Vene Teatri uuslavastus intrigeerib publikut kõigepealt kavalehega. Seitsme osalise (teiste seas ka dramaturgi ja kolme näitleja) nimed on sellelt paksu musta värviga maha tõmmatud. On see nüüd reklaamitrikk (sest tegemist pole parandustega, vaid sellisena on kavaleht juba trükitud), teavad muidugi asjaosalised, kuid lavastuse käigus leiavad vähemasti näitlejate loobumised ka korduvalt rõhutamist.
Esitajaiks on lõpuks jäänud kaks mitte just esimeses nooruses daami ning eelesietendusel kostab kolleegide hulgast nali, et lavastuse lähtesündmuseks on kujunenud «peaasi, et ei vallandataks». Oma hiljutises intervjuus Postimehele oli ka lavastaja Boriss Pavlovitš kindel, et pärast «Soola» väljatulekut kolgitakse ta läbi. Hoiakud pronksöö suhtes on niivõrd erinevad, et tolle teema käsitleja Tallinna Vene Teatris seisab tõepoolest Skylla ja Charybdise vahel. On ju selge, et esimeseks küsimuseks selle teose hindamisel on «kelle poolt?» ja alles siis järgnevad kunstilised kriteeriumid. Tehes lavastuse, mis meeldiks Vene Teatri vaatajaskonna enamusele, võib pälvida teatri rahastaja – Eesti riigi (esindajate) pahameele. Tehes aga lavastuse, mis võidaks nende poolehoiu, võib vaatajatest ilma jääda. Ja on ka vana tõde, et mõeldes pidevalt selle peale, «kellele meeldida», kaob loomingust kunstiväärtuslikkus.
Samas oli ka selge, et kramplik möödavaatamine meie ühiskonna praegustest valupunktidest ja jätkuv tegelemine lääne komöödiatega võib võtta Vene Teatrilt põhjenduse olemasoluks, sest puhast kunsti saavad siin näitamas käia ka gastrolöörid Venemaalt. Teades, et teatris endas pole praegu ühtegi koosseisulist lavastajat, mõnd eesti lavastajat aga vaevalt sellele teemale õnnestunuks meelitada, oli Vene Teatri praeguse de facto kunstilise juhi Svetlana Jantšeki otsus kutsuda pronks-ööd käsitlema noor lavastaja Peterburist, kellel meie Monumendiga mingit isiklikku sidet pole, kahtlemata huvitav, aga ka riskantne idee.
Vene vanasõna ütleb, et risk on õilis asi. Seekord on risk end õigustanud, sest Boriss Pavlovitši näol tundub olevat tegemist ausa ja tõepoolest professionaalse lavastajaga. Viimasest annab tunnistust nii see, et tema kujundisüsteem pole otseütlev (samas ka mitte teadlikult segaseks aetud), kui ka lausa silmapaistev näitejuhtimisoskus. Seepärast tahakski enne vastamist küsimusele «kelle poolt?» alustada selle lavastuse hindamist tunnustusega näitlejatele.
Nii Tatjana Manevskaja kui Ljubov Agapova on Vene Teatris töötanud üle paarikümne aasta. Neil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi, kuid selle lava staarideks pole nad kunagi olnud. Ja tihti (just nõrgemate lavastajatega) on mõlemat näitlejannat kammitsenud maneerlikkus ja kaldumine ülemängimisse. Seepärast hämmastab, kuidas nendega esmakordselt kokku puutunud külaline on suutnud näitlejad viia täpse lavalise orgaanikani, luua toredaid ümberkehastumisi, tekitada hingeminevaid laulu- ja tantsunumbreid ning selle kõigega saavutada kogu lavastuse täielik usutavus. Me usume, mida Agapova ja Manevskaja räägivad, me usume, et need on tõepoolest nende endi ausad tõekspidamised, ja seepärast langebki ära selle teema jaoks nii valus küsimus «kelle poolt?».
See lavastus ei kaitse ega esita mitte niivõrd väliseksperdist lavastaja tõde, vaid kahe eesti kunstniku – Ljubov Agapova ja Tatjana Manevskaja tõde ja neil, nagu igal teiselgi Eesti Vabariigi kodanikul, on täielik õigus oma tõele pronksöö ja sellele eelnenu suhtes.
Otseselt aprillisündmusi käsitleb lavastuse 12 stseenist vaid üks ja just selles on trupp kasutanud tõepoolest erapooletut väliseksperti. Me kuuleme Klaus Donermanni häält ja Tatjana Manevskaja tõlgib kiretu tunnistuse, kuidas saksa misjonär koos pojaga 28. aprilli õhtul pubist koju minnes Vabaduse platsil pikali suruti, käed raudu pandi ning tema isikutunnistusele vähematki tähelepanu pööramata kogu ööks D-terminali veeti. Vabandused Eesti politseilt järgnesid alles hulga aja pärast ja pärast pikemat paberikulu. Stseeni lõpul esitab näitlejanna saksa keeles laulu «Lily Marleen» Loomulikult on selles stseenis üldistus ja hinnang neil kahel ööl toimunule.
Nagu väljendab seda ka teine otseselt «asjast» kõnelev stseen, kus me kuuleme Rein Veidemanni vene keeles lugemas «40 kirja» (ja Manevskajat seda seekord küll täiesti asjatult ja segavalt eesti keeles kaasa purssimas). Pole parata, aga kui selles ajaloolises tekstis praegu sõna «eestlased» asendada sõnaga «venelased», kõlab see kiri tõepoolest ümberpööratult aktuaalselt, muu hulgas ka read: «Pole tõenäone, et tuhandete noorte meeleavaldusteni viis üksikute õhutajate tegevus. Meile tundub, et selles väljendub võimendatult täiskasvanute, paljude eesti elanike rahulolematus.»
Aga siit kerkib ka minu ainus küsimärk kogu lavastuse suhtes. Paraku on tõde, et rahvusküsimus saab leida positiivse lahenduse vaid siis, kui lõpetatakse teineteise peale näpuga näitamine ja oma rahvusest natsionalistide ja šovinistidega tegeleks iga rahvas ise. Seepärast peaks Eesti valitsuse tegevus ja Eesti politsei käitumine olema eesti intelligentsi südametunnistusel. Loomulikult pole Pavlovitši süü, et see on nii olnud vaid mõnedes (Juhan Kivirähki ja «punaprofessorite») artiklites. Aga see ei võta lavastajalt ega ka Vene Teatrilt ausat kohustust tegelda konflikti venekeelse poole ja külalislavastaja puhul ehk ka Venemaa valitsusega. Just see pool on lavastuses puudu.
Tõsi, seda on korvatud Agapova suurepäraselt mängitud stseeniga oma naabrinaisest, käsitöömeister Ainest ning tema ja ta isa õigusest oma lipule ja oma riigile. Ja muidugi ka Agapova (kahjuks eelesietendusel oluliste tekstikadudega) läbielamusega rõõmust, mida ta tundis, nähes pärast hirmusegast Moskva reisi lõpuks Balti jaama seinal kõige kaunimat sõna «Tallinn» («olgu või kahe n-iga!»).
Kui otsida lavastuse «Sool» sotsiaalpsühholoogilist žanrimääratlust, siis pole selleks «süüdistus», aga pole ka loosunglik «davaite žit družno!». Minu arvates on selleks «etteheide». Eestlasena võtan ma selle etteheite omaks, kuid tahaksin, et see jõuaks ka paljude minu rahvuskaaslasteni ja eestikeelse teatri lavalt. Kõnealune lavastus on aga tehtud venekeelsele publikule ja kardan, et enesekohaseks etteheiteks pole seal piisavalt ainest. Etenduse tõepoolest võimsa lõppakordina langeb lavale kujundatud ühishauale lillekate, mis üks-üheselt kordab pronkssõduri asemele üleöö tekitatud peenart. Kõlab eestikeelne laul «Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad», mille publiku jaoks tõlgib viipekeelde puuetega lastega töötav kasvatajanna. Ühist keelt pole. Aga kui pole ühist keelt, siis pole ka «meie» kodumaad.
Vestelnud kümnete eestlaste ja venelastega, keda kavalehel ka nimepidi tänatakse, sõidab Pavlovitš siit oma kodumaale tagasi, tundub, et just sellise teadmisega... Aga meie? Vähemasti on Tatjana Manevskaja mängitud viipetõlgi nimeks Nadežda (Lootus).
Uus lavastus
«SOOL. Uusima aja Eesti 12 laulus»
Lavastaja Boris Pavlovitš
Stsenaariumi autor Boris Pavlovitš
Kunstnik Aleksandr Mohhov
Osades Ljubov Agapova ja Tatjana Manevskaja
Esietendus 4. detsembril Vene Teatris
See oli väga nõrk lavastus. Lavastaja ei teadnud absoluutselt, mida ta teha tahtis. Ainuke siht oli saada Euroopa raha, mis projekti eest ette nähtud. Algul pidi see lavastus ju rääkima ikka pronksöö sündmustest ja selles pidid mängima mitu inimest.
Tegelikult mängib aga kaks. Üks näitleja, Agapova, räägib sellest, kuidas ta väga armastab Eestimaad ja tal on selline positsioon, et ta tänab Eestimaad selle eest, et ta seda armastab. Tema jutt oli väga võlts. Kui inimene on tõeline patrioot ja tema riigis juhtuvad halvad asjad, siis ta võitleb selle vastu. Patriotism ei tähenda, et iga hinna eest ollakse Ansipi poolel.
Teine, Manevskaja, töötab huvitavalt, tantsib väga ilusti. Kontroll-etendusel pani muidugi heli-režissöör väga ebaprofessionaalselt muusika nii kõvaks, et laulud läksid kõik aia taha. Etenduse algul räägitakse millegipärast, et tegelikult oleks lavastuses pidanud mängima üks vene noor näitleja ja üks eesti näitlejanna, aga nad loobusid. Miks nad loobusid ja miks oli sellest vaja rääkida, ei tea.
Lavastaja on täiesti kirjaoskamatu. Ta töötab kuskil Kirovi linnas, Venemaa provintsis, lõpetas küll Peterburi Teatriinstituudi, aga on väga ebaprofessionaalne.
Üks hea asi lavastuses oli muidugi sakslase Klaus Donermanni monoloog, mis ei ole riigivastane ja kus mõeldakse ikka sellele, kuidas saavutada riigis sisemist rahu. Kuid muusika on jälle nii vali, et kahjuks jääb see monoloog kuulmata. Agapoval on ka üks monoloog, kus ta räägib Lotist Piiblis. Mida see tähendab, et tea mitte keegi.
See lavastus ei olnud ei eesti- ega venemeelne, see oli lihtsalt täiesti tühi tükk. Kui tuleb ikka inimene väljastpoolt Eestit, kes ei olnud aprillikuus Tallinnas ja kellele lavastus on ainult rahateenimise viis, siis on ju selge, et sellest ei tule mitte midagi.