Just lendab Kosmosesse

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Getolapsed» – film, mille pärast Just pidas kaks aastat võitlust. Nüüd on see festivali programmis.
«Getolapsed» – film, mille pärast Just pidas kaks aastat võitlust. Nüüd on see festivali programmis. Foto: Kaader filmist

Mida head ja paremat pakub täna algav Just Film – PÖFFi laste- ja noortefilmide festival –, selgitab selle juht Elen Lotman.


Esimest korda vallutab Just Eesti suurima, 848-kohalise Kosmose kinosaali. Esimest korda on Justi käsutuses koos saba ja sarvedega päris oma KINO, kahe saali ja popkorni müügiletiga. Kas see tähendab, et Just on lõpuks koju jõudnud – leidnud oma staatusele ja mastaabile vastava ulualuse?


Tõsi, Just Film on endale ideaalset toimumiskohta otsides pidanud kolima päris mitu korda. Kosmosesse kolimine on Just Filmi jaoks olnud tõeline kosmosereis ja eks ka meie tunneme end veidi kaaluta olekus. Sest ei tea ju ka korraldajad, kuid palju inimesi oleme sunnitud olnud aastate jooksul saalide väiksuse tõttu ukse taha jätma.



Samas on see rännak väga põnev, sest lõpuks on meil võimalus teada saada, kui palju siis tegelikult Just Filmil publikut oleks, kui kõik soovijad saali ära mahuksid.



Öeldakse, et iga festival olevat selle koostajate nägu, suhteliselt subjektiivne. Siiski, millises ulatuses peegeldab tänavune Just maailma laste- ja noortefilmi aktuaalseid suundi? Mida võiks rahvusvahelise laste- ja noortefilmi kohta öelda see, kes on ära vaadanud kogu Justi programmi?


Paratamatult lähtuvad korraldajad natuke ka oma maitsest, aga peamiselt oma pulbliku maitsest, sest kaheksa aasta jooksul oleme saanud üsna selge ettekujutluse sellest, millised filmid Just Filmi publikule meeldivad. Seega võiks ehk pigem öelda, et Just Film on oma publiku nägu.



Loomulikult ei ole festivali porgrammivalik konjunkturistlik, meie eesmärk on vaatajat ka harida ja tutvustada uusi teemasid. Filmide sisus võib igal aastal märgata mingeid trende, mis peegeldavad globaalset olukorda. Näiteks vägede sisseviimisele Afganistani ja Iraaki järgnes ka noorte- ja lastefilmide vallas sõjafilmide buum, mis kujutas laste olukorda sõjakolletes. Viimasel ajal on aktualiseerunud islamiteema ja see väljendub ka noortefilmides.



Sellel aastal on eri riikides välja tulnud lausa mitu filmi läände emigreerunud, kuid traditsioonilises islamiperekonnas kasvanud teismelistest tüdrukutest ning identiteediotsingu probleemidest, mis kaasnevad perekonna ja ühiskonna tõekspidamiste lahknemisega. Just Filmi programmi valisime sel aastal nendest ühe, loodetavasti parima, taani filmi «Võitleja».



Identiteedi ja immigratsiooni teemad on olnud noortefilmis aktuaalsed juba mitu aastat ning ka Just Filmi programmist leiab mitu filmi, mis neid käsitlevad. Juba teist aastat oleme programmi võtnud ka ühe õudusfilmi, see on üsna huvitav žanr. Tänavu on programmis rootsi film «Luba sisse see õige», mis räägib koolikiusamise all kannatava Oscari tutvumisest vampiiriga.



Noortefilmi žanriline segunemine on põnev nähtus, sest just eespoolnimetatud kokteili puhul on selge, et erinevalt laiatarbe õudusfilmidest, kus pahatihti ekpluateeritakse hirmutunnet lihtsalt selle tunde tekitamise pärast, on noortefilmi puhul ka õudus rakendatud noortefilmi üldise eesmärgi raamidesse.



See on muidugi julge väide, sest mis üldse saab olla noortefilmi eesmärk, aga olles koostanud kaheksa aastat Just Filmi programmi, tundub mulle, et lühidalt kokku võttes räägib noortefilm endale koha leidmisest maailmas ja sellega kaasnevatest komplikatsioonidest.



Kas Just võib väita, et maailma parimad laste- ja noortefilmid tuuakse koju kätte?


«Maailma parim» on kultuurivaldkonnas alati väga pretensioonikas väide. Kui vaadata n-ö maailmameistrivõistluste raskusastmes, kus hinnatakse maailma parimaid filme üldiselt, mitte ainult noortefilme, siis on rõõm tõdeda, et Just Filmi programmis linastub tänavu koguni kolm oma riigi poolt võõrkeelse Oscari kandidaadiks esitatud filmi: «Mina olin siin» (Eesti), «Tumedate liblikate kodu» (Soome) ja «Kaks maailma» (Taani).



Kuidas pannakse üldse kokku festivali programm? Kui sageli tuleb selle juures tunnistada, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka? Ehk – kui kaugel on lõpptulemus ideaalist?


Just Filmi programm pannakse kokku aasta jooksul maailma noortefimide festivalidel (nt Berlinale Generation, Busteri filmifestival Taanis, Kristiansandi festival Norras jpt) linastunud filmide ja festivalile saadetud või soovitatud filmidest. Selge see, alati ei õnnestu kõiki filme kätte saada – näiteks võib samal ajal toimuvatel festivalidel minna ühe koopia pärast omavaheliseks rebimiseks.



Eks igal aastal jää mõni film hinge kriipima, aga järgmisel aastal on need õnnestunud ikka kätte saada. Näiteks lasteprogrammis linastuv «Getolapsed» on film, mille pärast oleme juba kaks aastat võitlust pidanud. Samuti tänavakultuuri programmis linastuv «Gümnaasium».



Mida kujutab endast uhiuus eesti lühimängufilm «Rambikramp», kus teeb oma esimese suurema filmirolli «superstaar» Taavi Peterson – on see spetsiaalselt Justi avamiseks tehtud?


Et olen ise selle filmi operaator ja kaasstsenarist, siis võib tunduda küll, et see on spetsiaal-selt Just Filmi jaoks tehtud, aga pigem viitab see minu nõrkusele noortefilmide vastu ja sellele, et noorte temaatika läheb mulle korda.



Film ise sündis 2008. aasta suvel ning peaosades debüteerivad Markus Dvinjaninov ja Taavi Peterson. Filmi sisu on suhteliselt provokatiivne, aga ma kaldun arvama, et täiesti ohutut noortefilmi ei saagi vist teha.



Kas Justile võiks olla asja ka minusugusel keskealisel vaatajal?


Muidugi on! Just Filmil näen ma igal aastal väga palju eri vanuses inimesi, nende hulgas ka pensionäre ja poliitikuidki. Noored ei ole mingi arusaamatu paariaseltskond, iga keskealine inimene mäletab oma noorustest asju, mida on võimalik ka praeguses noortefilmis ära tunda.



Ajad muutuvad, aga see, mis on esimene armastus, esimene kaklus, esimene suudlus, esimene konflikt vanematega või kõik need muud esimesed – jääb ikka äratuntavaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles