Ei ole just kuigi tavaline, kui üks tantsija haarab sule, et kirjutada luuletusi. Luule ja tantsu sarnasusest on räägitud ja kirjutatud palju, ka üks USA 20. sajandi mõjukamaid tantsukriitikuid Edwin Denby oli ühtlasi nimekas luuletaja. Ometi on valdav osa Eesti balletitantsijaist väljaspool lava masendavalt proosaline. Harva, kui keegi hakkab oma tegevust üldisemalt mõtestama või suhestab ennast aktiivselt ümbritseva maailmaga.
Linnar Looris on suur erand. Luulet hakkas ta sepistama 2000ndate algupoolel, pärast balletikooli lõpetamist, kui oli asunud tööle Estonia teatrisse. «Oli vaja välja elada seda, mida laval teha ei saanud. Olgu tegu siis tänapäeva ühiskonna või moodsate inimsuhetega,» ütleb Looris ise oma hobi kohta.
Eestis kirjutas noormees sahtlisse. 2007. aastal USAsse kolides avas aga internetis isikliku kodulehekülje linnarlooris.com, kus on vabaks lugemiseks üleval juba kaks luulekogutäit värsse. Kogud või ka tsüklid kannavad pealkirju «Rõhk» ja «Punk-haiku ja hingetõmbed».
Enamik luuletustest on eestikeelsed, ent viimasel ajal on Looris hakanud kirjutama ka inglise keeles. Looduslüürikat siin ei kohta, teemadering keerleb, nagu tänapäeva noore inimese puhul ikka, eneseleidmise ja maailmavalu ümber, pilk on lõikavalt irooniline.
Looris ei välista, et peagi hakkab ta pidama ka netipäevikut. Blogi, mis tutvustaks balleti telgitaguseid, oleks kõva sõna!
Kümme käsku