Uus näitus: Ida-Euroopa tuleb tagasi

Kunstnik ja lavastaja Tadeusz Kantor oma etenduse «Surnud klass» proovis aastal 1976. Foto: Maciej Sochor

Kuidas mõjutab kunstniku loomingut tema kujunemise koht ja aeg – see küsimus tekib, vaadates 8. septembril Kumus avatud näitust poola kunstniku Tadeusz Kantori loomingust.

André Breton kirjutas sürrealismi manifestis, et lihtsaim sürrealistlik tegu on minna, revolver peos, trepist alla tänavale ja tulistada huupi rahva sekka, kuni käsi ära väsib.

Kui 1930ndate Pariisis oli sürrealism pigem hõrk salongimäng, siis kümmekond aastat hiljem oli Ida-Poola kolka­alevikus Wielopoles üles kasvanud kunstniku Tadeusz Kantori jaoks tänaval huupi tulistamine üsna igapäevane reaalsus. Sellise aja ja koha sürrealistliku ja kurja absurdi kogemuse pinnas mõjutas tema kunstiloomingut ja vilju võib näha Kumu neljanda korruse saalis.

Tadeusz Kantor (1915–1990) on üks olulisemaid Poola 20. sajandi kunstnikke ja tema tööd on olnud sagedad külalised väga respektaablites paikades üle maailma New Yorgist Tokyoni nii eluajal kui hiljem. Seepärast on rõõm, et ta on nüüd Tallinnas ja et Kumu näitus on saanud valmis just ajaks, kui Poola on Euroopa Liidu eesistujamaa. Suhted Poolaga on olulised – ikkagi lähim sõbralik suurriik, nagu kunagi ütles Lennart Meri.

Asjad, esemed

Kantoril on omanäoline käekiri ja seda ei aja naljalt kellegi teise omaga segamini. Maalid, joonistused, kollaažid, assamblaažid, performance’id, häppeningid, teatrikujundused ja päris enda teatrilavastused – ta on teinud kõike. Võib-olla tuntuim oligi just teatrilavastajana.

Kumus saab temast kompaktse, aga mitmekülgse ülevaate. Ka kaasaegse kunsti suhtes allergiline vaataja ei pea kartma – jah, avangardist Kantor oskas ka klassikaliselt joonistada. Siiski on ta tööd äärmiselt kummalised.

Näide Kumu saalist. «Poiss jalgrattaga». Poiss, kümneaastane ehk. Ärksate silmadega kaugusse vahtiv. Vahast. Vahast poiss. Kunagise pärispoisi koopia. Vahakuju. Poiss jalgrattaga, lastejalgrattaga. Silda visates tagurpidi rattale selili sirutuv viks poiss. 20. sajandi alguse mustas koolivormis.

Taamal natuke seina pool istuvad kolkakooli kulunud pingis samasuguste vahakujudena klassikaaslased, kõik mustas vormis ja piidlevad kaugusse. Nende ees poiss, üksi, selili rattal. Nagu oleks lapsepõlve jalgratas piinamisratas. Lapsepõlv nagu ratta peal. Ratta peal katkenud lapsepõlv.

Või teine näide. Joonistus. Naine talvemantlis. Vannis. Naine lamab vannis, talvemantel seljas. Või veel kolmas näide. Joonistus kellestki tumedast, kes seisab, pea kohal hõljumas parvetäis kahvleid nagu Chagali maalidel armastajapaare või kitsi.

Juba nendes kolmes näites on miski, mis ühendab. Kantori töid näib läbivat keskendumine asjadele. Esemetele. Tihti kasutas ta (nii kujutavas kunstis kui oma legendaarsetes lavastustes) juba olemasolevaid asju. Kulunud esemeid. Toole. Vihmavarje. Asju, mis on truult oma aja ära teeninud. Asjad, mis justkui esitaksid näitlejana iseennast. Pole siis ime, et üks tema teatrimanifest kannab pealkirja «Madalaima astme teater».

Õigupoolest mõjuvad Kantori asjad – olgu nad siis maalitud, joonistatud, nööriga assamblaažiks seotud või lavastuses kasutatud – nagu leiud nendest kuulsatest hiigelhunnikutest, mis kontsentratsioonilaagritest vabastamisel eest leiti. Tihti need ju isegi ongi samad asjad. Kingad, vihmavarjud, rattad. Mis kõik inimesest jääb, kui teda enam pole.

Rängad ristteed

Ometi pole Kantori tööd, mille taamal kumab selgelt holokaust ja Gulag, iial ideoloogilised. Ei mingeid haakriste ega viisnurki ega muud sümboolikat. On vaid naine, tool, mees, käru, komps, muda, kahvel, kohver, suss. Ta kõneleb puuduvatest aegadest ja inimestest asjade kaudu.

Inimestest, keda enam ei ole. Olenemata sellest, kelle poolt nad olid, kes nad tappis, miks või mille nimel. Kõneleb puudumisest.

Ettekujutuse selle puudumise, tühiku mahust annab Yale’i ülikooli professori Timothy Snyderi raamat «Bloodlands», mis pidada peagi ka eesti keeles ilmuma. Snyder toob välja 1930–40ndatel alasi ja haamri vahele jäänud Ida-Euroopa inimesed ja numbrid.

Tema peamine sõnum on, et see kõik juhtus lisaks konkreetsele ajale ülekaalukalt ka konkreetses kohas – Mustast merest Läänemereni jääval alal ja et rõhuv enamus hukkunuist oli täiesti tavalised, igavad ja vaesed inimesed väikestest kolkaküladest.

Nii polegi ime, et Snyderi raamatu pealkiri on «Vereurmas maa» ja et selle epitsentrist pärit Kantor on kirjutanud teatrimanifestid «Nullteater» ja «Surmateater» või et tema tuntuim lavastus on «Surnud klass».

Edela-Valgevenet, Lääne-Ukrainat ja Kagu-Poolat kutsuvad kohalikud kresy. Ristteed. Sõdu, mis neist ristteedest üle on käinud, ei jõua keegi kokku lugeda. Ja surnuid, ja haavu. See on isegi Eestiga võrreldes kujuteldamatu.

Sealkandis Teise maailmasõja eel, ajal ja järel toimunu võtab ehk kõige paremini kokku Poola 20. sajandi ilmselt väljapaistvaim esseist ja samuti sealtkandimees Jerzy Stempowski: ajalugu oli ketist lahti. Kumus on ta jälle ketis tagasi. Kunstiketis. On rahulik, vaikne, valges saalis kostab näitusekülastajate kingade klõbin.

Näitus

«Tadeusz Kantor. Poola avangardist ja teatriuuendaja»
Kumus 18. detsembrini