Orkaan Ike mängis eestlasele vembu

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
John Cranko ballett «Onegin»: Linnar Looris (Onegin) ja Amy Fote (Tatjana).
John Cranko ballett «Onegin»: Linnar Looris (Onegin) ja Amy Fote (Tatjana). Foto: AMITAVA SARKAR

Linnar Looris unistas lapsepõlves tantsida Ameerikas, nagu Barõšnikov. Nüüd on see unistus täitunud. 27-aastasel eestlasel läheb Houstoni balletitrupis juba teine hooaeg ja see on alanud igati huvitavalt – nimiosaga ühes maailma neoklassikalise balleti suurteoses, John Cranko «Oneginis», aga ka... orkaaniga!


Jah, te lugesite õigesti! Houston oli see linn, mida kuulus Ike kaks kuud tagasi reaalselt ähvardas. Nii et ära tuli jätta koguni neli «Onegini» etendust, millest kahes pidi tantsima Looris. «Mis seal ikka, ega looduse vastu ei saa,» tõdeb tantsija ise – hea, et piip ja prillid terveks jäid.


Eestlane tegi oma Onegini-debüüdi 6. septembril, siis polnud veel Ike’ist lõhnagi. Ärevaks muutus olukord 12. septembri paiku, kui orkaan jõudis USA rannikualadele, tekitades üleujutusi ja tormituult ning jättes elektrita sadu tuhandeid Houstoni piirkonnas asuvaid majapidamisi. Paarsada inimest olevat siiani kaotsis.


Houstoni kesklinnast, kus Looris elab, läks orkaani südamik mööda. «Eks ta ikka natuke hirmus oli. Aknad said tugeva teibiga kinni kleebitud, et killud sisse ei lendaks, kui klaas katki läheb. Välja igaks juhuks ei kippunud – alles järgmisel hommikul, kui suurem maru juba vaibuma hakkas, sai ringi vaadatud. Tänavad olid üle ujutatud ja valgusfooripostid viltu,» kirjeldab ta Ike’i tegutsemist.


Orkaani peamise löögi võtsid enesele ranniku ääres asuvad Houstoni eeslinnad, mis ka evakueeriti – sinna on 45 minutit sõita, nagu Looris selgitab. Olgu öeldud, et Houston ise on suuruselt neljas USA linn, mis laiub tohutul maa-alal ja kus koos eeslinnadega elab tublisti üle kolme miljoni inimese.


Otsesemalt puudutas Loorist see, et nädal aega polnud kodus elektrit ja õhtuti tuli asju ajada küünla- või taskulambivalgel. «Kui vihma sadas, käisin väljas duši all – päris koopainimese tunne oli see kõik kokku,» kirjeldab ta septembrikuist eluolu.


Esimene etendus pärast nädalast seisakut tõi saali puupüsti täis. Mis pole ka ime – Houston armastab oma balletti. 56-liikmeline, USA parimaks regionaalseks balletitrupiks peetav kollektiiv annab etendusi rohkem kui 2000-kohalises saalis. Pooltühjana pole Looris seda veel kordagi näinud. Rohkelt koguneb publikut ka etendusejärgsetele kohtumistele, mis USAs on ilus traditsioon – vaatajatel on võimalik äsja laval olnud tantsijatega silmast silma kohtuda, küsida autogrammi, pilti teha või lihtsalt kätt suruda.


 2007. aastal demi- ehk poolsolistina alustanud Looris on kerkinud praeguseks solistiks. «Linnar on danseur noble ja suurepärane partner,» on märkinud Houstoni balleti juht Stanton Welch. «Juba esimese hooajaga on ta tõestanud ennast silmapaistva näitlejana, kes suudab karakterisse sügavuti minna – pealegi on tal tõeline koomiliste rollide vaist. Ta töötab kõvasti ja on meeskonnamängija, mitte individualist.»

Öeldut kinnitab ka seesama «Onegin» – draamaballeti kuldnäide, mis nõuab lisaks heale tehnikale ka hingestatust. Just dramaatilisus on see, mida kriitika on esile tõstnud Loorise tantsitud Onegini puhul. Ka Oneginit üheks oma lemmikrolliks pidav eestlane ise usub, et on USAs arenenud just näitlejameisterlikkuselt, emotsionaalse väljenduslikkuse poolest. Samas lisab ta kohe, et pole kunagi varem olnud «paremas füüsilises vormis kui praegu».


Oma eelmises trupis, Birminghami kuninglikus balletis, kus Looris tantsis ühe hooaja, kurtis ta sageli üksluisuse ja rutiini üle – vaatamata kuninglikule nimele on tegu sisuliselt rändtrupiga, mis kolistab pidevalt mööda Inglismaad, sh provintsilavadel. Sealjuures pidid tantsijad olema veel iseenda mänedžerid – organiseerima kohalesõidu, majutuse ja toitlustamise.


Houstonis pole veel rutiini tekkinud. Looris elab samas majas oma sõbra, samuti balletitantsija Robert Aroldiga, kes ta õigupoolest Houstonisse kutsus – seega saab vahelduseks kõneleda eesti keeles, ka repertuaar on n-ö polkast rokini – klassikalisest nüüdistantsuni välja.
28. novembril algab traditsiooniline «Pähklipureja» hooaeg – kokku 34 etenduse ja viie koosseisuga.


Kusjuures, viimase seisuga tantsib avaetenduses printsi just Looris. Proovid käivad Stanton Welchi balleti «Marie» kallal – tegu on Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette’i elul põhineva ja Šostakovitši muusikat kasutava originaalse tantsuteosega, kus Loorist näeb kokku neljas rollis, sh häbeliku Louis-Auguste’ina, kes peab Marie’le lapse tegema. Esietendus on 26. veebruaril. Tasub tähele panna, et USAga kehtib meil viisavabadus!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles