Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Uudised

:

Lang: kultuuriministeerium pole sotsiaalasutus

Kultuuriminister Rein Langi sõnul pole kultuuris raha vähe, ent raha jaotamisega on probleeme. Tema hinnangul tuleks selleks, et kultuurisfääris töötaksid inimesed, kes hooliksid eesti kultuurist, tõsta palku. Kust selleks raha saada ja mida toob 2012. aasta, seda uuris ministrilt Heili Sibrits.

Intervjuu kultuuriministriga toimub ajaloolisel päeval, mil avalikkusele kinnitatakse «Langi listide» olemasolu. Peaaegu et rahvamässu põhjustanud Lang ise on rõõmus ja rahulolev. Energiast pakatavalt ministrilt on oodata teisigi kultuuripomme, sest Langi meelest pole kultuuriministeerium sotsiaalasutus ja töökohtade hoidmise asemel tuleb hoida eesti kultuuri.

Lang ei pea rahvaraamatukogudele kohustuslike nimekirjade kehtestamist radikaalseks käiguks ega reformiks. Suhtumist, et eesti kirjandust niikuinii keegi ei loe ja sellepärast me seda ei osta, peab minister vägagi tõsiseks signaaliks. (Mida Lang raamatukogudest arvab, saab lugeda 4. jaanuari Postimehest.)

Edukale kultuuriaastale – publikurekorditest on näiteks teatanud rahvusooper Estonia, Tallinna Linnateater, Rakvere teater, Eesti Draamateater ning Eesti Nuku- ja Noorsooteater; Tallinn 2011 sündmustest sai osa 1,9 miljonit külastajat – tagasi vaadates nimetab Lang eesti rahvast kultuurihulluks.

Küsimusele, miks kultuurihull rahvas siis kultuuri, olgu selleks siis väärtkirjandus või kultuuriaasta, sõimab, vastab Lang: «See on eestlasele omane, ükskõik mida tehakse, kõigepealt sõimatakse nägu täis. Mulle meenub vana lugu treial Sidorovist, kes parteikoosolekul teatas: «Ma ei tea, kes on Tšiili ja mis on Pinochet, aga kuni neid ei vabastata, ma tööle ei tule.»»

Raamatukogud said käsud kätte. Järgmisena saavad oma nimekirjad näiteks teatrid, sest raamatukogude mudelit annab ju üle tuua ka teatritesse – näiteks teatud osa repertuaarist peaks olema eesti algupärand?

Esiteks, teatrite puhul pole see üldse probleem. Kõik kutselised teatrid mängivad eesti algupärandeid, nad tahavad neid mängida ja rahvas tahab neid vaadata. Meie probleemiks on pigem algupärandi nappus. Võib-olla siin tuleks midagi ette võtta, eks näis.

Aga teatrite rahastamise jutt on teine teema. Praegune teatrite riigipoolne toetamine toimub nn AITA (arvestuslik inimtööaasta – toim) süsteemina. See on üsna keeruline valem, kus teatrite plaanid arvestatakse ümber inimtööaastateks. Ja tähtis komisjon jagab neid AITAsid.

Soomes-Rootsis jagatakse selliselt umbes kolmandik kutseliste teatrite kuludest. Teise kolmandiku teenib teater ise ja ülejäänu tuleb kohalikult omavalitsuselt. Kuna meil pole omavalitsused selle süsteemiga kaasa läinud, siis see süsteem ka ei toimi.

Kas ma olen õigesti aru saanud, et üheks eesmärgiks on see, et kultuuriasutusi toetaks lisaks riigile ka kohalik omavalitsus? Näiteks Endla teater on muutumas sihtasutuseks, mida toetab ka Pärnu linn.

Mida mina väga tahaks näha, on see, et liiguksime edasi kultuuri lahtiriigistamisele. Meil on endiselt osa teatreid riigiasutused ehk minister saadab teatridirektori puhkusele. See ei käi kuidagi kokku teatri sõltumatuse põhimõttega.

