Ajaloolane Lauri Vahtre leiab, et laulupidude traditsiooni kestvuse saladus peitub selle kordumatus laulupeo-ühistundes, mida me mujal sellisel kujul ei koge.
Vahtre: laulupidude saladus peitub ühistundes
3. juuli 2011, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kalduksin küll heameelega metafüüsikasse ja ütleksin, et see on eesti ime,» sõnas Vahtre vastuseks Postimees.ee küsimusele, millega seletada laulupidude traditsiooni edasikestmist ja probleemideta ülevõtmist uute põlvkondade poolt.
«Jälgisin seda Laulva revolutsiooni aegu, kui punkarid Tartu ajutisel laululaval Justamendi saatel valssi keerutasid. Ainult eesti punkarid võivad millegi sellisega hakkama saada, nagu ka punklaulupeoga,» rääkis ajaloolane.
«Põhjust otsiksin selles kordumatus laulupeo-ühistundes, mida me mujal sellisel kujul ei koge. Aga on vaja kogeda, iga inimene ja iga rahvas vajab seda. Meie siis nii,» seletas laulupidude fenomeni Lauri Vahtre.
«Olete tähele pannud, et eestlased pole mingi eriline ronkäigu- ega marssijarahvas, võrreldes näiteks ameeriklaste või sakslastega? On vaid üks protsessioon, mis meid tõeliselt innustab – laulupeo rongkäik. Nüüd ka kaks korda aastas toimuvad sõjaväeparaadid. Ongi kõik,» nentis Vahtre.
«Laulupidu on lihtsalt nii OMA. Ta ei saa kaduda, siis peaks midagi samaväärset asemele tulema ja võib-olla tulebki, aga siis võtab see sajandeid aega,» on ajaloolane veendunud.
Laulupeo-traditsiooni algus
1993. aastal Jaan Tõnissoni Instituudi väljaandel ilmunud raamatus «Eesti kultuuri ajalugu» on Vahtre I üldlaulupidu 1869. aastal nimetanud omaette peatükiks Eesti kultuuriloos. Ta viitab, et nähtusena on see saksa eeskujude matkimine, ent erakordselt tugeva rahvusliku värvinguga, mis saksa laulupidudel puudus.
«Eestis tekkis üldlaulupeo mõte soovist väärikalt tähistada Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise (1819) aastapäeva. Esialgu plaaniti korraldada selleks vallavanemate, koolmeistrite ja vöörmündrite pidulik koosolek, kuid hiljem arvati kohaseks priiusepäeva tähistamist suure rahvapeona. Algatuse võttis enda kätte Johann Voldemar Jannsen, kes mõistis, et suurem rahvapidu saab olla vaid laulupidu, sest rahval polnud muid oma organisatsioone kui laulukoorid,» selgitab Õpetatud Eesti Seltsi ja kirjastuse Ilmamaa välja antava «Eesti ajaloo» V köite (2010) ärkamisajast kõnelev peatükk, mille on kirjutanud ajaloolane Mart Laar.
«17. juunil 1869 hakkasid koorid Tartusse kogunema. Enamik neist kasutas hobutransporti, kuid tuldi ka jalgsi. Raskustele vaatamata olid laulupeole tulijad kõrgendatud meeleolus. Kokku kogunes peole 44 või 46 meeskoori rohkem kui 800 liikmega ning viis puhkpilliorkestrit ehk mängukoori 56 mängijaga. 18. juuni hommikul kogunesid laulupeolised rongkäigule, päeva teisel poolel toimus vaimulik ja järgmisel päeval ilmalik kontsert. Saksakeelsete laulude kõrval kõlanud Paciuse ja Kunileid-Saebelmanni laulud tõstsid vaimustuse haripunkti. Seda ei suutnud segada ka pidulisi teisel peopäeval tabanud tugev vihmasadu,» kirjeldab Laar.
«Kooride Tartust lahkumine kujunes omalaadseks võidumarsiks läbi maa. Laulupeol tekkinud vaimustus levis osalenute kaudu laiematesse rahvakihtidesse ning aitas levitada rahvuslike ideid üle kogu Eesti,» resümeerib Mart Laar «Eesti ajaloo» V köites.
«Laulupidu kujunes ühistunde manifestatsiooniks. Öeldi, et maarahvas laulis Tartus end eesti rahvaks,» kirjutab Vahtre «Eesti kultuuri ajaloos».
«Eestlaste laulupidu andis tõuke analoogiliste laulupidude korraldamiseks Lätis (1873) ja Soomes (1884). II üldlaulupidu toimus 1879. aastal Tartus ja III 1880. aastal Tallinnas. Sellega oli pandud alus ühele vanimale ja kaunimale traditsioonile, mis iseloomustab ka tänapäevast eesti kultuuri,» sedastab Vahtre.
Väike veider ojake, millest sai suur ja ülev traditsioon
Küsimusele, kas laulupidude-traditsiooni tekkeloos on midagi sellist, millele me tänapäeval vähe tähelepanu pöörata oskame, vastates pakkus Vahtre välja arusaama, mille järgi olid laulupeole kokkutulnud omamoodi veidrikud.
«Võib-olla väärib väikest mõtisklust see asjaolu, millele on juhtinud tähelepanu Ea Jansen, et kui laupupeolised Tartus kokku said, siis oli see vaata et veidrike kokkutulek. Oma küla ja valla ja kihelkonna raames olid nad ju mingid imelikud – muide, ka saksapärasuses süüdistatud – tegelased. Aktiivne vähemus, mõnelpool lausa marginaalne. Suur kultuur käis justkui mujal: rahvakultuuri tehti simmanitel, pulmades ja kõrtsis; kõrget kultuuri tegi kultuurrahvas – sakslased,» selgitas Vahtre.
«Nüüd, Tartus, selgus ootamatult, et neid veidrikke on tegelikult üsna palju ja neid endid tabas ootamatult mõte, et võib-olla on tulevik siiski nende kätes. Ühesõnaga, ülev ja õpetlik lugu sellest, kuidas kuskil vulises väike ojake, millel oli määratud endasse imeda kõik senised suured jõed,» tõdes ajaloolane.
«Mis on tänapäeval need ojakesed, mis tunduvad kõrvalised, aga mille juubeleid meie järeltulijad ükskord suure pidulikkusega tähistavad? Nad on siinsamas, meie ümber, aga me ei tea, millistele on antud suureks saada, millistele aga liiva sisse kaduda,» sõnas ajaloolane Lauri Vahtre.