Esmaspäeval oma 70. sünnipäeva tähistava Hando Runneli äsja ilmunud mõistelises sõnaraamatus autori elu- ja loominguloo juurde ütleb Runnel ilmamaa kohta järgmist:
«Maailmatunnetuse pea-mõiste. Kujuteldava kõige summa. Kõiksuse koondkokkuvõte raamatupidamislikus mõttes. Murdeti paljude võimaluste ja varjunditega väljend, sealhulgas vormidega nagu maa ja ilm, või omadussõnana maailmamaa (uhke = ilus = tore).»
Huvitav on seda võrrelda Saareste mõistelises sõnaraamatus antuga, millest ilmneb ilmamaa kui kõige-kõige omaduse tähistaja. Näiteks tuuakse niisugused ütlemised: «Kus see ilmamaa ots?» või «Kes nüüd see maailmama tark, et seda jõuaks mõista.»
Paistab kohe kätte, et ilmamaa on Runnelile midagi enamat kui maa ja ilm kokku. Et see on tunnetuse peamõiste. Et see ei ole lihtsalt kõige summa, vaid kujuteldava kõige summa. Niisiis summa summarum. Asjad ja nende kujud, kõiksus ja selle koond. Ja omakorda kokkuvõte kõiksuse koondist. Seejuures raamatupidamislikus mõttes, st bilanss, mis sisaldab tulusid-kulusid, võite ja kaotusi, tulevikuarveid, minevikujääke, kogu vara loetelu ja selle amortisatsiooni ehk loomulikku kulumist, võlgade kustutamist ja uusi võlgu.
Runnel talitab siin kõiksusega nagu talumees oma varaga. Ei, talle ei piisa kõiksusest niisama – see tuleb ka arvele võtta.
Runneli ilmamaa heidab uut valgust ka tema esikkogule «Maa lapsed» (1965). Ta on algusest peale maalauliku ja maalt lahkumisvalu lauliku kõrval ilmamaa laulik. Ta on ilmamaalane.
Runneli ilmamaalisus laieneb vähemalt ka ta kolleegidele Ilmamaa kirjastuses. Nemadki on ilmamaalased. Nõnda on nad end kutsunud Runneli 60. sünnipäeval valimiku Runneli luulekeelsest maailmast 120 eksemplaris talle kinkides. Tiitellehel seisab: «ilmamaalaste kingina».
Huvitaval kombel ei leia ma või ei ole osanud leida Runneli ilmamaast ilmaolekut, seda, mida Karl August Hermann eesti käänetes nimetas ilmaütlevaks käändeks ja mille vaste on ladina keeli caritivus, mis tähenduspesana sisaldab endas vabaolekut, hoidumist, vältimist, aga ka keeldumist ja loobumissundi. Runneli luules endas on ilmajäämine ja ilmaolek üks ilu ja valu allikaist. Mis on möödas, sellest oleme ka ilma, aga aja mööduvus – nagu loeme «Oi küladest, oi kõrtsidest» – muudab veel kaunimaks selle. Või ilmajäämise valu – lihtsalt juhusliku koha pealt lahti löödud ja leitud luuletus «Eleegia»:
Või veelgi tunnuslikumalt sealsamas «Kodu-käija» kogus luuletuses «Vanaema»:
Kinnitust sellele, et ilmamaa mõistesse Runnel ilmaolekut ei lülita, sain mõtisklusest Terra imperfecta. Seal pihib luuletaja, et tal polnud kaks päeva midagi mõtelda, sest tuli tööd murda. Mõtlemine taandus siis unenäkku, mille lõpp jäänud meelde, kus keegi lausunud või nagu olnuks ta ise lugenud järgmisi ridu:
Sellega olevat mõista antud, et ilma taevata on maa üksnes maa eeldus, aga taevas ei vaja mingit eeldust – taevas on taevas, maa seda ei muuda millekski muuks, nagu Aquino Thomasele viidates (ikka Runnel, mitte mina!) olevat loodu küll loojast olenev, aga loodu ise loojat ei muuda. Ilmamaaga paistab olevat umbes samamoodi. Maa vajab küll ilma, st maa ilma ilmata pole veel maa (kui ehk, siis ilmatu maa, lihtsalt tühi, paljas suur maa), aga ilmamaa on ilmamaa ka ilma maata.
Selle kaasa-arutlemisega Runnelile olgu mõista antud, et Runnel on mõtleja. Tundeline, poeetiline, ajuti lausa ekstaatiline mõtleja. Runneli luule kohta ongi öeldud, et see on mõttetöö. Ja kusagil vist on ta ka ise seda tunnistanud. See töö pole aga sund, vaid kutsumus ja tihti ka (keele)mäng. Meenutagem tema luulekogu pealkirjaga «Mõtelda on mõnus». Siiski on selle kõige taga jällegi see ilmamaa, millest tulenevad kohustused ja seotus. Ilmamaa on otsekui eetiline imperatiiv. Runneli mõtlemisviis on ühekorraga nii fenomenoloogiline kui ka hermeneutiline. Fenomenoloogiliseks teeb ilmamaa selle olelemine asjana iseeneses – jajah, seesama Kanti Ding an Sich, millest tavatsetakse lugeda fenomenoloogia algust. See tähendab, et ilmamaa on kõige tuletamise koht, aga ta ise jääb «kujuteldava kõige summaks».
Ilmamaa on aga hermeneutiline kategooria selles mõttes, et see esindab kõigepealt hermeneutilist praktikat. Hans-Georg Gadamer – 20. sajandi her-meneutikutest suurim – ongi väitnud, et «hermeneutika on eelkõige praktika, mõistmise ja mõistetavaks tegemise kunst». Kui nüüd võtta selle kõrvale Ilmamaa kirjastuses üllitatava «Eesti mõtteloo» sarja, mida tutvustatakse kui rahvuslikku suursarja, mis koondab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade, siis need 61 seni ilmunud raamatut nimekirjas olevast 139st ongi üks suur mõistmise ja mõistetavaks tegemise projekt. Ja nii Ilmamaa kirjastuse kui ka «eesti mõtteloo» sihtkapitali eesotsas seisab Hando Runnel. Vähe sellest, paljude autorite puhul on Runnel olnud koostaja, kommenteerija, saatesõnade kirjutaja. Ta on eesti mõtteloo arheoloog – silmas pidades kõiki neid tunde ja päevi, mis ta on istunud kirjandusmuuseumis – ja ühtlasi ka selle mõtteloo arhitekt, sest valik ja järjestus tähendab seda, missugune see mõtteloo maja või tempel välja hakkab nägema. Mõnele mõtlejale on seal eraldatud rohkem tube kui teisele, mõni korrus alles ootab ehitamist jne.
Aga ilmamaa on hermeneutiline kategooria Gadameri käsitlust laenates ka selles mõttes, et see pole mitte ainult terviku tähistaja, vaid ka terviku mudel, tähistatav, mis – nüüd juba lausa tsiteerides Gadameri – «kirjutab igasugustele kirjalikele fikseeringutele ette nende ülesande / - - - /, et too teade peab saama mõistetud». Ja edasi: «Selles [hermeneutilises lähenemises – R. V.] mõttes tähendab lugemine ja mõistmine, et teade saab tagasi viidud oma algupärasesse autentsusesse.» Gadamer nimetab seda tekstide igasuguse konstitutsiooni alust, mis teeb ühtlasi nähtavaks nende asetsemise hermeneutilises seoses – ürikuks.
Runneli ilmamaa on siis minu mõistmises samasugune ürik. Pole liialdus väita, et ilmamaa kui üriku üks derivatsioone, tuletisi on hümniline «Ilus maa», aga ka «Sinamu», mille sugulusele templi või pühamuga osutavad näiteks luuletuses «Maja» «Sinamu» kogust read:
Runneli luule on eesti identsusloome, milles võtmeküsimuseks on see, kelle või millega autorimina samastub või kellele-millele ta vastandub. Kuid alati on vaja seda Teist, kelle kaudu minaloome aset leiab. Ent lisaks konkreetsele Teisele (Runneli luules teine inimene, kodakondne, maa, linn, mingid muud objektid, asjad ja väärtused või väärtusetused) on olemas ka ideaalne Teine. Ilmamaa on Runneli ideaalne Teine, mille vastu ei tõsteta mässu, millele ei vastanduta. Runneli ideaalne Teine on läbinisti positiivsust, lootust ja armastust kiirgav Teine.
Kui ka ilmamaad võtta identsusloomena, siis näiteks ajalugu satub selles mõttes valitseja positsioonile. Meie identiteet tuleneb meie ajaloost, kuid see ajalugu pole tervik, vaid ajaloomudel. Me samastume ajalooga üksnes selle identiteeti-loovas osas, mitte aga seda lammutavas, seda kuidagi kõigutavas osas, niisiis mitte ajalooga, kuhu kuuluvad ka meie identiteedile vastanduvad nähtused, rahvad ja inimesed.
Ajalugugi on siis nagu ilmamaa, ideaalne Teine, mis domineerib olemise enda üle. Just niisugune ilmamaa, mis saab hakkama ilma maata – asi iseeneses. Nii nagu ilmamaa on norm, imperatiiv, nõnda on seda ka ajalugu ja rahvus. See juhib mind mõttele, et tahes-tahtmata või ka teadlikult väärtustab Runnel teelolekut, saamist. Rahvusena, eestluse-identiteedi kandjatena pole me veel ulatunud enesestmõistetavuseni kõiksuses, vaid oleme ühe kõiksusvõimalikkuse embleem. Me oleme teel ilmamaa poole. Sel teel ei saa me end veel lõdvaks lasta, me ei saa veel end muretuna tunda. Võimalik muidugi, et ei saagi saama, sest ilma-olek kui vabadus võib meiesugusele rahvale osutuda kas ülejõu käivaks või enesehävituslikuks. Meie ilmamaa piiriks olemegi meie ise.
Runneli mulle kingitud luulekogu «Viru veri ei värise» (2006) tiitellehelt vaatab vastu autori väga tähenduslik pühendus 1. jaanuarist 2007. See kõlab nii:
Nõus. Kuid lohutuseks võin vastata: maailma lõpp võib olla küll lähem, aga see ei mõjuta kuidagi ei Hando Runneli ega meie kõigi ühist ilmamaad.