Endla saab nüüd minu ajal esimeseks pääsukeseks, kõik kokkulepped ja formaalsused on nüüd lõpusirgel ja loodetavasti kirjutame jaanuari lõpus sihtasutuse loomisele alla.

Kõik teavad, et Pärnul on rahaliselt raske, Pärnu käest ei taha riik esimesel kolmel aastal mingit täiendavat rahalist panust. Meid huvitab, et Pärnu linn ja Paikuse vald tuleksid kohalike kogukondade arusaamiste, ideede ja soovidega laua taha.

Sama peaks juhtuma ka Vanemuisega?

Jah. Ja siis veel NO99 ja nuku­teater. Vene Teater, Ugala, Rakvere ja draamateater tegutsevad juba eraõiguslikul alusel. See on toimiv süsteem.

Pealegi kehtivad eraõiguslikus asutuses äriseaduslikud reeglid ehk teatri juhtkond vastutab selle asutuse eest kuni isikliku varani välja, nii ei pea ministeeriumi ametnikud Exceli-tabelis järge ajama. Juhatuse üle teostab järelevalvet nõukogu.

Millal peaks kõik teatrid sihtasutusteks muutuma? Selle aasta jooksul?

Tahaks loota. Aga iga eraõigusliku asutuse tegemine on keeruline lugu, paberit ja värki on seal palju.

Läbi tuleb rääkida ka Tallinnaga?

Tallinnaga tahan kindlasti linnateatrist rääkida. Tegelikult on Tallinn oma kultuuriasutuste finantseerimisel üsna nutikalt käitunud. Linnateatrit on nad arendanud, jah, seal oli ebameeldiv konflikt, ma loodan, et sellest saadakse üle. Samuti on nad arendanud oma filharmooniat ja linnamuuseumi.

Arvatavasti ei pea Tallinna linnavolikogu võimalikuks veel mõne kutselise teatri ülalpidamist enda kanda võtta. Laste- ja noorsooteater, nagu meil seda nukuteater on, on ikka riigi asi.

Aga NO99?

NO-l seisavad ilmselt ees keerulised ajad, eelkõige sellepärast, et pole vist õige arvata, nagu oleks samasuguse entusiasmiga, kui see loodi, võimalik edasi panna. Mingil hetkel tuleb ka patareisid laadida. Loodan, et alanud aasta, mil nad on palju väljas, aitab neid. Saada uusi ideid ja tulla nendega siis lagedale. (NO99 direktori ametisse kandideerib üks inimene – senine juht Tiit Ojasoo. Kas talle antakse volitused uueks ametiajaks, selgub jaanuari lõpus. – H. S.)

Mida tähendab ministeeriumi tööplaanis lause, et 2013. aastal lähtutakse teatrite rahastamisotsustel kaasajastatud rahastamismudelist?

Vaatame. Ma ei taha enne maid spekuleerida. Siin tuleb teatrinõunikuga nõu pidada ja meil on uus asekantsler, kes on ka väga jõuliselt toimetama hakanud. Neist sõltub palju.

Selge on, et AITAde süsteem lõppeb sellisel kujul ära. Praegu on eesti teater heas olukorras, saalid on täis, rahvas käib. Ma ei näe, et mõni meie teatritest ära kaoks.

Olete olnud ametis aprillist, mis teid kultuuriministrina on ehmatanud?

Ma poleks uskunud, et mõningate raamatukoguhoidjate arusaam kultuurist on sedavõrd moondunud. Tundub, et need raamatukoguhoidjad samastavad end sotsiaaltöötajaga. Ja see viib jällegi küsimuseni, et mis on siis riigi ja mis omavalitsuse ülesanne. Muuseumid on ka valdavalt üsna viletsas seisus.

Kas on oodata muuseumide reformimist?

