Kosmikutel tuli uus plaat, paljad naised esikaanel, paljad mehed – Kosmikud ise – siselehel. Meeleolukatest kaantest veel tähtsam on asjaolu, et Kosmikute muusika on edasi läinud. Igasugused hullumaja-teemad on neile alati armsad olnud, nüüd on ka muusika pöörasemaks ja mitmekesisemaks muutunud.
On põhjust bändimeestelt mõni küsimus küsida. Vastustest selgub muu hulgas, et fännitaride keskmine vanus on julmalt tõusnud ning et tänu plaadikaantele on naisaustajad aktiviseerunud.
Vastavad Hainz (laul), Aleksander Vana (kitarr), Kõmmari (bass) ja Kristo Rajasaare (trummid).
Sellise kaanega plaat peaks vist müüma küll?
Vana: Küllap vist.
Hainz: Hendrixi «Electric Ladyland» müüs.
Kristo: Ja Roxy Musicu «Country Life».
Kõmmari: Meile endale see idee vähemalt müüs küll.
Vana: Need modellid, keda Koškin algul palganud oli, panid jooksu, kui pihta said, et paljaks tuleb kiskuda.
Kõmmari: Olukorra päästsid alastusõed.
Hainz: Kaas kaaneks, aga see sisemine poster on küpsed daamid küll hulluks ajanud. Vähemalt Soomes (Kosmikud on just saabunud Helsingi legendaarse Tavastia-klubi kontserdilt – VV). Nii palju pole kunagi pidanud tõrjuma.
Kõmmari: Fännide keskmine vanus on hüppeliselt tõusnud.
Kristo: Kummaline, et selleks tuli teha boy-bändi foto. Teemad on meil alati vähe vanemaid inimesi puudutanud.
Paljudes lugudes igal plaadil käib teil surmateema läbi. Mis värk teil on surmaga?
Kõmmari: Surm tuli koos Aleksander Tambergi kaustikuga – «Ei roosid» ja «Mälestus», tema tekstidele olid meie esimesed surmalood.
Vana: Edasi tuli Kristo kirjutatud «Tallinna matusebüroo», mille Elmu Värk (Kosmikute kahe esimese plaadi produtsent, legendaarne Muusik Seifi kidramees – VV) ristis mullametalliks.
Hainz: Selle büroo omanik olla pärast töötajatele meie pusad ja särgid ostnud.
Kristo: No see oli paras punk tegelikult. Liivapunk. Kirjutatud, mõeldes Angelale Kanepi külast, kellega ma koos varases eas Tartu Maarjamõisa haiglas sees olin. Loodetavasti on ta elu ja tervise juures. Haiglaromantika on spets asi, siiamaani meenutan heldimusega.
Hainz: Kas «Viimane etapp» toimus ka Maarjamõisas?
Kristo: Jah, tõestisündinud lugu. See haiglaroki teema jätkus puhtalt tänu Tambergile.
Vana: Eelmise aasta Antsla kontserdi organiseeris keegi härra hüüdnimega Surm.
Kõmmari: Ootamatult tabas surm meid väga isiklikult Taavi (Kosmikute esimene laulja, läks vabasurma aastal 2000 – VV) ja Kuntu (Eriti Kurva Muusika Ansambli laulja – VV) lahkumiste näol. Pärast seda pole miski endine.
Plaadi pealkiri tundub efektne. Tähendagu siis biit-kultuuri, tantsulisust või lihtsalt üht komponenti rokkmuusikast. Kuulasin plaati, ei ole niisama sõnakõlks. Gruuv, hüpnoos, hulle asju on juures. Mis teie joogivette segatud on või mis seente peal olete?
Vana: Kukeseente.
Hainz: Kuigi Kõmmari on meie ainus absoluut-karsklane, on enamus lugusid sündinud selge peaga.
Kristo: Või siis vähemalt selge-pea komisjoni läbi käinud.
Vana: Kõmmari komisjoni.
Kõmmari: «Seanss» ja «Meister» on Aleksandri läbielatu. Kirjeldus sellest, mis toimus temaga hullumajas, kus ta Vene sõjaväe eest varjul oli. See hüpnoos ja kehast äralend seal.
Vana: Iga inimene on tuumapomm, vajutad vale nuppu ja plahvatab.
Kristo: Kui leiad vale nupu, tuleb hea lugu.
Mida kuulasite selle plaadi tegemise aegu? Oleks nagu tunda ameerika mõjusid. Stoner, southern rock, americana.
Kristo: Stoner on meie jaoks praktiliselt ammendunud, Brant Bjork on ainus, mis veel autos mängib, desert rock. Aga suvel, jah, sai kõvasti americana’t kuulatud. Devendra Banhart, Iron & Wine, Calexico, The Dodos. Johnny Dowd on meie viimane lemmik.
Hainz: «Tabula Rasa».
Vana: Hainz on, jah, puhas leht. RAMi distsipliin. Aga koos sai kuulatud Battlesit ja saksa gruuvi, noh James Last, Walter Kubiczek, Ambros Seelos jne
Kristo: Ady Zehnpfennig.
Vana: Üks puhas tsitaat on ka plaadil – Black Flagi trummibreik «Seitsmes».
Hainz: Eelmisel albumil oli Bonhami breik, ei tea, kas peale Elmu seda üldse keegi märkas?
Kuidas bändi keemia käib? Kes on boss, kas on demokraatia, kas tuleb ette moraalseid või füüsilisi kaklusi, millest sünnib uus kvaliteet?
Kõmmari: Kõik on nii suured bossid, et koosolemist tuleb täpselt doseerida.
Vana: Jah, palmi all käime eraldi.
Hainz: Aeg-ajalt ikka teeme ühiseid väljasõite teatrisse, kontserdile.
Kõmmari: Bänditegu ongi egode kokkusulatamise kunst. Mida paremini ahi sulatab, seda parem lõpptulemus.
Kuidas majanduslangus on mõjutanud teid kui bändi? Teid kui inimesi?
Hainz: Bänd pole börsil noteeritud, nii et õnneks meid odavalt kätte ei saa.
Kristo: Uus omanik ei saa Soome laevale mängima peksta.
Kõmmari: Kui bändil raha otsa saab, lähen Amsterdami perset müüma.
Õhus on patriotismi. Ka teie sõnades on isamaa, Koidula. Ütleme, et on sõda. Kas haaraksite relva või emigreeruksite?
Vana: Kitarr pähe pooleks. Kägistaks keeltega.
Hainz: Kuus keelt, kuus laipa.
Kõmmari: See võlts isamaalisus ajab öökima. Uued pseudo-öölaulupeod jne.
Kristo: Kistud heldimus. Mulle mõjus see nii jubedalt, groteskselt, et muutus juba heaks. Parim halb. Kurb.
Kõmmari: Omal ajal sai käidud Pedmansoniga (Peep, Kosmikute esimese sümboli – tähtedega koera – autor, animarežissöör ja satiirik – VV) raadiomaja kaitsmas, no ja pärast muidugi Kuku klubis joomas. Aga «laulvale revolutsioonile» järgnevad kogemused sundisid mind emigreeruma. Mul pole isamaad, on sünnimaa. Praegu olen tagasi, aga sõda ju juba käib! Kontrolliks, et kõigepealt saaks Laine Jänes tuld p....e alle ja siis põgeneks hukkuvalt laevalt.
Hainz: Mina kallistaks puud.
Uus plaat
Kosmikud
Ainus, mis jääb, on beat
Viska Mulda Records