Eesti taasiseseisvumisaegne poliitik ja kunstnik Heinz Valk leidis, et laupäeval toimunud «Vabaduse laulul» oli küll mitmeid häid muusikalisi etteasteid, kuid seda isamaalist tundelisust ning ühislaulmist, mille pärast lauluväljakule tuldi, oli vaid näputäis.
«Ma ootasin sealt sellist mõnusat rahvalikku ja isamaalist laulu, mida oleks saanud kõigiga koos kaasa laulda, nagu me oleme lauluväljakul harjunud. Kuigi osa rokibändidest ja solistidest olid väga heal tasemel – võtame kas või Kimmo Pohjonen, Brainstorm ja veel mõned – aga kui on ikkagi 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest, oleks võinud seda isamaaga seonduvat tundelisust olla ikka parasjagu. Praegu oli seda vaid näputäis,» ütles Valk Postimees.ee’le.
«Natuke pakkus seda esimesena esinenud Justament, peale selle nagu sel tasemel midagi muud ei olnudki,» lausus ta. Valgu sõnul oleks pidanud enam olema ühislaulmise võimalusi: «Ma kuulsin, kui inimesed minu ümber rääkisid, kas midagi sellist ei tulegi. Mitte ainult vanemad ja keskealised, vaid ka noored küsisid, et kas Ifi või Mattiiseni laule ei tulegi – selgus, et ei tulnud.»
Ühise regilaulu laulmise katsetust ei pidanud ta samaväärseks. «Ausalt öeldes ega regivärss nüüd suure sajatuhandelise massiga veagi ennast välja. Oli osa, kes kaasa laulis, aga see regivärsilik aeglane veniv rütm ja meloodia - selles puudub see tundelisus, mis oleks olnud Tõnis Mägi või Alo Mattiiseni lauludes või meie vanades mõnusates rahvalikes lauludes nagu «Mu isamaa armas».»
«Selle kontserdi tipphetk oli minu jaoks Kimmo Pohjonen – see on ikka omaette maailmatase ja et mees akordionist niisugust muusikat välja pigistab, on lausa rabav. Ta oma maskuliinsuse ja agressiivsusega isegi sobis sellesse konteksti, sest eks meie iseseisvuse taastamine oli ka võitlus ja päris äge võitlus,» sõnas Valk.
«Oli väga häid ja nauditavaid muusikalisi etteasteid, aga sellisel tähtpäeval oleks tahtnud rohkem näha seda, mille pärast lauluväljakule tuldi,» resümeeris Valk.