Mingit ühetaolist suhtumist ei tule – läheneme igale muuseumile individuaalselt. Palume kõikidel muuseumidel panna kirja oma kogumispoliitika, mis oleks avalik ja kõigile kättesaadav.

Seadus ütleb, et iga muuseum on oma kogu täiendamisel iseseisev, ja nii leidub meil maakonnamuuseume, mis on omamoodi koduloomuuseumid. Pilt on eklektiline. See tähendab, et nappi ressurssi kulutatakse tühja. See pole ainult Eesti probleem, terve Euroopa probleem on see, et muuseumid ajavad üle ääre.

Aga kes saab öelda, et just seda kappa pole meil 300 aasta pärast vaja?

Aga kui neid kappasid on tuhandeid, siis mina olen küll üsna skeptiline, et kas neid kõik ikka on vaja. Eriti kaasajal, kus neid on võimalik digitaalselt säilitada, pealegi Eesti Rahva Muuseum (ERM) valmib nii või teisiti. Muuseumid peaksid vaatama, millele nad spetsialiseeruvad.

Muuseumid peaksid siis hakkama end kaitsma ja õigustama?

Nad peavad seda tegema ühiskonna ees. Kui muuseumi omatulu on 200 eurot kvartalis, keegi seal ei käi, siis tuleb küsida, milline muu õigustus selle muuseumi olemasoluks on.

Tihtipeale armastatakse öelda, et muuseum on teadusasutus. See on täitsa vale arusaam. Eesti muuseumidest pole peale kirjandusmuuseumi mitte ükski teadusasutus selle sõna otseses mõttes.

Teadust tehakse ka Eesti Ajaloomuuseumis (EAM), Eesti Kunstimuuseumis (EKM) ja ERMi­s. Teiste muuseumide puhul saame rääkida vaid uurimistööst. Muidugi peavad nad sellega tegelema, aga lisaks ei saa unustada haridus- ja elamusfunktsiooni.

Sel aastal on kultuuriministeeriumi eelarves ERMi ehitamiseks 11 miljonit eurot. Kas see on piisav summa?

Räägime selle siis veel kord lahti. 1996. aastal otsustas riigikogu, et ehitatakse kolm riiklikult olulist kultuuriobjekti – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Kumu ja ERM. Praeguseks on akadeemia poolenisti valmis – rajamata on saal. Kumu on valmis ja täielikult makstud, ERMil on olemas ettevalmistatud krunt ja projekt.

Nende kolme kohta on seaduses kirjas, et kultuurkapitalile (kulka) laekunud maksudest 25 protsenti kulutatakse nende ehitamiseks. Kuna Kumu on valmis, siis raha on n-ö vaba.

ERMi ehituse hinna määrab riigihange, mis loodetavasti kuulutatakse välja aasta alguses, ja kui ümbrikud on avatud, siis saame teada maksumuse. Praegune skeem näeb ette, et Euroopa Liidu maksumaksja maksab vanas rahas 500 miljonit kulka rahale juurde. Kui seda raha ka ei tule, ei jää ERM rajamata. Euroliidu maksumaksja ei toetanud ka Kumu ehitamist.

Räägime väärtfilmide kinost, kahel viimasel aastal on Tallinnfilm saanud kahjumit vastavalt 2,7 ja 3,7 miljonit krooni. Kas keegi vastutab või saabki nii, et teed valearvestuse – kolid pinnale, mida ei suuda üleval pidada –, kuid pole hullu, riik maksab miinuse kinni?

See on mitmetahuline värk. Nagu ükski teater, mille repertuaar pole ainult komöödia või muusikal, ei tule ka väärtfilmide kino Euroopas omadega välja. Alati peab saama natuke, umbes poole, sponsortulu, ja Euroopas on tavaks, et sponsoriks on reeglina riik.

Nõus, et peab doteerima väärtfilmide näitamist, aga mitte valearvestusest tekkinud kahjumit.

