Üks pretsedenditu ettevõtmine leiab sel neljapäeval aset seal, kus muidu silduvad Tallinna külastavad lõbusõidulaevad – kell pool kaheksa õhtul projitseeritakse kruiisisadamas suurele vabaõhuekraanile linateos «60 sekundit üksindust aastal Null». Pea 60 režissööri kogu maailmast on panustanud sellesse maksimaalselt minuti jagu filmi, pühendades selle filmikunsti vabale mõttele.
Tavatu seansi kulminatsiooniks põlevad leekides tuhaks nii ekraan, projektor kui ka filmilint. Miks, selgitab üks kahest ürituse ideoloogist, näitleja Taavi Eelmaa. Teine ideoloog, režissöör Veiko Õunpuu on kõigega nõus.
«Vääritutes tõbrastes» teeb Quentin Tarantino teravmeelse kummarduse filmikunstile – ta laseb süüdata ühe Pariisi kino ekraani ühes vanade lintidega, mis hävitab seansile kogunenud natsieliidi eesotsas Hitleriga. Ka «60 sekundit üksindust aastal Null» on kummardus, täpsemalt armastuskiri, ka siin süttivad lõpuks nii ekraan kui filmilint – mille nimel?
Selles on tõepoolest sentimentaalset, kuid on ka kainet tõdemust, et kõik inimlik on mööduv ja ajalik. Kui taipad, et aega pole enam väga palju jäänud, muutuvad kõik sügavad elamused ja kontaktid väga oluliseks. Film, vähemalt mulle, on üks selline väga tugev ja intiimne kontakt teise inimesega, ja selle nimel, et see talletuks ainsale igavesele andmekandjale – hinge –, see kõik ette võetud saigi.
Asi pole mitte niivõrd mingis filmilindiihaluses – vastukaaluks üha üldisemale digitaliseerumisele – või igatsuses «endiste aegade» järele, vaid viisis, kuidas filmist mõelda. Kas nagu vähem või rohkem kvaliteetaega täitvast kultuurilisest ajaviitest või nagu ühest neist vähestest allikatest, kust õppida empaatiat ja teada saada midagi inimloomuse kohta. Enda kohta. Seal on suur vahe.
Põletusohverdus on iidvana rituaal. Ja filmilint, eriti vana, põleb teatavasti iseäranis hästi. Kas siit on pärit ka inspiratsioon, vähemalt osa sellest?
Kuna iidvana, siis juba see näitab, ilmselt juhtis müütiline rituaal meid ainult õiges suunas. Ega teistsugust andmesidevormi mateeria ja hinge vahel ma ei tea ka. Ei hakanud jalgratast leiutama.
Manifest, mis projektiga kaasas käib, on luuleline ja teravalt ühiskonnakriitiline ühtaegu. Vastandate selles ühiskonnas prevaleerivale kaubanduslikule pragmatismile, intiimsuse devalveerumisele ja primitiivsete instinktide vohamisele filmikunsti ülevuse. Ütlete, et oma ekstaasi ja kurbuse sügaviku võlgnete «neile meestele ja naistele, kes on suutnud oma igatsuse tulistada ükskõik millisest maailma otsast, läbi ükskõik milliste plastmassist, betoonist, kullast või sitast ehitatud müüride otse mu ahviajju, tehes minust midagi enamat kui käntsaka nussivat ja õgivat liha». Kas filmikunst võiks päästa maailma? Või on kõigest pelgupaik?
Filmikunst ei päästa maailma. Nagu ei päästa seda ka mõni muu kunst. Ta saab päästa ainult inimest, üksikisiku ja indiviidina. Ta saab aidata inimese vähemalt igaviku õiglase kohtu ette seisma ja kahetsema. Seda maailma ei saa päästa, ja nii kurb kui see ka pole, on see ainult hea. Ilma lootuseta suurele traumaatilisele evolutsioonilisele hüppele jääks see maailm tõepoolest kõigest õela demiurgi küüniliseks kätetööks.
Autoreid, kes sellesse projekti panustasid, sai 55, filme 56, neist enamik alla minuti. Kuidas te selle üheks kokku olete pannud? Te ei kleepinud neid ju automaatselt üksteise otsa?
Kodulehele sai interaktiivne graafik, mis järgis Ülo Kriguli kirjutatava saatemuusika temporütme. See graafik sai jaotatud 60 osaks ning iga autor sai endale broneerida 60 minutist sobivana tunduva minuti. Nii et järgnevus oli paigas juba enne filmi valmimist. Nad saatsid oma filmid ära ja siin läksid need ühte montaažifaili. Seejärel lindile.
Film ise on ajaliselt pisut lühem kui tund, sisse on arvestatud ikkagi kogu linastuse sündmused.
Osalejaid on üsna nimekaid, vähemasti autorifilmi vallast: Naomi Kawase, Park Chan-Wook, Brian Yuzna... Laiemalt peaks olema tuntud Tom Tykweri nimi. Kui paljusid neist tuli kutsuda personaalselt?
Kõiki kutsuti just nimelt personaalselt. Inimlik otsene kontakt oli üheks eeltingimuseks.
Millise lähteülesande said autorid täpsemalt?
Osalejate lähteülesanne oli lihtne. Teha minut filmi ehk siis kinematograafilist postkaarti ükskõik millisel kandjal, teemaks «60 sekundit üksindust aastal 0», film hävitatakse ega turustata mingil viisil. Kõik.
Mida ütleksite saabunud materjali kohta – kas jääte tulemusega rahule?
(Salapäraselt.) See sai täpselt selline nagu soovitud.
58” …igal hetkel kuulata Microsofti audiologo või humoorika mobiiltelefonihelina saatel avalikkuse hinnangut ükskõik millisele inimliku olemasolu intiimsele aspektile on tülgastavam kui juust ja teised piimatooted lehmale.
53’’ Mina tahan valgust. Ma tahan, et see valgus virvendaks pimedas kinosaalis mu näol, andes mulle keskmiselt pooleteiseks tunniks usku elu võimalikkusesse. Armastuse võimalikkusesse. Ja usku, et headust ei pea mitte kuidagi õigustama.
52’’ Mind häirib kaubanduslik pragmatism, idee sellest, et inimeste puhas ja spontaanne loometegevus on allutatud äritegevusele, kasumiahnusele, praktilisele mõtlemisele, väiklusele ja argusele.
45’’ Maailma valitsev ideoloogia on põlastusväärne, sest see üritab inimese ja inimese ning inimese ja looduse ühiselu vägisi asetada kõige primitiivsemate instinktide najale.
35” Inimeses on sakraalne, abitu ja jagamatu ala, mille piirjooned on silmaga nähtavad ainult kinos. Kus kurb vale kõneleb sama võimsalt kui õnnelik tõde, andes õiguse elada pisimalgi üksikasjal.
17” Mõistlikkuse kasv ja igasugune teadlikkus oma toimimise mehhaanikast on sillutanud teed manerismile, tülpimusele ja umbusule elava ees.
15” Purgatoorium on paratamatus, kuid kõnnaku väärikus sinna sisenedes ja tervitussõnad kärssavaile kamraadidele on meie enda valida.
Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu manifesti vaata 60sec.ee
---------------------------------------
Kultuuripealinna aasta lõpetab suur tulemäng
Euroopa kultuuripealinna aastale tõmmatakse joon alla neljapäeval, kui Vabaduse väljakul hakkab kell 20.11 kõlama Margo Kõlari heliteos «Tornikellade laul». Korraga pannakse helisema kümne Tallinna pühakoja – Aleksander Nevski katedraali, Nikolai Imetegija kiriku, Issandamuutmise kiriku, Peeter-Pauli kiriku, Toomkiriku, Oleviste kiriku, Püha Vaimu kiriku, Ukraina kreeka-katoliku kiriku, Kaarli kiriku ja Jaani kiriku – kellad. Teost saadab Taavi Varmi videoprojektsioon (mapping), mis kasutab lõuendina Jaani kiriku arhitektuuri.
Ettekande järel süttib Eesti Rahvusringhäälingu segakoori jõululaulude saatel küünlameri ja õhtu kulmineerub tulemänguga Harjumäel, kus süüdatakse kümme meetrit lai ja kaks meetrit kõrge tuleskulptuur «2011».
Terve neljapäev on tasuta avatud hulk muuseume, kirikutes antakse kontserte ja peetakse jumalateenistusi. Ametlik lõputseremoonia ja kultuuripealinna tiitli üleandmine Guimarãesile (Portugal) ja Mariborile (Sloveenia) leiab aset hilisõhtul Lennusadama angaarides ja see on kutsetega üritus. (PM)