Laske kõigikestel luuletuste juurde tulla!

Maarja Kangro kolmas luulekogu «Heureka» end liiga lihtsalt kätte ei anna. Aga kui annab, jääb kaaslaseks elu lõpuni. Foto: Peeter Langovits

1.

Kangro puhul ei ole asi olnud kunagi küpsuses: tegu on kindlalt ühe täiskasvanulikuma, tõsiseltvõetavama noore luuletajaga Eestis. Ja «Heureka» on juba ta kolmas luulekogu, mis sünteesib kahe eelmise raamatu teemasid ja keelt.

Tõtt-öelda nägin selle raamatuga palju vaeva, «Heureka» ei kõnetanud mind kohe nagu mõni sõbralik (või vähem sõbralik) õllelauakaaslane. Pigem võttis ühise keele leidmine kauem aega, umbes nagu mõne rokiajaloo parema plaadiga, mis paaril esimesel kuulamisel jätab kergesse kummastusse, kuid lõpuks köidab sind ja jääb üheks su elamise soundtrack’iks elu lõpuni.

Minu kummastuse põhjuseks on raamatu sissejuhatus: praegugi veel mõjuvad kolm-neli esimest teksti nõutukstegevalt arusaamatult, metafüüsiliselt. Neis näikse küll olevat lugu, miski oma terviklik, lõpetatud, magava kassina kerratõmbuv maailm, aga just see väline kuju jätab mu täiesti teadmatusse, mida too unelev kiisu siis ikkagi unes näeb. Jah, kui Toomas Liiv mult nüüd küsiks, nagu vanasti loenguis, et mida autor selle või tolle asjaga siin ütleb, küll ma miskit välja nõiuks. Aga ise, loomulikult see tolle luuleraamatu algusega ei tule.

2.

Ent edasi? Edasi viiakse meid kõige argisemate tillukeste lugude maailma, millesse on põimitud ootamatuid kujundeid, filosoofilisi tsitaate, tajutäpsusega jahmatavaid detaile.
Et Eesti on monumentide maa, kus viimase sadakonna aasta jooksul sageli sambaid ja kujusid püsti aetud ja siis ära veetud, nende üle pikalt tülitsetud, siis peatub Kangrogi paaris tekstis monumenditeemal. Tõsi, mida ta võõrastele noorukitele kuskil Euroopa kaardi alaservas pronksmehest räägib, jääbki saladuseks. Me saame vaid teada, et jutustaja käivitus nagu «erk mootor» («Pronkssõdur», lk 12–13). Ent «Absoluutses monumendis» lubab autor meile luuletuse kujul, mis «räägib nendest, kellest ta ei räägi», peaaegu et lunastust. Täpsemini küll ausammast, aga eks see olegi eestlasele üks ja see sama. «Laske kõigikestel tulla / luuletuse juurde, / tuua iseendale pärg! // Päike ja vesi vilguvad, / ent siit ausamba saab, kes seda pole saanud.» (Lk 20)

Eks ole Kangros ka palju irooniat, aga igatahes selgub raamatu esimese otsa tekstidest, et too müstiline-maagiline, ikoonistunud «eesti» on olemas ikka esmalt eesti keeles, ja sedakaudu muidugi põhiliselt luules. Jah, mitte kuskil mujal.

Raamatu edenedes astuvad püünele ka mitmed mütoloogilised tegelased: ennemuistsed sead, mügrid, surm, eestlasest autojuht, ökoloogiliselt mõtlev eduinimene jne. Ilmselgelt on see mänguline ühiskondlik kommentaarium, aga raske on väga täpselt öelda, mis see on, mis Kangro fookusesse jääb. Ehk ikka inimese kui sotsiaalse looma eluavaldused ühest oma markeerimatust seinast teise... 

3.

Kuid mitte ainult too sotsiaalne ärevus, vastutus ja iroonia ei hoia Kangrot kulgemas, esmalt on see ikkagi too töövahend, keel. Kuigi esmapilgul ta justkui süntaktilis-grammatilisi või leksikaalseid tireleid ei viska. Pigem on see mäng kuskil semantikas, semiootilisel väljal, kommunikatsioonimetafüüsikas. Ses mõttes võiks Kangro meenutada ju Elo Viidingut, kes on ka keelekeskselt sotsiaalne luuletaja. Aga Viidingu põlemisele, huugamisele, tuliteravusele ja üsna pikkadele tekstidele eelistab Kangro tasast looveeretamist väiksel pinnal – iga poees kui väike lugu, mõni üksik väljakarjutuv hingekriibe... Enamasti veab ta neid kriipse pigem salaja, nagu mööduv huligaan tasa naaskliga autouksele kriipsu tõmbab. Mitte märulimeeste moodi kogu masinat segi pekstes.

Et siis: kui siin-sääl silma torkavad minu ees suletud tekstid, mis jäävad liig hajusaks ja sõnum vaid jutustaja teada, välja arvata, on tegu ühe vahvalt loetava raamatuga, kus saab itsitada iseenda, eestlase, eurooplase ja ehk ka miskite kõrgemate jõudude üle. Vahele siin-sääl osavasti pikitud, vahel peidetud tsitaate ja mõjusid mõnusalt naksuvate pähklitena sees. Umbes nii ma kujutan ette, et üks loetav luuleraamat töötama peakski. 

Raamat

Maarja Kangro
«Heureka»
Eesti Keele Sihtasutus, 2008