Kolm noort inimest on istunud kolm päeva Kanuti Gildi keldris ja rääkinud üksteisele oma
elust ausalt, ilustamata ja valehäbita. Mis teatritükk see veel selline on, uuris Eva Kübar.
Keil ja kaks neidu laval vaimselt alasti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks kevadel lavaka lõpetanud ja pärast seda vabakutselise tee valinud näitsikut Jekaterina No-vosjolova ja Elina Pähklimägi on juba korra pisara välja saanud. Vana teatrihüljes Keil ei ole veel melanhoolitsema hakanud, küll aga märatsema. «Kurat, Kübar t*** raisk, sa teed nii nagu Elina ütleb!» röögatas ilmselt prooviperioodist kurnatud lavastaja mulle telefonis. Jutt käis ühest tsitaadist, mida siit loost tõepoolets enam lugeda ei saa.
Idee on selles, et Keil tahab meie teatripildis, kus tema arvates «tehakse liiga palju tühje sõnu», lõpuks ometi midagi ausat teha ja enda elu pealt mängida. Selleks tuleb kõigil kolmel osatäitjal end kõigepealt intiimses ringis vaimselt ihualasti kiskuda, millest saab lavastuse üks osa.
«Kurat, raisk, värdjas, see on jube, see on ilge.... Teeme!» röögatas Elina, kui Keili mõttest kuulis. Jekaterina oli ka kohe paadis.
Lavastuse konkreetne vorm tuli juhuslikult Baltoscandalil, kui Jekaterina luges Rakvere teatri taga pargis Keilile ette lõike prostituutide intervjuudest raamatust «Vaikijate hääled 2». Need on sellised lood, kus näiteks üks neiu räägib avameelselt, kuidas tema esimene klient ta täis oksendas, või teine jälle kinnitab, et tal ei saa olla ühtki suguhaigust, kuna on vaid mõned korrad kliendiga ilma kondoomita olnud.
Sündis vorm – põimida enda, Elina ja Jekaterina elu prostituutide intervjuudega.Tüki pealkiri on «Elud».
Mida te siin keldris teete?
Jekaterina (J): Me räägime siin kõigest, ka sellest, mida pole võib-olla kunagi kellelegi öelnud. Ja näiteks lapsepõlvest tulevad sellised jaburad asjad meelde, mille kohta sa pole varem teadnud, et need on sind hiljem mõjutanud.
Elina (E) (hüppab kahe jalaga toolile ja alustab emotsionaalselt): Tead, ma olen praegu hakanud mõtlema oma lapsepõlvele ja jää on hakanud liikuma. Ma olen hakanud mõtestama, et miks ma ikka oma mingeid kibestumisi kaasas kannan.
Keil (K): Kellele suuremal, kellele vähemal määral, aga kindlasti on see teraapiline.
Raamatus on lugu endisest prostituudist, kes elab nüüd Itaalias ja on seal korralikus abielus elades samas pideva hirmu all, et kord tuleb tema minevik avalikuks. Kas te tahate väita, et kui teil on sellist tüüpi saladusi, siis räägite need siin välja?
E: Ma ei väida, et me räägime need laval välja, aga me võime rääkida omavahel välja ja vaadata, mis emotsiooni see tekitab.
J: Tulemusest ongi olulisem protsess. Kui me räägime siin midagi üksteisele, siis ikka käib meis mingi nõks läbi ja me saame selle võrra täiskasvanuks. Ma just hakkan aru saama, et see kõik on minu teha.
K: Vabalt võib ka juhtuda, et need asjad saavad meil omavahel nii palju läbi räägitud, et need polegi enam saladused, vaid meie arengu vääramatud osad.
Teraapiagrupp, kus te saate oma minevikupainajatest üle?
K: Kas nüüd just üle, aga tavaline on ju see, et me ei räägi inimestele asjadest, mis on meid tegelikult mõjutanud, vaid räägime tühistest asjadest. Mingi suur sigadus mõjutab meid palju, aga sellest me ju ei räägi.
Kas kasutate ka mingeid tehnikaid, et minevikku endast välja saada?
J: Praegu me lihtsalt istume ja räägime. No ma ei tea, äkki hakkame mingi päev seisma niimoodi, käed ees (tõuseb toolilt ja sirutab käed ette). Oled niimoodi pinges ja lähed viimase piiri peale ja siis paned monoloogi. (Üldine naer.)
K: Praegu tegeleme ainult soojendusega ja ma ei tunne, et peaksin seda kuidagi ohjama või looma mingit keskkonda. Ja ma tahan juba eos öelda, et oleks kindel, et keegi ei hakkaks siin diskrimineerima, et tegu on Vahingu järellainetustega: mõte ja kokkulepe teha seda asja siin sündis enne, kui Põllu pakkus mulle Vahingu rolli «Endspielis».
On see siis juhus?
K: Tead, selliseid juhuseid ei ole olemas. Need on asjad, mille saatus sulle kätte mängib. Ja praegu seda tehes tundub mulle, et juba täitsa hakkab tulema. Näiteks täna hommikul nägin hommikutelevisioonis psühholoog Tõnu Otsa ehk doktor Noormanni, kes rääkis, kuidas töötab aju ja miks on vaimul valus. Ja see on paljuski seesama teema, millest meie siin räägime.
Hea küll, ma usun, et see kõik on teile kolmele siin teraapiliselt väga kasulik. Aga miks peaks inimene tulema seda teatrisse vaatama?
