika vaimus, sest Freudi järgi töötab teadvuse tsensuur ka unenäos ja ta ongi võrrelnud unenägu kirjanikuga, kes peab töötama poliitilise tsensuuri tingimustes, et varjata teadvuse eest alateadlikke tunge. Siit ka vihjelisus, sümboolika, allegooriad ja muu, mis tegelikult rikastab kunsti.
Igasuguste tabuteemade lubatus seab tänapäeval kunstniku raskesse olukorda. Palja naise pilt, peenise näitamine või neljatähelised sõnad pealkirjades ei šokeeri enam kedagi. Võib küll kasutada erootilisi motiive nagu oma suprealismis Leonhard Lapin, kes annab selge sõnumi sellest, et tema jaoks püha mõistet «erootilisus» kasutatakse kommertslikel eesmärkidel või siis Elna Kaasiku «Naise rist», mis torgib religioosseid tabusid: naine peab kandma oma keha nagu Kristus oma risti.
Siiski on näituse tugevamad tööd need, kus pealtnäha polegi mingeid erootilisi motiive. Näiteks Marit Murka «Märgistatud»: must-valged maalid teineteisest võõrandunud mehest ja naisest.
Punased märgid nende valitud riietusel mõjuvad stigmaatiliselt – midagi on nende vahel intiimset toimunud, kuid ega isegi suguühe ei pruugi alati esile kutsuda erootilisi elamusi.
On muidugi veel mängumaad ja seda eriti homoerootilise kunsti vallas. Lesbiteema kumab läbi Mall Nukke ja Merike Estna töödest, kuid sedagi erutava sordiini all. Üldse on nii, et kui inimest ja inimesi kujutatakse, siis tasub pöörata tähelepanu kehakeelele ja eelkõige pilgule.
Millega šokeeris Eduard Manet oma «Olümpiaga» salongipublikut? Ikka sellega, et üks prostituut vaatab äkki enesekindla näoga otse vaatajale silma. Pilkude mäng loeb palju ka Nukke ja Estna tööde puhul, varjutades nende tööde vormilised väärtused. Kuid ka vormi kaudu saab erootilisust võimendada tänu looritatusele, mida näitab Sven Saagi maal.
Tabuteema on ka vana inimese seksuaalsus, ometi kohtab neid «seeniorbeibesid» teleekraanil üsna sagedasti. Õõvastava näitena pakub selleks mõtlemisainet Terje Ojaveri mannekeen.
Erootika ümber saab teha ka palju nalja.
Olgu siinkohal kaks näidet. Soho on oma töösse «Rahvusfetišism» kuhjanud hulga iroonilisi vihjeid meie esimese leedi aadressil. Kalevi dressis Evelinile on rinnale kirjutatud «Tom», lisaks viide kuulsale Marilyn Monreo etteastele «Happy birthday mr. President».
Näituselt reaalsusesse
Hakka või uskuma, et presidendiproual on lisaks hoolitseva ema kujundi loomisele eesmärgiks pretendeerida ka rahvusliku seksisümboli staatusele. Hoopis lõbusamaks läheb aga Jüri Ojaveri tööd vaadates: vana mees väntab käokella sihverplaadi videos ohkides trenažööril, mille tulemusena hüppab välja kägu oma «ku-kuuga».
Pean ütlema, et see «vaimne erektsioon» näitusel tõepoolest tekkis, kuid kuidagi programmilisena mõjus Erki Kasemetsa seeria, kus Herluf Bidstrupi väikekodanlasest kangelane vaatab nõutult näitusel eksponeeritud pilte, kuid peapöörituse saab ta alles siis, kui ta pärast näitusel käimist näeb tänaval mööda vuhisevat p ä r i s e l t ahvatlevat naisterahvast.
UUS NÄITUS
Minu erootika
Rakvere näitustemaja (Tallinna 3)
Avatud kuni 31. augustini