Suvest oleme seda asja siin kõvasti rappinud ja korrastanud. See aeg, mil Tallinnfilmi palgal oli hulk inimesi, kes ühel või teisel moel olid kinoga seotud, on nüüd läbi.

Tallinnfilm peab ennast nüüd ka tõestama konkursil, sest meil on väärtfilmi näitamise raha pandud konkursile. Kuid kui soovime Euroopa võrgustike kaudu filme hankida, siis peavad kinod vastama teatud nõuetele. Me ei saa teha nii, et kinos näidatakse korraga Hollywoodi toodangut ja väärtfilme.

Küsimus pole ju selles, kas tuleks väärtfilmide kõrval näidata Hollywoodi filme, vaid kas oli tark kolida Solarise keskusse. See on toonud ju miinuse.

Minu hinnangul pole põhjus ainult see. Seal on vigu operatiivses tegevuses ja kassast lõdva randmega raha välja kirjutamist. Aga muidugi oleks pidanud olema omal ajal tunduvalt konservatiivsem.

Solarise keskusesse Artise tekitamine on igati õige otsus, aga kas just nii kallilt, see on teine jutt. Kuna Artis on moodne, mugav, mõnus, siis loomulikult ka kallim. Aga kui sa oled kallimates tingimustes, siis pead olema efektiivne oma muus tegevuses. Jõudu G-Enkale (Tallinnfilmi juhataja Henry Kõrvitsa räpparinimi – toim), mis ma muud oskan öelda.

Ei saa üle ega ümber ehitistest. Kultuuriministeeriumi tööplaanis on kirjas, et tulekul on Tallinna lauluväljakule rajatava tantsuväljaku arhitektuuriline ideekonkurss. Kas see on õigustatud?

Selge on see, et seda on vaja. Kalevi staadion on õnnetu spordiseltsi vara ja võõrale varale ei saa niisama tantsima minna. Kadrioru ja Lilleküla staadionil on oma vead.

Põhimõtteliselt oleks muidugi õige, et kogu lauluväljaku ala oleks eesti rahva pühamu, kus toimuksid laulu- ja tantsupeod. Need arhitektid, kellega olen konsulteerinud, ütlevad, et teoreetiliselt on sinna võimalik panna tantsuplats tribüünidega, kuhu mahuks näiteks 15 000 vaatajat.

Linn menetleb ju selle ala detailplaneeringut ja minu jaoks sõna otseses mõttes oli klaas vett näkku Tallinna abilinnapea Taavi Aasa reaktsioon, kes ütles kellegagi rääkimata-kuulamata, et tantsuväljaku ehitamine lauluväljakule pole võimalik. Selline reaktsioon tekitab minus hirmu, et Tallinna linnavalitsus üldse ei mõtle lauluväljaku arendamisele või on neil muud huvid.

Eelkõige peaks lähtuma laulu-tantsupeo vajadustest ja siis alles teistest huvidest. Ma ikka väga loodan, et Tallinnaga saab läbi rääkida, vähemalt nad on saatnud signaali, et Aasa juttu ei pea selles küsimuses tähele panema...

Kui kõik hästi läheb, siis 2019. aastal toimub tantsupidu lauluväljaku uuel tantsuväljakul. Aga mitte varem. Joonistamistele ja formaalsustele kulub 2012. aasta ära, 2013. aastal saab projekteerida ja 2014. aastal on pidu, selleks ajaks ei jõua.

Alanud aasta strateegiline eesmärk number üks on loovisikute sotsiaalsete garantiide tõhustamine.

See on teema, kus ma ei saa päris täpselt aru, mida mõned ametkonnad mõtlevad ja kas nad üldse mõtlevad.

Kellest me üldse räägime? Haigekassast?

No ütleme – sotsiaalsed pooled pole ülemäära kooperatiivsed olnud. Osa inimesi mõistab sotsiaalset garantiid sellisena, et makske mulle palka, olenemata sellest, kas ma midagi loon või ei. See ei ole lihtsalt võimalik. See on utoopia.

