Südamega kirjutatud elulugu

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Kersna on oma raamatus keskendunud ELULE ja see muudabki «7 x 7» eriliseks. Fotol kingib ta oma raamatu emale Ellale.
Vahur Kersna on oma raamatus keskendunud ELULE ja see muudabki «7 x 7» eriliseks. Fotol kingib ta oma raamatu emale Ellale. Foto: Peeter Langovits

Maire Aunastel oli «Pealtnägijas» õigus – skandaalseid paljastusi on Vahur Kersna elulooraamatus tõesti vähe või pigem neid polegi.

Haigusest, millega Kersna on viimased aastad võidelnud, pole samuti juttu. Aga see ei tähenda, et raamat ei vääriks lugemist. Vastupidi.

Selles raamatus Kersna ei analüüsi, ei hinda ennast ega ka teisi. Tema stiiliks on napp tekst. Valitud sõnad ja veel valitumad pausid. Ning need pausid kannavad.

Pealegi pakatab Kersna raamat positiivsest energiast. Neilt lehekülgedelt vaatab vastu armastus, sõprus, hoolimine. See on hea auraga raamat. Ja just seetõttu on teost raske analüüsida, kritiseerida. Sest kuidas kritiseerida headust ja telelegendi elu?!

Inimesed, kes peavad elulooraamatu suurimaks väärtuseks raamatus pestava musta pesu hulka, ei peagi ju end selle lugemisega vaevama. Aga kõigile neile, kes tahavad teada, millist elu on elanud üks Eesti populaarsemaid saatejuhte, miks ta on teinud just sellised valikud ja mis inimene ta üldse on, on «7 x 7» väärtuslik lugemine.

Naeratus

Kui ma meenutan Kersnat – aastaid tagasi olen temaga teinud kümneid intervjuusid –, siis kõigepealt tuleb mul silme ette tema naerul nägu ja kelmikalt säravad silmad. Ta on paras vembumees, kelle jutt võib olla surmtõsine, kuid selles tõsiduses võib peituda vihjeid ja krutskeid. Tema naervate silmade taga on aga läbitungiv pilk. Ta hoiab vestluspartnerit alati heas mõttes pinges.

Kersna ei ole kindlasti kerge tüüp. Nagu Mihkel Kärmas raamatu 208. leheküljel kirjutab: «See ei tähenda, et Vahuriga oleks alati lihtne ja lõbus koos töötada. Paljudele tundus toona, et väljaspool rahvamehe mulje jätnud Vahur pole hea meeskonnamängija ega arvesta teistega. Kui aga mõni järjekordne kolleeg kurtma tuli, siis ütlesin: see on hind, mis tuleb maksta geeniusega koos töötamise eest.»

Kersna nõuab endalt ja seega ka teistelt väga palju, ta ei rahuldu tavalisusega. Ta on maksimalist. Kuid 24 tundi tööd teha võivast mehest koorub raamatukaante vahel välja ka teine pilt – suurepärane sõber. Olles kord Kersna südame võitnud, võivad tema sõbrad talle alati toetuda. Jah, loomulikult on Kersna enda kirjutatud ja kirjastatud raamatusse valitud sõprade, mitte vaenlaste sõnad. Aga nagu ta raamatuesitlusel ütles: kõige olulisem väärtus siin elus on head sõbrad.

Tahe

Sõprade iseloomustustele lisavad mõnusat vürtsi aga nördinud televaatajate kirjad, kus Kersna töö erinevates telesaadetes hukka mõistetakse ning soovitatakse ta saata Seewaldisse. Näiteks 1995. aasta veebruaris kirjutas vana eesti mees, kes uskus, et teda toetavad tõenäoliselt sajad tuhanded pensionärid Eestimaal: «Kersna kojameheks – libedaid teid liivata. Olgu Eesti TV uks talle igavesti suletud.» Põhjuses see, et Kersna oli reedest «kõrtsisaadet» alustanud eestlastele kõige pühamast kohast – kalmistult.

Usk võimatusse ja töö on temast teinud selle Kersna, keda hindasid sajad tuhanded – «Pealtnägija» naelutas Kersna ajastul parimatel kolmapäevadel telerite ette üle 400 000 inimese, see on rekord, mida pole suutnud purustada ükski sarisaade.

Koolipoisina kirjutas ta sõbra Kaido Reinaste laualambikuplile rasvaste tähtedega sõna TAHE – see on sõna, mis iseloomustab Kersna elu kõige täpsemini. Ta on tahtnud ja ta on saanud oma tahtmise, kuigi mitte miski pole tulnud talle kergelt.

Mis saab haiguslehe lõpetanud ja energiast pakatavast Kersnast edasi, kas telemaja uks paotub talle vaid jõuludel tehtavaks saateks või on sellelt mehelt oodata uut ja teleajalukku minevat pöörast saadet, seda teab vaid vanajumal ise. Kersna raamatust võib aimata, et ega telemaja juhtkonna toetusele see mees väga loota ei saa. Ikka vaid endale ja oma tahtele. Ja tahet on temas veel küllaga.

Lõpetuseks. Peale selle, et südamega kirjutatud «7 x 7» on üks paremaid viimasel ajal ilmunud elulooraamatuid, on see kindlasti ka üks ilusamaid. Seda alates Sven Tupitsa fantastilisest kaanefotost ning Asko ja Laura Künnapi kujundusest. Eriliseks muudab raamatu ka ühe toimetaja nimi – see oli legendaarse keelenaise Helju Valsi viimane töö enne siit ilmast lahkumist.

P. S. Mida tähendab «7 x 7»? Kersnal täitus kevadel 49. eluaasta ja lihtne matemaatika annab seitsme korrutamisel seitsmega vastuseks 49, kuid see pole ainus võimalus Kersna raamatu pealkirja lahtimuukimiseks. Üks teine, võib-olla isegi olulisem vastus on peidetud ühe sõbra juttu.

Uus raamat

Vahur Kersna
«7 x 7»

Kirjutanud ja kirjastanud
Vahur Kersna

2011, 285 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles