Luuletaja elu ja armastus

Anna Haava Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Enam kui 50 aastat pärast Anna Haava surma ilmus tema luule koondkogu. Nüüd võib poetessi tähendus muutuda ka noorte jaoks, leiab kirjandusteadlane Sirje Olesk. 

Veel üks võlg eesti lugejate ees on lõpuks tasutud: nüüd on ometi võimalik lugeda KÕIKI Anna Haava luuletusi, mis meieni on jõudnud – rohkem kui pool sajandit pärast luuletaja surma. Kas see Anna Haava loomingut paremas valguses näitab kui senini meile kättesaadav olnud valik, ei olegi praegu kõige tähtsam küsimus. Nüüd on tähtis, et see võimalus on lugejal olemas ja ta võib ise otsustada, mida sellest koguluulest tähtsaks arvata või armsaks pidada.

Anna Haava luule täieliku kogu on koostanud Linda Olmaru ja Sirje Endre, saatesõna sellele on kirjutanud Doris Kareva. Koostajad ei ole hakanud lahendama kõiki võimalikke tekstoloogilisi probleeme, vaid on valinud praktilise lahenduse, trükkides kronoloogilises järjekorras ümber Anna Haava kogudes ilmunud luuletused ja lisades neile Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist käsikirjalise kogu «Täheks tulevpõlvedele», mis sisaldab luulet 1930.–1940. aastatest ega ole omal ajal kirjastajat leidnud. Doris Kareva kirjutab südamlikult ja elegantselt, miks Haava on meile tähtis, millisena tema luule meile praegu võib paista ja mida uut lugeja sellest kogust leida võib.

Kõik Anna Haava luuletused koos on ühtlasi eesti luule ajalugu – või vähemalt meie luule algusaegade peatee, mis küll 20. sajandi alguses hargneb ja kus Anna Haava looming jääb kõrvalteele. Kuid ka see ei ole praegu tähtis. Tähtis on selle luule inimlikkus ja siirus, see salapärane vanamoodsus, olgu tundelises või naljatlevas rüüs. Ei oska arvata, kui palju teab nüüdne lugeja Anna Haava elust ja kui palju oskab ta näha nende 700 luuletuse taha. See on väga isiklik luule, kirjutatud pika elu jooksul kiiresti muutuvas maailmas, milles kirjutaja ennast kuigi hästi ei tunne, vaid enamasti varju, kõrvale, tõrjutukski on pidanud jääma.

Anna Haava on olnud nagu Koidula – kõik eestlased teavad tänini vähemalt mõnda ta luuletust lauluna, mida on laulnud juba nende emad ja vanaemad. Sümboolselt oligi tema esimene trükis ilmunud luuletus Koidula mälestusluuletus 1886. aastal. Kaks aastat hiljem avaldas Karl August Hermann, siis Postimehe toimetaja ja selle laulukoori dirigent, kus noor andekas neiu laulis, tema esimese raamatu lihtsa pealkirjaga «Luuletused» I. Mõne aasta jooksul järgnesid veel II ja III osa «Luuletustest» ja nende kordustrükid. See on Anna Haava luule kõige tundlikum, siiram ja ajaloole vastupidavaim osa.

Kuid aeg läks edasi ja noor, haritud ning arglik neiu pidi üle elama lähedaste pereliikmete surma, ka armastatu surma, teenima leiba haiglapõetaja ja koduõpetajana Vene- ja Saksamaal. Pärast lähedaste matuseid ja rännuaastaid tuleb ta tagasi Tartusse ja üritab 20. sajandi alguses üksiku töötava vabakutselise literaadina toime tulla. See elu on vaene ja vaevaline, haigustele lisaks vaevab kõrvalejäetuse ja teinekord ka tagakiusatuse tunne. Ja see, nagu kõik muudki Anna Haava tunded, on sisse kirjutatud ta lauludesse.

Noor-Eesti aegade kultuuripöördes jäi Anna Haava, siis neljakümnene üksik naine, eesti kirjanduselus kõrvale ja unustusse. Tulid uued, julged ja vana suhtes hoolimatud noored inimesed, tuli mässu ja segaduste aeg – ja tundlik ning tagasihoidlik luuletaja ununes. «Lainete» ja «Ristlainete» järel, kust on pärit Anna Haava vahest tsiteerituim luuletus «Meie» ja veel teinegi luuletus eluvankrist, mille eest tuleb end hoida, pidi seni tähelepanu ja kiitusega harjunud luuletaja vastu võtma etteheiteid, nagu oleks ta luule aegunud. Irooniline – oli ta just siin püüdnud olla nüüdisaegne, kirjutades vabavärssi ja laiendades oma seni nii privaatset aineala aja ja elu kujutamisel.  

Uuesti on luuletaja end leidnud enne oma 50. sünnipäeva ilmunud kogus «Pöhjamaa lapsed» (1913). Siin kirjutab ta nii, nagu on kirjutanud ennegi – Heine-mõjulisi nelikstroofe, kuid nende eleegilisus ja rahunenud, leppinud nukrus on eesti luules midagi uut. Loodus ja armastus olid olnud tema peamisteks inspireerijateks, ja uus armastus – küll niisama võimatu kui eelminegi – inspireeris ka seekord eesti üht kõige tundlikumat lembelaulikut looma jälle kord luuletusi, mis lugeja hinge võivad sügavasti puudutada.

Anna Haava oli kõrvale jäänud uue tõusu – Tartu renessansi – elluviijate seltskonnast ja kõrvale jäi ta ka Eesti Vabariigis, elatudes oma napist pensionist ja teenides sellele lisa tõlgetega saksa ja vene keelest. Tema luule muutus eepilisemaks, selles juba varem vilksatanud huumor ja rahvalikkus nähtavamaks, kuid nende kõrval sai üha tähtsamaks resignatsioon ja kasvav lootus kellelegi, kes ei saa ega või reeta – lootus Jumala peale. Need luuletused on olnud meile seni kättesaamatud, nüüd on nad olemas ja usutavasti on lugejate seas nende nautijaid ja hindajaid.

Luuletuskogusse süvenejatel on kasulik võtta kõrvale kirjastuse Ilmamaa sarjas «Eesti kirjanikke» 2007. aastal ilmunud Ello Sääritsa Anna Haava elulugu. See napp ja postuumselt ilmunud ülevaade räägib luuletaja elust, sellest, mida tähelepanelik luuletuste lugeja on võinud isegi aimata. Sealtsamast raamatust saab teada, et kui Paul Rummo 1952. aastal külastas Anna Haavat tema Tartu kodus, et kõnelda uuest luuletuste väljaandest, olevat siis 92-aastane klassik vastanud: kui uus raamat, siis kõikide luuletustega. Ainult Paul Rummo sugune delikaatne ja tark inimene sai luuletaja sellest soovist loobuma ja nõustuma tavapärase valimikuga, kust kõik religioossed ja samuti kõik Eesti Vabariiki meenutavad luuletused olid välja jäetud.

Nüüd lõpuks on luuletaja soov täitunud ja tema kõik luuletused tõepoolest lõpuks ilmunud. Ma ei pea võimatuks, et pärast seda, küll hoopis teistel põhjustel, võib juhtuda midagi samasugust, nagu juhtus pärast Arvi Siia koondkogu ilmumist. Siis leidsid nooremad inimesed äkki luuletaja, kes oli neile täiesti uus ja mitmel põhjusel väga lähedane, samal ajal kui vanemad ja mõnevõrra kirjanduslugu tundvad inimesed oskasid seda ainult imeks panna. 

Kui saaks mullegi kord kodu

Kui saaks mullegi kord kodu,
kuldakaunis kambrike -
Kas saaks alla kodutaeva,
kumavpäikse kullasse
Sinna jah kord nõuan kodu,
ehtimata aseme –
ehib ilmatütar ise,
mängib tuul ja päikene.
Õits’vad ise metsaõied
põrmuks saand mu südamel;
kõik mu laulemata laulud
valuvad sääl vaikustel.
Kodutaevas, kodupäike,
kodumuld ja kodumaa -
saaks sääl kodutusest, külmast
kaua, kaua puhata!