Pisike kool, mis jättis 20 aastaga Eesti vaimuelu jälgi täis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõni sigar on lihtsalt sigar, mõni ülikool ei ole lihtsalt ülikool,» ütleb ehiliku huumoriga reklaam (režissöör Andres Maimik), parafraseerides kuulsat Sigmund Freudi nalja.
«Mõni sigar on lihtsalt sigar, mõni ülikool ei ole lihtsalt ülikool,» ütleb ehiliku huumoriga reklaam (režissöör Andres Maimik), parafraseerides kuulsat Sigmund Freudi nalja. Foto: Kaader klipist

Homme möödub 20 aastat Eesti esimese eraülikooli, Eesti Humanitaarinstituudi sünnist.


EESTI HUMANITAARINSTITUUT

•    Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) lõi 14. detsembril 1988. aastal haritlaste sõpruskond, et tasakaalustada veel ideologiseeritud riigiülikoole, mille tegevus järgis nõukogudeaegseid jäiku skeeme. Oli endises idablokis esimene omataoline.
•    Esimese ülikoolina pakkus EHI Lembit Petersoni ja Juhan Viidingu eestvedamisel alternatiivset teatriõpet, millest kasvas välja Theatrum. Teiste õppetoolidena tegutsesid Aasia kultuurilugu, romanistika, anglistika, filosoofia, ajalugu, kirjandusteooria ja semiootika, eesti kultuurilugu jt, neistki mitmed olid esimesed sellelaadsed Eestis.
•    15. mail 2005 ühines EHI Tallinna Ülikooliga ning kannab ametlikku nime Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut. Praegu saab koolis õppida Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu, kultuuriteadust, filosoofiat ja antropoloogiat.
•    EHIs on õppinud/õppimas: Jan Kaus, Elo Viiding, Jaanus Adamson, Leo Kunnas, Marek Laane, Erkki Bahovski, Hasso Krull, Tõnu Karjatse, Margit Tõnson, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Andri Luup, Andres Maimik, Marius ja Maria Peterson, Vahur-Paul Põldma, Aarne Ruben, Airi-Alina Allaste, Marion Pajumets, Sofia Joons, Peeter Laurits, Juku-Kalle Raid, Jaanus Rohumaa, Kalju Kruusa, Märt Väljataga, Ilmar Raag, Kaur Kender, Alari ja Heli Allik, Jaak Rand, Lauri Kitsnik, Kadri Adamson, Eva Kolli, Piret Peiker, Eneken Laanes, Maret Nukke, Martti Kalda, Leo Luks, Triin Kallas, Mart Kangur, Urve Eslas, Rebekka Lotman, Heete Sahkai, Margus Ott, Karin Reinberg-Shestakov, Donald Tomberg, Kutt Kommel, Kaia Skoblov, Kärt Johanson, Asko Künnap jpt.

Arvamused

Kriitiline ja iseseisev

Rein Raud
endine EHI rektor


Kakskümmend aastat tagasi oli peaaegu kõik võimalik. See oli loova hulluse aeg, suurte süsteemide lagunemise aeg, mille tagant paistsid võimalustena välja mitmed teised, mõned ilusamad ja mõned hoopiski hullemad kui see, milles elame praegu. Mäletan näiteks utoopiat Las Vegase taolise lõbustuspilvelõhkujate linna ehitamisest Naissaarele ja plaane Helsingi-Pariisi kiirrongist, mis Tallinnas tunnelist väljub. Peaaegu iga päev asutati uus selts, ühing või asutus, mille roll tulevases Eestis pidi olema möödapääsmatu. Mõned neist pidasid vastu paar kuud, teised paar aastat, aga mõned on jäänud ka püsima. Eesti Humanitaarinstituut on üks nendest. Päriselt ei ole tema rolli Eesti kõrghariduse ümberkujundamises veel tunnustama hakatud, võib-olla seda ei tahetagi. Mäletan hästi, kuidas ta oli vist juba oma esimesed üliõpilased vastu võtnud, kui targad onud ametlikest ülikoolidest teda raadios hurjutasid ja seletasid, et ainesüsteemi ja vabade valikutega ei ole üldse võimalik anda süstemaatilist haridust või vähemasti ei hakka selline süsteem Eestis kunagi tööle. Praeguseks on  need põhimõtted Eesti kõrgharidussüsteemi osa ning ühtlasi üks põhjus, miks meie kõrgharidus on kiiresti muu arenenud maailmaga ühilduda suutnud. Ning EHI üliõpilased – nii need, kes on jõudnud seal akadeemilise kraadini, kui need, kes on seal oma maailmal kristalliseeruda lastes siirdunud teistele aladele – on end erinevates eluvaldkondades teostades Eesti ehitamisele kaasa aidanud küllap rohkem kui  nii mõnigi teine samas suuruses segment haritlaskonnast.