E: Praegu ei mõtle ma absoluutselt sellele, et kellelgi oleks huvitav. Küsimus ei ole ju selles, et ma lähen lavale ja hakkan oma pisaratega vaatajatelt pisaraid välja meelitama. Mul on lihtsalt selline tunne, et enne kui ma sukeldun päris teatrikarusselli, tahaks ma teha ühte asja, mis on aus ja kus ma tegelen esimest korda iseendaga, mitte võtta mõne näitekirjaniku kirjutatud rolli ja hakata seda esitama. Esiteks ma tahan esitada Elina Pähklimäe rolli.
K: Teine asi on see, et ma olen veendunud, et see toob kokku ka inimesi, kes tahaksid piiluda just kellegi magamistuppa. Jekaterina puhul tõmbab see eesti-vene vastandus, Elinal tuleb välja film «Soovide puu», kus ta on peaosas. See toob sinna inimesi, kes muidu ehk Tartu Uude Teatrisse ei tuleks. Ja ma usun, et me suudame neis puudutada midagi sellist, mis annab neile rikastavama kogemuse, kui nad algul arvasid. Sellepärast tuleb seda teha jäägitult ausalt. Sest kohe kui me jääme poolele teele ja hakkame ennast petma, kaotab see mõtte.
J: Pole oluline, kuidas publik reageerib! Me tahame ära rääkida oma lood.
K: Minu arvates see on täiesti märgiline, mida Elina ütles. See ütleb meie teatriskeene kohta nii mõndagi.
Sa vastandad ennast selle lavastusega teatriskeenele?
K: Ma arvan, et selle võib nii sõnastada, aga see pole absoluutne. Ja mulle tundub, et ma olen üldse ennast vastandanud paljudele asjadele ja saanud ka palju peksa. Ja see, et mul pole olnud parimad suhted distsipliiniga, pole ka mitte minu laiskusest, vaid sellest, et ma pole ümbritsevaga rahul. Näiteks ma müüsin reklaamiagentuuris toole inimestele, kellel neid üldse vaja ei olnud. See ajas ilgelt jooma. Ja alles nüüd ma saan aru, et ma polnud mitte joodik, vaid see lihtsalt ei sobinud mulle. Kõik on taandatav sellele, et inimesed teevad asju nii, nagu neile on kasulik, mitte nagu süda neile ütleb.
Nii et meil on üks teater, mis on seal ja mis on mängult, ning siis on see meie teater siin?
K: Tead, ma olen kuulnud, et Briti teatrikooli inimesed, kes on meil siin lavakas külas käinud, on täiesti hämmeldunud, et kui nende teatrikooli lõpetajate eesmärk on teha uut ja oma asja, siis meie omade unistus on saada draamateatrisse tööle.
Kui ma hakkan 35-selt lavastama, siis mis saaks minu eesmärk olla kui mitte jalaga prügikaste ümber lüüa? Ma ei saaks endale peeglis otsa vaadata, kui ma lavastaksin Ray Cooneyd või lastetükke, selleks et skeenele pääseda.
E: Mulle on mitmest kohast tulnud ütlemisi, et kas sa mõistad ka, millega sa ennast sidunud oled, et kas sa oled nüüd Keili jünger, kas sa ei taha iialgi teatrisse tööle saada.
J: Misasja???
K: Nii hull on see päris kohe või?
E: Minu eesmärk muidugi pole afišeerida, et kogu Eesti teatrimaastik on igav, et tulge vaadake, ma teen siin nüüd suurt kunsti. See on midagi, mida ma tahan teha, ja mitte raha pärast, vaid hingega.
Kas te ei karda, et see lumepall hakkab veerema ja protsess läheb ainsa sügavamale ning te ei saa sellest lõpuks enam välja?
J: Tule prooviperioodi lõpupoole ja küsi siis.
K: Me kõik kardame, mis ja kui palju sellest saab.
E: Meil on paika pandud esika kuupäev ja kuna seda kõike finantseerib kulka, siis ma võin öelda nii kulka kui lehelugejate rahustuseks, et ma ei võta seda tasu enne välja, kui see tükk on valmis. Ja kui juhtub, et mind pannakse pehmete seintega tuppa või kui ma taan-dan ennast prooviprotsessist, siis luban, et ma ei puutu sentigi seda Eesti Vabariigi raha, siis ongi see puhtalt minu hullukese eralõbu siin keldris.
Enne etenduse algust teete iga vaatajaga lepingu, mille on ette valmistanud jurist ja kus te lepite kokku, et lavastuses nähtust ei tohi rääkida teistele inimestele. Milleks see kõik?
K: Selleks, et kaitsta ennast idiootide eest. See on käsitletav sama kokkuleppena, kui sina tuled mulle külla ja me räägime köögis juttu ja ma palun, et kallis Eva, palun ära räägi seda edasi. Meie leping on juriidiline vorm, mis ütleb sama.
Samuti näevad Keil, Jekaterina ja Elina enne etenduse algust kõiki inimesi, vaatavad n-ö näod üle, teavad loomulikult ka nimesid. On inimesi, kes kindlasti sisse ei saa – näiteks nende vanemad. Vastutasuks saavad lepingu sõlminud näha neid kolme laval vaimselt alasti.
Keldris valmiv eludelugu
«Elud»
Tartu Uus Teater
Lavastaja: Andres Keil
Osades: Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova, Andres Keil
Heli, valgus ja kujundus: Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova, Andres Keil
Lavastus põhineb kolme osatäitja enda eludel ning prostituutide intervjuudel raamatus «Vaikijate hääled 2».
Enne igat etendust sõlmivad tegijad vaatajaga lepingu kõigest nähtust vaikida.
Planeeritud esietendus veebruaris 2009