Pean mõistlikuks, et kui inimene loob midagi ja tema tulud kontsentreeruvad ühte väikesesse perioodi, siis tal oleks võimalik saada haigekassakaar­t, pensionikindlustus. Näiteks kui inimene teenib kalendriaastas vajaliku miinimumi, mille pealt arvestatakse sotsiaalmaksu, aga kui see raha makstakse talle ühes kuus, siis see peaks talle andma järgmiseks 12 kuuks sotsiaalse kindlustatuse.

Lootsin, et saame selle ämblikuvõrgu lahti arutatud 2011. aastal, aga ei saanud, nii et see tegevus jätkub. Me (kultuuriministeerium – toim) pole veel kõiki hoobasid kasutanud, elame-näeme.

Millised on lisaks sotsiaalsetele garantiidele kultuuriministeeriumi suurimad eesmärgid?

Raha pole kunagi palju, aga kui vaatame summat, mida Eestis kulutatakse kultuuri finantseerimiseks – jätame siit kinnisvara halduse natukeseks kõrvale –, siis seda raha pole väga vähe.

Mis summast me räägime?

Nii on raske seda öelda, sest see jaguneb kahte suurde potti – kulka ja ministeerium. Ministeerium toetab oma programmidega ka loomingut ja seda raha on meil 2012. aastal oluliselt rohkem kui 2011. aastal.
Mullu pandi see kõik lihtsalt ühte kohta – Tallinn 2011 programmi. See raha on meil tänavu alles ja jaguneb erinevatesse kultuuriprogrammidesse. Näiteks kirjandusprogrammist saab kirjanike liit taotleda raha kirjanike turneedeks mööda raamatukogusid, seni finantseeris seda kulka.

Samuti on riik enda kanda võtnud ka SA Kultuurileht ajalehtede-ajakirjade välja­andmise. Selle arvelt kulkas vabaks jäävat raha saab kasutada sõnakunsti teisteks projektideks.

Raha taha ei tohiks enam väga palju pidama jääda. Näiteks muusikas on palju lisaraha. Eraõiguslikele muusikakollektiividele ja kontserdikorraldajatele on eraldatud 372 563 eurot, sealt saab näiteks raha taotleda ka Rabarock jt festivalid. Kusjuures samas võivad nad raha taotleda ka kulkast.

Kulka sihtkapitalidest kutsusime ministeeriumi nõunikud tagasi. Sihtkapitali nõukogud saavad kutsuda meie nõunikke oma koosolekule, kuid nad ei hakka laua taga enam hääletama.

Kultuuris pole raha vähe, aga selle raha jaotamise efektiivsuses on palju probleeme. Eesti eelarvedistsipliin on selline, et eelarve tavaliselt avaneb jaanuari lõpus. Meil õnnestus kultuuriministeeriumi eelarve juba 2. jaanuaril avada. Nüüd enam ei menetleta programmitoetusi märtsis, nagu kombeks oli, vaid jaanuaris.

Saame aasta alguses hakata raha eraldama, teise jaotuse saame teha sügisel ja see tähendab, et korraldajad saavad otsustest teada kuus kuud enne sündmust. See annab võimaluse lepinguid sõlmida soodsamalt, otsida lisaraha jne. Raha kasutamine peab olema efektiivne, seda ei saa pilduda.

Raha on pilduda?

On küll. Raha pole küll nii palju olnud, et seda võinuks kühvliga loopida, aga siin on nalju ka tehtud. Oma sõnade ees pead vastutama. See on ikkagi rahva raha.

Selle raha kasutamisel on väga selged reeglid – seda tuleb kasutada selleks, milleks taotleti, ja nii, et eesmärk oleks saavutatud. Nii et põhiline on vastutus ja vastutus.

Mitte ainult eraõiguslikel isikutel, kes saavad programmidest toetust, vaid ka meie enda asutused peavad vastutama. Näiteks Eesti Kontserdi puhul tuleb väga täpselt vaadata, milleks on riigi raha kasutatud ja mis saab Peterburi Jaani kirikust.

Mis saab?

Otsime lahendusi. Panna välisriigis asuva maja haldamine ühe kontsertorganisatsiooni õlgadele... Pole eriline lahendus. See, et Jaani kirik on Eestile sümbolväärtus, sellega olen nõus.

Millal tõuseb kultuuritöötajate palk?

2012. aastal see ei tõuse. Aga 2013. aastal ma ei kujuta ette, et saaksime samasuguste palkadega jätkata. Ma lihtsalt ei kujuta ette. See lihtsalt ei vii mitte kusagile.

Kui palgad on väikesed, siis saamegi tööle inimesed, kes räägivad hoopis mingis muus kategoorias, aga mitte kultuurikategoorias.

Palk peab olema inimväärne. 700 eurot kõrgharidusega töötajale on koomiline. Selle palga eest ei saa osta raamatuid, teatris või kinos käia. Näiteks muuseumides peaks töötama äärmiselt laia silmaringiga inimesed.

Kust tuleks 2013. aastal kultuurisektoris palgatõus?

Arvata, et ühiskond on nõus teistest haldusaladest kultuurile raha andma, et saaks tõsta kultuuritöötajate palku... Seda ilmselt ei juhtu.

Raha tuleb leida valdavas enamuses süsteemist. Kui oletame, et tuleb normaalne majandusaasta, eelarvetulu tõuseb kolm-neli protsenti, siis saame mingi kaks-kolm protsenti palku ülespoole korrigeerida üldise eelarvetõusu arvelt.

Kui tahta märgatavat palgatõusu, siis tuleb selgelt aru anda, et kõik sellest palgatõusust osa ei saa. See tekitab loomulikult pinget.

Olgem ausad, Tartu kunstimuuseumi kollektiiv tajus õigesti, et nende muuseumi Eesti Kunstimuuseumi filiaaliks muutumisel saavad paljud neist kätte koondamisteate. Töökohtade arv on seal optimaalne, kuid paljud on võimetud töötama kaasaegses muuseumis.

Praegu on nad valinud organisatsioonikultuuris sellise taktika, et kõik tegelevad kõigega. Mismoodi? Aasta on 2012! Ja kokku võetakse end siis, kui asi läheb eksistentsiaal­seks ja siis tuuakse esimest korda üle 20 aasta välja Pallase kogu ja siis tehakse tasuta näitus. Pileti asemel allkiri petitsioonile! Ja siis kurdetakse, et raha ei ole!

Ühiskond tervikuna pole nõus sellise muuseumi eest maksma. Kumu eest ollakse, sest see on niivõrd professionaalne värk, see puudutab kõiki. Täpselt sama saab teha Eesti Rahva Muuseumis. Aga on muuseume, kus hommikul kell kümme tõmmatakse uks lahti ja keegi ei tule.

Äsja rekordaastaga lõpetanud SA Virumaa Muuseumid direktor Ants Leemets rääkis, et kui ta oli alles Rakvere muuseumi tööle läinud, oli ta Martin Helmega ühes toas istunud ja kui nad kuulsid, et välisuks tegi kääks, siis ta ütles Helmele, et mine vaata, kas mõni külastaja tuli. Martin tuli tagasi, et ei ole, postiljon tuli.

Kultuuriministeerium pole sotsiaalasutus.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
42. nädala raamatumüügi edetabelid
    meenuta n099 eelmisi suuraktsioone
    Arvustused: uued plaadid
    uus film
    juurikas
    loe neid luuletusi
    uus raamat
    kas pretsedent eesti teleajaloos?
    uus film
    dirigendi surm
    muusika
    legendi lahkumine
    Viimased uudised
    Raamatublogi
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Maailm
    Arvamus
    Uudised
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv