Maarja Vaino kirglik ja romantiline Tammsaare

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Vaino
Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Ilmamaa kirjastuse «Eesti mõtteloo» sarjas äsja ilmunud Tammsaare uue publitsistikaraamatu puhul tuleb alustada selle koostamisest ja koostajast. Nagu teada, avaldas Tammsaare ise oma eluajal vaid kaks artiklikogu: «Sõjamõtted» (1919) ja «Sic transit…» (1924, 2. trükk 2004). Mõlemad kogumikud olid Nõukogude ajal keelatud kirjandus.

Siinkirjutaja mäletab hästi seda pühalikku hetke, kui õnnestus mustalt turult – jah, kujutage ette, mõnikümmend aastat tagasi oli isegi raamatutel oma varjatud turg! – osta juba räbaldunud seljaga oranžpruun, Noor-Eesti kirjastuses välja antud brošüür.

Selle 1922. aastal kirjutatud kristluse ajalugu käsitlev nimiessee, milles muu hulgas kommunismigi religiooniks peetakse, pole uude valimikku mahtunud (sealt on taastrüki leidnud artiklid «Mood» ja «Kalevipoja parandamise ümber»). Küll aga leiame uuest kogumikust mitu esseed «Sõjamõtetest».

Tammsaare üle kolmesajast kirjutisest esimese valimiku on teinud Heino Puhvel («Valitud artiklid», 1976). Tema ja Eerik Teder koondasid ka Tammsaare publitsistika «Kogutud teoste» 15.–17. köitesse, 1986–1990). See kujutab endast nii taasilmunud kui ka tulevikus koostatavate kogumike alusainet. 1978. aastal ilmus Elem Treierilt Tammsaare «Mõtteid ja mõtisklusi» – klassiku loomingust nopitud filosofeemide kogu.

Romantiline juurdleja
Jaanipäeva paiku oma doktoriväitekirjana esitatavale monograafiale «Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus» punkti pannud uue põlvkonna kirjandusuurija ja Tammsaare majamuuseumi juhataja Maarja Vaino (s 1976) jaoks on seekordne valikkogu teine koostamiskogemus. Aasta tagasi ilmus «Õnnelikest ja õnnetuist aegadest».

Käesolev, «Armastusest ja lapselikkusest» pidi algul kandma pikemat pealkirja «Juurdlemisi armastusest ja lapselikkusest». Aga neli sõna raamatu kaanel oleks lõhkunud kujunduse, nii jäi «juurdlus» ootama järgnevaid koostamisvõimalusi, sest nagu rõhutas Vaino raamatu esitlusel Tammsaare muuseumis, sobib just «juurdlemine» lausa sümbolsõnana kokku võtma Tammsaare publitsistikat. Selles on Tammsaarele omast juurteni minekut ja tema kui ülikoolis juurat õppinu arutlemisindu.  

Uues valimikus on eesmärgiks seatud Tammsaare kui «mõtleva romantiku» esiletoomine. Esimeses peatükis «Maastikud» loeme Tammsaare mõtiskluste lähtekohast, Eesti maastikest, sellest, kuidas kirjaniku väikseimgi päevakajaline tähelepanek, üksiknähtusele keskendumine või meeleolu kasvab üle sügavusi taotlevateks otsustusteks inimelu üle.

Teine peatükk «Linnad ja masinad» toob valiku modernse ühiskonna kriitikast. Masinatest «saab kirjaniku jaoks kultuurist kaugeneva maailma allakäigu sümbol», kirjutab Vaino valikkogu saatesõnas, iseloomustades siinkohal Tammsaaret kui «murelikku romantikut».

Raamatu kolmandas alaosas «Inimese jälil» avaneb Tammsaare humanism. Neljandas («Töö ja tasu») liigutakse koos kirjanikuga ühiskonna- ja kultuurifilosoofiliste kõrguste poole. Just selles osas avaneb vahest kõige ilmekamalt Tammsaare kui «isemõtleja» suurus.

Siin on näiteid Tammsaare suhtest Jumalaga, lunastuse otsingutest, arutlusi intellektualismi kriisist – muide, August Annist ongi Tammsaaret koos Nietzsche, Dostojevski, Bergsoni ja teistega nimetanud intellektualismi kriisi filosoofiks –, rahvuslusest, kultuuritahtest, vaimuilma võimalustest võimu ees.

Kogumikku kroonivad esseed, mis on kokku võetud pealkirja «Elutahtmine» all. Koostaja ütleb, et neis kirjutistes kohtume taas «poisiga, kes armastas unistada ja juurelda».

Et oleme jõudnud otsekui tagasi raamatu algusesse, kus 1915. aastal kirjutatud «Ma vaatlen…» palas liigutakse lillede kasvamise, mesilaste, lindude toimetamiste jälgimiselt kirjaniku ümber laias maailmas toimuva kommenteerimisele ja sealt tagasi kodutanumale, Eesti enda poliitika ja kultuuri üle arutlemisele.

20. sajandil kahe maailmasõja vahele jäänud Tammsaare mõtteloomingus hämmastab selle tänanegi ajakajalisus. Kui ei teaks ühe või teise essee tegelikku kirjutamisaega – kogumiku n-ö tehniliseks puuduseks ongi, et artikli ilmumisaeg selgub «Ilmumisandmetest ja märkustest», võinuks aga olla ära toodud kohe artikli lõpus –, siis loeksin seda otsekui praeguse Eesti eluolu kohta kehtivana.

Olgu näitena toodud kas või juba osutatud avaartikkel. Tammsaare kurdab seal, et meil on poliitikamehi olnud, aga ükski pole osanud omale järeltulijaid kasvatada.

Ta peab silmas mõistagi poliitikuid-aatemehi, sest temaaegne (aga võiksin öelda, et ka meieaegne) «poliitikateadus oleks nagu ikka alles katekismusest võetud: Sul ei pea teisi jumalaid olema minu kõrval.» Edasi jätkab ta, et Eestis puuduvad  tõsised erakonnad, «aga kunstist ja kirjandusest otsime ainult erakondi».

Kirjutab südameverega
Või kas ei tule kuidagi tuttav ette Tammsaare järgmine nending: «…igapäevases elus kipuvad puuduma igasugused sihid. Ja arvustus on muutunud publitsistikaks, mille paik poliitikalehtede veergudel. Siin tagurlus, seal edulus! Siin kodanlus, seal marksismus! Aga elav inimene jääb otsimata, nagu kõnniks arvustaja kõrbes. Ah meid kõrblasi, ah meid kitsarinnalisi!»

Toodud tsitaadist ilmneb ühtlasi Tammsaare retooriline kirg – ta kirjutab südameverega. Aga et ei jääks muljet ainuüksi skeptilisest, kohati isegi halavast mõtlejast, olgu ära toodud ka Tammsaare üks arvamus noorte kohta – aktuaalne nii kirjutamisajas kui ka praegu, nädalataguse noorte laulu- ja tantsupeo kontekstis.

Arvamusloos «Noored ja tulevik» (1936) kirjutab ta: «Meie noorsoole langeb suur ja raske ülesanne: ta peab teostama need vabadused, millest vanad kord unistasid ja mida nad ei osanud õieti ellu viia.

Ta peab seda tegema sellepärast, et tema on kasvanud vabaduses ja iseseisvuses; temal peaks see õnnestuma, mis vanadel on äpardunud. Ja kui see tõelikult sündinud, alles siis võime täie õigusega laulda: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!»»

Neid ridu lugedes mõistan, et Tammsaare uus artiklikogumik pole mitte järjekordne tagasipöördumine klassiku juurde, vaid Tammsaare kõnetamistes praegugi hinge ja meeli puudutava kogemine.  

Raamat

A. H. Tammsaare
«Armastusest ja lapselikkusest»
Koostaja Maarja Vaino
Ilmamaa 2011
515 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles