Urmas Vadi teatritekstist ja lavastusest «Minu isa 20 aastat hiljem» saaks oi-oi-oi kui tähemärgirohke arvustuse. Tuleb vaid näidendi saladused välja lobiseda ja puändid ümber jutustada – arusaamise või -saamatuse tasandil. Aga Vadi autorilavastuste puhul antakse isegi kavaleht pärast etenduse lõppu, et publik parimal juhul kõiki osalisigi ette ei teaks.
Heldus, kuis kirjutan, kui muud, kui saladusi ja üllatusi vaimukas näitemäng ei sisaldagi? On ka võrratud rekvisiidid, leidlikud misanstseenid ja peenikesed lavastusvõtted, mis saladusi juurde tekitavad, justkui kirjutaks lavastaja autori ridade vahele piima sisse kastetud hanesulega ja näitlejad lasevad kuuma triikrauaga üle.
Pealekauba meeleolude üleminekud, kuni enam ei tea, kas naerda või nutta. Sest tunned teatrisaalis, praegusel juhul Ugala hubases kohvikus, järsku ära midagi nii isiklikku, et piinlikkustunne ja kentsakas heldimus saavad su sees kokku.
Habras absurd
Üks õlekõrs siiski. Proloogis mainib üks tegelasi: «Siin seisab mees, kellel on juba midagi olemas.» Publiku naerukahin ei jätnud kahtlust, et vihje «Pisuhännale» tunti ära. Vadi loole tagasi mõeldes tekib küsimus: kes oli Piibeleht, kes Sander? Kes näppas või ostis kelle idee ja kes pani tasku «Pisuhänna» honorari? Kusjuures ei maksa unustada üht muudetud sõna: Vildel «midagi valmis», Vadil «midagi olemas».
«Minu isa 20 aastat hiljem» ei saagi «valmis», näidendi suhtelisuse tunnetus jätab õhku kahtlusi ja küsimusi. Samalaadse hämmingu ja hingelise segaduse, kui tekstist ilmnev lähedase inimese lahkumine.
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 9. lennu neljal tudengil on vedanud, et nad Vadi-maailma sattusid. Kammerlik mänguruum, kus puudub publikust lahutav «neljas sein», mis näitlejat kaitseks, loob nii kohustuse kui vabaduse olla siiras ja avatud, mitte üle mängida.
Näidendi eripära nõuab osavat ja tundlikku balansseerimist kujutlusmängudes, kus ülesanne ausaid valesid luues end samas vargsi reeta. Kavalas loos ei puudu kriminaalne element, ent olulisem on habras absurd, mis vaikselt ja pöördumatult muudkui kerib ja kerib. Klaudia Tiitsmaa, Hendrik Vissel, Marika Palm ja Rait Õunapuu mängisid esietendusel üksteist toetava ansamblitajuga.
Noored oskavad ja raatsivad hoida Vadi teatrilaadi vihuti-aeglustatust, mis iseäranis kõva pähkel nii osalistele kui pealtvaatajatele. Natuke valvsaks edaspidise arengu suhtes muudab etenduste hajutatus ja suured intervallid mängukavas.
Ainult Ugalas
Külalisetendusi mujal on aga ilmvõimatu kujutleda, nii täpselt kaasatakse mängu Ugala ainuline kohavaim. Ma polegi teatrimajas sees viibides varem nõnda haruldase selgusega kogenud Ugala asendit kiriku ja kalmistu vahel.
Teatri kohvikus etendust vaadates sünnib kujutlushetk, mil müügilett haihtub ja kõik teatrihoonet surnuaiast lahutavad vaheseinad muutuvad läbipaistvaks. Rahustav igavikuline tunne. Sama ootamatult tuleb kohviku-olevik jälle tagasi ja enam ei tea, kas ses mängu- ja pärisreaalsuse kokkusulamises on võimalik ka näiliselt kõige lähedasemaid inimesi ära tunda, nendega tõelist kontakti saada.
Mängu seirab artistliku muigega Georg Ots, kes muide laulnud ka d’Artagnani rolli. Teatrist väljudes jääb kummitama Otsa lauldud «Maailm samme täis», sest Heldur Karmo laulutekstis peitub eelnenu kvintessents. Päev mureneb ööks. Vaikuses ja udus kajavad kellegi sammud. Minek ja tulek saavad suhteliseks. Ootus jääb.
Ju ma ikka kirjutan kord vadi’stava essee, milles pihin kogu tõe, kuidas tema lugude saladused mind mõjutanud on. Teen seda kunagi hiljem. Varem kui 20 aastat hiljem.
UUSLAVASTUS
«Minu isa 20 aastat hiljem»
Autor ja lavastaja Urmas Vadi.
Osades: Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Hendrik Vissel, Rait Õunapuu, Vilma Luik, Indrek Sammul, Kristiina Kärmas, Ando Loosaar
Esietendus Ugala teatri kohvikus
29. septembril