Veidemann’s list sai kaante vahele

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann koduses töötoas, kus valmis tema opus magnum ehk «101 Eesti kirjandusteost».
Rein Veidemann koduses töötoas, kus valmis tema opus magnum ehk «101 Eesti kirjandusteost». Foto: Peeter Langovits

Eile jõudis esimeste tellijateni Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi professori ja Postimehe kolumnisti Rein Veidemanni «101 Eesti kirjandusteost.» «Mida rohkem sellele mõtlen, siis tundub, et see on tõesti minu opus magnum,» tunnistab kirjandusteadlane, kelle nimi vaatab vastu vähemalt kolmeteistkümnel raamatukaanelt ning kes aastaid tagasi asutas kirjandusajakirja Vikerkaar.


Oled teinud ära meeletult suure töö, valinud välja 101 kõige olulisemat kirjandusteost ja mõtestanud neid. Seega oled sa õige inimene, kellelt küsida, milline on eesti kirjanduse üldpilt.

Tänan tunnustuse eest. Jah, seda raamatut kirjutasin terve aasta, seljataga varasem lugemis- ja uurimiskogemus.

Kuna formaat oli ette antud – maksimaalselt viis tuhat tähemärki iga teose kohta, olgu see mitmesajaleheküljeline romaan või ainult üks luuletus –, siis tulemust võib pidada 101 kirjanduslooliseks novelliks. Eesti kirjanduse üldpilt on vähemalt 20. sajandi lõpukümnendini välja väga rahvuskeskne, täpsemalt eestlaste olemasolu ja saatuse lugu.

Millises helistikus eesti kirjandus kõlab?

Valdavalt melanhoolses. Isegi kui naerdakse – pean silmas huumorit –, pole see vabastav naer, vaid kuidagi sissepoole. On küll olnud paatoslik-optimistlikke peatükke, nagu Noor-Eesti algus, 1950.–1960. aastate vahetus, aga üldiselt tegeldakse iseendaga hakkama saamisega siin maa peal, mis võrdub Eestiga. Olen mõelnud, et äkki on see melanhoolne põhitoon juba ette antud. Eesti rahvalauludes domineerib ka ju lüroeepika. 

Nii et meie kõige-kõigemad teosed on üsna raskepärased, melanhoolsed ja sünged. Vähemalt nii jääb sinu «101st» kõlama.

Mis teha, kui meie (kirjanduslik) saatus juba kord selline on. Mainisin lüroeepikat. Luterlik elukäsitlus, mis ikkagi on meid mõjutanud ligi pool tuhat aastat, seab esiplaanile kohustuse. See on aga kui mitte raske, siis ometi üks tõsine asi.

Eks meil ole kirjanduses ka igasugu naljavendi ja trikitajaid, Bornhöhe Tallinna narridest ja narrikestest alates, üle suursuguselt mõjuva Pearu ja Toomas Nipernaadi ning lõpetades Kivirähki rehepapiga, aga keskel seisavad ikkagi Võllamäe Päärn, Vargamäe Andres, Palanumäe Hendrik – kõik ikka üpris rasked tüübid. 

Millistest tekstidest eesti kirjanduses puudus on?

Tänaseks on kõik nišid täidetud. On olustikurealismi, (süva)psühholoogiat, ulmet ja tänu Indrek Harglale ka tasemel krimikirjandust. Romaanegi tuleb nagu Vändrast saelaudu. On luulet igale maitsele. Nii et eesti kirjanduskultuur on igati arenenud. Aga vaat niisuguseid tekste, kus kokku saavad lugu, suure üldistusjõuga karakterid ja filosoofia – neist tunnen tõesti puudust. Kus on eesti Marquezed, Grassid, Kunderad, Fowlesid, Kureishid, Houellebecqid…?

Või meil ei tasugi selle tasemega tekste oodata, sest Eesti olud ja vaimupinnas lihtsalt ei võimalda nii kõrgele tõusta või sügavusse laskuda? Keskmise lauskmaa sündroom?