EHI ise on aga ajajärgu vintsutused kenasti üle elanud. Tema maailmavaate nurgakivi – kriitiline, iseseisev, kollegiaalne, interdistsiplinaarne vaim – on levinud üle tema piiride ja täidab kogu Tallinna Ülikooli, teisalt aga on ta ise suutnud oma akadeemilisest naabrusest õppida, kuidas seostada selle vaimu tegemisi oma elukeskkonna, oma ühiskonna ja selle probleemidega. Soovin talle järgnevateks aastateks kõike head, eneseksjäämist muutumistes, kompromissitust väärtustes ja paindlikkust nende teostamise teid otsides. 

Ennekõike loomingulisus

Mihhail Lotman
kultuuriteaduste osakonna juhataja


Kui iseloomustada EHI vaimu ühe sõnaga, siis on see loomingulisus. Loomingulisus, mis väljendus erinevatel tasanditel: akadeemilises vabaduses, spetsiifilises EHI õhkkonnas, mida minu teada (olen õpetanud mitmes ülikoolis) ei olnud Eestis üheski teises kõrgkoolis, demokraatlikus suhetes õpilastega – EHI oli esimene kõrgkool Eestis, kus üliõpilaskond oli kaasatud otsustusprotsessi.

EHI tekkis veel Nõukogude Eestis poolpõrandaaluse ülikoolina ja ainuke vorm, kuidas see sai eksisteerida, oli kooperatiiv, nagu näiteks tänaval vahvlimüüjatel. Kuid selle kooperatiivi eesmärk ei olnud raha teenida, vaid anda euroopalikku haridust. EHI oli esimene erakõrgkool Eestis ja võibolla üldse endises N Liidus.

Rääkides õppeprotsessist – kõik see kehtib ka siin. EHIt kui õppeasutust iseloomustab eelkõige interdistsiplinaarsus. Tudengid ei kapseldu oma kitsastesse erialadesse, vaid neil on võimalik saada laia silmaringiga inimesteks, kusjuures see silmaring ei tule kehvemate süvateadmiste hinnaga.

Lõpetuseks – nagu iga teine kool, ei ole EHI õppeasutus sõna otseses mõttes, et seal kedagi õpetatakse. See on keskkond, kus inimene võib ise õppida. Sama kehtib kõigi teiste koolide kohta, aga EHIs oli see keskkond kindlasti loomingulisem, ja see iseloomustab suurel määral mitte üksnes EHI minevikku, vaid ka olevikku. 

EHI on seisund

Airi-Alina Allaste
vilistlane, sotsioloogia professor


EHI algus-aastatele mõeldes assotsieerub see pigem mingi seisundiga, EHI oligi vist state of mind, vaim ilma võimu ja bürokraatia piiranguteta. «Võitjate põlvkonna» esindajana pean oma isiklikuks suurimaks võiduks pikka noorus- ja kujunemisaega EHIs.

Sel ajal tundus see kõik – elavate aruteludega seminarid, mis jätkusid vaidlustega hiliste tundideni, formaalsusteta suhtlemine õppejõudude ja üliõpilaste vahel ning iga osaleja kirega panustamine kogu õppetegevusse – enesestmõistetav ja ainuvõimalik akadeemilise eluna. Alles hiljem õppisin, et see oli harukordne ning ülikoolide ruumides käivad sageli asjad ka teisiti.

Vaimne klubi

Maarja Kangro
doktorant


Läksin EHI magistrantuuri pärast Tartu Ülikooli lõpetamist ja see oli üks mu elu õigeid otsuseid: paljud mu praegused head sõbrad on tulnud just EHI kaudu. EHI oli elav ja heatahtlik keskkond, peaaegu nagu intellektuaalne klubi, kus lähedus õpilaste ja õppejõudude vahel oli maksimaalne. Väike kool tekitab tihedad sidemed, info- ja ideede vahetus käis ägedalt.

EHIst tärkas igasuguseid iseseisvaid vaimseid võrseid, näiteks käisid EHI filosoofid pühapäeviti «keldris» filosoofiat tegemas. Kuna edule pressimist EHIs suurt polnud, õpiti seal kaua, mõnikümmend aastat. Vanad olijad said koolile ja õppejõududele ilmselt kuidagi armsaks, ikkagi omad.

Vana EHI püüdis eitada sotsiaalset darvinismi ja olelusvõitlust, nii oma olemasoluga kui enese sees. EHI oli Tallinna vaimsele keskkonnale hädavajalik, muidu olnuks asi humanitaarvallas Tartu poole kiivas. TLÜ raames on EHI muutunud, aga paljud tuuminimesed on sinna õnneks jäänud.

EHI on ideaalid

Tõnu Viik
endine rektor


EHI vaim on nagu Tartu vaim, mis kohati nagu oleks, järgmisel hetkel jälle mitte. Nagu vaimud ikka, EHI tõmbab ja lummab, või siis hirmutab ja külvab segadust. Teatud närvi puudumisel võib jätta ka ükskõikseks. Lummatuile ja kaasatõmmatuile pole EHI mitte niivõrd koht, kus olla (EHI-l pole suurem osa ajast oma kohta olnudki), vaid mingi ideaali taotlemine, mille tuntuim vorm on õppimine ja õpetamine. Üliõpilased on EHIs olnud vabad otsustama, mida tahavad õppida, ja õppejõud on tasuks saanud arendada ja edastada teadmisi pedagoogikata – ilma sunni ja distsiplineerimiseta. Mõnda on see süsteem alt, teisi käima vedanud. Haridusbürokraate on EHI eelkõige segadusse ajanud, nemad tahaksid mõõdetud ühtlast tulemust. Ülikoolipartnerite hulgas on EHI idee hirmu tekitanud. Ja eks ehikatele endalegi valmistab see jätkuvat peavalu – kord ta nagu oleks ja siis teda jälle pole.

Vaja on revolutsiooni!

Hasso Krull
vilistlane ja õppejõud


Kui mina humanitaarinstituuti tulin, oli mul endal ülikool lõpetamata. Ütlesingi Rein Rauale, et hakkan parem ise õppima, aga ta polnud sellega nõus. Pidin siis hakkama loenguid pidama. Muidugi sundis see töötama mitu korda intensiivsemalt. Mõni üliõpilane oli minust mitu aasta vanem. See kool oli eksperiment, seal õpetasid iseõppijad ja õppisid uudishimulikud. See oli ajajärgu omapära. Võiks öelda, et humanitaarinstituut oli revolutsioonist sündinud.

Hiljem hakkas asi muutuma. Tulid akadeemilise bürokraatia esimesed märgid. Kui asutati Tallinna Ülikool, oli humanitaarinstituut juba täiesti teist nägu. Praegused üliõpilased oleksid vist täiesti nõutud, kui nad juhatataks sellisesse loomingulisse määramatusesse, nagu EHI oma algaastatel oli.

EHI idee oli võidelda monopolismi vastu hariduses. Kummaline küll, aga see idee on ikka veel aktuaalne. Alles siis, kui kõik võrdselt kõrge tasemega üliõpilased saaksid Eestis õppida ilma õppemaksuta, teostuks see päriselt. Vaja on revolutsiooni haridusministeeriumis!

Mitu EHIt

Marek Tamm
EHI õppejõud


Ma olen kogenud mitut EHIt. Esimest korda 90ndate algul, kui kuulasin vabakuulajana keskkooli kõrvalt mõningaid EHI loenguid. Aeg oli eriline ja EHI lummas jäägitult. Uuesti sattusin EHIsse 1997, kui pidasin siin loengukursuse, mis oli sisuliselt mu esimene õpetamiskogemus ülikoolis. Loengud toimusid tontlikus Tombi-nimelises kultuuripales, ent EHI vaimsus nakatas endiselt. Püsivalt olen EHIs õppejõud 2004. aastast ja leian, et vanade aegade vaim pole instituuti maha jätnud, kuigi oleks naiivne eeldada, et liitumine Tallinna Ülikooliga poleks toonud kaasa olulisi muutusi.

Kuidas seda vaimu aga kirjeldada? Esmalt valitsevad EHIs informaalsed inimsuhted, pole selgeid piire õppejõudude ja tudengite, juhtide ja alluvate, professorite ja lektorite vahel. Teiseks puuduvad barjäärid erialade vahel: nii enamiku tudengite kui ka õppejõudude huvid ületavad ühe distsipliini piire, mis loob meeldivalt interdistsiplinaarse õhkkonna. Viimaks on EHIs alati väärtustatud loomingulist tegevust, teadusartikkel ei kaalu siin üles head luuletust või monograafia romaani. Kes vähegi oskab vaadata, märkab, et ehilaste jälgi on Eesti teadus- ja kultuurielu tihedalt täis.

EHI oli vaimne kodu

Mikko Lagerspetz
endine EHI rektor


Saabusin siia Soomest 1989. aastal, järgmisel aastal hakkasin EHIs loenguid pidama. Asutu-sest ja seltskonnast sai minule vaimne kodu, samas vaateplats, kust Eesti ühiskonda ja inimesi jälgida. Tegu oli kiiresti arenev keskkonnaga; see viis ka edasi mu enda kui noore õppejõu professionaalset arengut. Näen EHI väljakujunemist Eesti ühiskonna toonase arengu paralleelina. EHI-le pandi algus revolutsioonilisel 1988. aastal, kui soov ühiskonda muuta oli üleüldine ja viis kokku erinevaid inimesi. Esialgu oli meile peaaegu et iseenesest juba piisavaks väärtuseks alternatiivsus: EHI püüe oli pakkuda huvilistele teadmisi erialade ja teoreetiliste vaadete kohta, mis riiklikus kõrgharidussüsteemis olid kõrvale surutud. Minule jäi EHI peaideeks avatud ja ausa mõttevahetuse põhimõte – sama, millele rajaneb igasugune mõistlik akadeemiline diskussioon ja mis peaks kehtima ühiskondliku mõttevahetuse suhtes üldse.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles