Kui teatrimürk on jõudnud verre

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jan Uuspõld aktsioonis.
Jan Uuspõld aktsioonis. Foto: Hendrik Toompere jr jr

Noore näitleja Hendrik Toompere esimene lavastus Eesti Draamateatris kannab endas suurt teemat – millal inimene, näitleja on aus.


Saku mõisas esietendunud «Marquis d’Artiste» ei ole vaid suvelavastus. Selle koht on akadeemilises teatrisaalis ja ilmselt noor lavastaja selle just sinna mõtleski, kui alustas. Lavastus, mille originaalpealkiri on «Teatrimürk», oli esietenduseks kuidagi liiga valmis.

Näitlejatele on ehk kunstnikest kõige enam selge, et iga etendus on viimane etendus. Lavastus võib viimaseks jääda, aga ei pruugi. Näitleja teab, et seda parandada, mis täna, siin ja praegu laval sünnib, ei saa. Järgmisel õhtul küll on etendus ehk jälle, aga see on taas uus, mis taas viimane.

Kui palju nooremad kunstnikud sellest viimase raamatu, viimase maali ja viimase filmi – jah, ka ajakirjanikud viimase leheloo – sõnast «viimane» käivitavat jõudu hoomavad, ei tea. Kuidas elada nõnda, et iga tegu oleks sisendiks järgmisele ja see omakorda järgmisele... Elus ja õhtul laval on vigade parandust peaaegu võimatu teha.  

Uue lavastaja tulek Eesti teatripilti on sündmus kahtlemata. Hendrik Toompere nooruslikku uudishimu ja elujanu, teada saada tahtmist näitab juba materjalivalik. Tulemus, see, mis laval sünnib, on justkui liiga professionaalne. Eksimise võimalust nagu ei olekski.

Miskipärast, ja see miskipärast on alusmaterjali ja draamateatri häid näitlejaid silmas pidades kuidagimoodi ootuspärane, kutsub lavastaja Suure näitleja rolli suure näitleja Jan Uuspõllu.

Suure näitleja partneriks ses draamas, n-ö mängujuhiks palub lavastaja oma isa Hendrik Toompere, kes samuti hinnatud näitleja, lisaks nimekas lavastaja.  

Sesse kahe mehe dialoogi on sisse kirjutatud arvukalt ümberkehastumisi – teenrist markiiks ja hiiglasest päkapikuks, nõnda et mis võiks olla loomulikum kui just selline valik. Kui? Tuleb tunnistada, et mõlemad tippnäitlejad teevad oma rolli ära, saavad hakkama, aga saali ei jõua näitlemise nälg.

Lugu, mis peaks puudutama, on pisut hingetu. Ka mõisa aknad, kust avanev vaade võiks loole ja mängule mõõtme anda, jäävad etenduse lõpuni suletuks. Kolmel jalal laval seisvasse vasksesse pikksilma ei vaadatagi.

Tõsi, mõlemal näitlejal on huvitavaid kohandumisi, tundub, et Hendrik Toompere vanema mängus virvendab kusagil eneseiroonia kild. Tema markii lavastab ja tema ise lavastab ka, seekord näidendis ettekirjutatud elu. Rakvere «Toatüdrukud» meenusid.

Miskipärast, vähemalt esietendusel, oli nõnda – ei tekkinud laval nähtavalt teineteist innustavat partnerlust. Kuidagi liiga steriilsena mõjus see kõik. Tõsi, see steriilsus võis isegi olla lavastaja taotlus, sobiv loo konteksti, et need mehed on aegade algusest seda elu ja suremise mängu mänginud, aga siis tulnuks seda kuidagi nähtavamalt rõhutada.

Tundub, et noore lavastaja ja vanade teatrihuntide vaheline sünergia jäi veel poolele teele. Ei tea, aga ehk oleks tulemus olnud emotsionaalselt võimsam, kui lavastaja Hendrik Toompere noorem-noorem sedasama mõtete mängu oleks teinud koos oma eakaaslastega, kes veel mängimise ja maailma mõistmise näljas.

Lavastuse mängukoht Saku mõis seekord ja sellele etendusele suurt midagi juurde ei andnud, vaid kohalesõitmise rõõmu. Ja nalja saab ses lavastuses ikka ka.

Uuslavastus

Rodolf Sirera «Marquis d’Artiste»

Lavastaja Hendrik Toompere jr jr. Kunstnik Marta Laan
Osades Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr
Eesti Draamateatri esietendus
5. juunil Saku mõisas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles