«Lorna vaikimine»
Režissöörid Jean-Pierre ja Luc Dardenne
Belgia-Prantsusmaa-Itaalia
Simm soovitab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väga andekate inimeste jutustatud lood ei tekita masendust ja depressiooni isegi siis, kui nad on üdini nukrad. Vendade Dardenne’ide film jääb kauaks hinge, kuigi mõru järelmaitse ei ole kaugeltki katarsis. Lorna ja teda ümbritsevad tüübid ei vasta antiiktragöödia kangelase mõõtmetele. Ei mingeid hukule vastu minevaid heroilisi karaktereid.
Teine Euroopa on nagu hägusa veega akvaarium, kus mitte miski ei ole enam ehtne. Autorid prepareerivad meile laibalahkaja külmaverelisusega, kui fiktiivseks on muutunud kõik pühadused. Abielu, armastus, kaastunne on nagu numbrid osava rehkendaja käes. Kõigest saab võtta ruutjuure, determineerida, leida absoluutväärtuse(tuse)...
Film on ülimalt ratsionaalne. Siis, kui kõik on muutunud fiktiivseks, jääb veel viimane lootus, emainstinkt. No see vähemalt on üks igavene väärtus. Aga ei! Viimasest viimane lootus on vaid selles, et üks emane peab oma fantoomrasedust ehtsaks. Vaatasin hiljuti BBC filmi liikide väljasuremisest ja kõik tuli tuttav ette. Selles ei ole ju tõepoolest midagi masendavat.
Peeter Simm