Alustad oma raamatut «Lauluga suurest tammest»,  sealt edasi tuleb Läti Henriku «Liivimaa kroonika», Mülleri «Jutluseraamat», Käsu Hansu «Oh! ma vaene Tarto liin», Petersoni «Kuu», Faehlmanni «Keelte keetmine», Kreutzwaldi «Kalevipoeg». Kui suurt kohustust sa kirjandusprofessorina nende teoste valimisel tundsid?

«Kohustus» on täpselt õige sõna. Mõtlesin kogu aeg, et iga minu valitud teosest peaks läbi paistma EESTI TEKST. Nagu ütlesin, see «eesti asi» läbib ühel või teisel moel kogu kirjandust, aga siis oli vaja sellest kogumist omakorda leida teosed, kus see iseäranis väljendusrikkalt peegeldub. Kus eetika ja esteetika parimal võimalikul viisil kohtuvad.

Miks valisid raamatusse just need 101 kirjandusteost?

Osalt kattub see kooli kohustusliku lugemisvaraga – see on ju meie kõigi ühine kirjandushariduse telg. Raskeks muutiski valiku ja käsitluse see, et tahtsin juba teada-tuntud repertuaari värskemas valguses näidata. Mis ülejäänusse puutub, siis võib seda võtta ka kui minu kaanonit ehk «Veidemanni nimekirja» – Veidemann’s list’i.

Ligi kolmandik teoseid on luuletused. Miks?

Arvan siiski, et luule esindatuse proportsioon vastab sellele kohale, mis luulel eesti kirjandusloos ja küllap siis ka ühiskonnas on olnud. Suurtel murranguaegadel on luule esiplaanil. Ja linnulennult on neid murranguaegu Eestis olnud kolm.

Esiteks, rahvusliku tõusu aeg 19. sajandi teisel poolel ning selle jätkumine Euroopa-tungina 20. sajandi esimesel kahel kümnendil. Seejärel 1930.–40. aastad (eesti vaimu küpsemine ja samas vastuminek sõjale ja riigi langemisele, märksõnaks «arbujad») ning 1960ndad ja 1970ndate algus (vabanemine stalinismi varjudest).

Vähema ühiskondliku kandepinnaga, aga siiski kirjanduslooliselt tähenduslik murdekoht leiab aset 1990. aastatel. Kajar Pruul on 2000. aastal koondanud selle aja luule antoloogiasse dekadentliku pealkirjaga «Varjatud ilus haigus». Minu nimekirja on neist autoritest võetud Tõnu Õnnepalu, Hasso Krull ja Kauksi Ülle.

Sinu 101st raamatust-luuletusest on 13 naisautori looming, sealhulgas on Viivi Luik esindatud kahe raamatuga. Kas see on naisautoritelt pigem hea või halb sooritus?

Kindlasti võinuks naiskirjanikke olla rohkem, alates Marie Heibergist, Anna Haavast, Aino Kallasest ja lõpetades Leelo Tungla, Mari Saadi, Maimu Bergi ning uuema põlvkonna tähtedega, Elo Vee-Viidingu, Kristiina Ehini, Eeva Pargi ja teistega.

Kõige noorem kirjanik sinu kogumikus on augustis 41-aastaseks saav Andrus Kivirähk «Rehepapiga». Miks ei jõudnud su kogumikku nooremate prosaistide-luuletajate looming?

Ju siis ei ole see kõige noorem seltskond mind kirjanduslikult kõnetanud, mõned erandid välja arvata. Näiteks Mehis Heinsaare «Härra Pauli kroonikatest» olen eraldi kirjutanud.

Tema mahtunuks ka minu 101 hulka, aga siis oleksin pidanud eespoolt kedagi/midagi koondama. Seda jälle ei tihanud teha. Meenutan, et 2002. aastal ilmunud noorte kirjandusõpetajate kirjutatud  «Eelmise sajandi eesti kirjanduse» õpikus esindavad kirjutajate põlvkonnakaaslasi Vadi, Rooste ja Wimberg. Viimased kaks on head luuletajad, aga seda luulet on lavalt efektsem kuulata kui omaette vaikselt lugeda.

Kas teen sulle liiga, kui väidan, et sinagi oled oma noorusesse kinni jäänud?

Ei tee liiga. Aga paraku on nii, et minu noorusaja tippteosed esindavad ka kirjandusloo peavoolu. Minust oleks ehk põhjendamatu ekstravagantsus eirata Unti, Paul-Eerik Rummot, Runnelit, Kaplinskit, Luike jt

Kui palju sa praegusaja kirjandusel silma peal hoiad?

Kui nädalas ilmub kaks-kolm uudisteost, siis enamasti piirdun lehitsemise või annotatsiooni teadmiseks võtmisega. Postimehes on kujunenud nii, et minu osaks on jäänud mitte kaotada silmist vanema põlve uudisloomingut – ja selleks on saanud nüüd 1960ndate põlvkond.

Kui palju raamatuid sa nädalas/kuus loed?

Keskmiselt kaks-kolm raamatut kuus. Aga siis on see ikkagi  n-ö pliiatsiga lugemine, et teen endale ääremärkusi ja joonin alla olulisemaid kohti. Minu professoriamet eeldab ka erialase, st kultuuriteoreetilise kirjanduse lugemist. Viimasel ajal pole ma enam selles nii innukas olnud. Lihtsalt ei jõua kaasa joosta aina uueneva teoreetilise lektüüriga.

Mida ütled neile, kes väidavad, et ei leia aega lugemiseks?

Minust pole moraalilugejat neile, kes vabandavad oma vähest lugemust ajapuudusega. Aga ma mõtlen, et nad teevad suure teene, kui aitavad vähemalt oma lastes kujundada lugemisharjumust, ostes raamatuid oma koduriiuleile. Muidugi, ostes kõigepealt koju riiuleid! Ja nad teevad karuteene eesti kultuurile, kui kirjanduse sellest välja lülitavad.

«101 Eesti kirjandusteost» on ühtepidi väga Rein Veidemanni nägu, kuid samas ei ole ka. Intiimset elamuslugemist kirjeldad näiteks Tuglase «Väikesest Illimarist» kirjutades. Üldiselt oled aga hoidunud isiklikest seostest, hinnangutest, kogumikku valitud teostest kirjutades toetud kolleegide arvamustele. Miks valisid sellise tee?

Neid teoseid, kus ma oma isikliku lugemiselamuse valla päästan, on teisigi. Raamatus tutvustatud Ernst Enno, Ain Kaalepi, Ellen Niidu  luuletusi lugedes olen neelatanud liigutusepisaraid. Aga kolleegidele viitan lugupidamisest nende arvamuse või analüüsi vastu. Olen tahtnud ju selle raamatuga osutada, et kirjandus sünnib selle v a s t u v õ t u käigus. Kirjandus sõltub lugejast. Kriitik ja kirjandusteadlane on aga avalik lugeja.

Millist reaktsiooni pelgad ja millist diskussooni ootad kirjanike ringkonnast?

Pelgan näpuvigu ja nendega seotud etteheiteid. Neid võis sinna jääda, sest olen kasutanud palju allikaid, mille järele kontrollimine oli minu raamatu väga tublile toimetajale Marja Undile tõeline Sisyphose töö. Diskussioone oma loomingu ümber saan aga üksnes tervitada.

Loodetavasti virgutab see raamat üle lugema teoseid, mille suhtes lugejail on kujunenud teistsugune hoiak. Ja neile kolleegidele, kes minu nimekirja ei ole mahtunud, tahan lohutuseks öelda – uued ja teistsuguse kombinatsiooniga «101d» ei jää tulemata.

Mis sind «101 Eesti kirjandusteose» koostamisel eesti kirjanduse juures kõige rohkem üllatas?

Üllatas see, et 20 aastat esimest iseseisvat Eestit (1918–1940) on jätnud eesti kirjandusse märksa suurema ja sügavama jälje kui viimased 20 aastat (1991–2011). Võib-olla on põhjus selles, et see eesti kirjandus oli veel lugeva ühiskonna kirjandus. Raamat oli siis veel arvestatav meedium.

UUS RAAMAT

Rein Veidemann
«101 Eesti kirjandusteost»
•    Varrak, 2011, 224 lk
•    Kuna «101 Eesti kirjandusteost» on Suure Eesti Raamatuklubi augustikuu kuuraamat, jõuab see raamatupoodide vabamüüki alles augusti lõpus. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles