Kui olen küsinud oma üliõpilastelt, kas teate, kes on Paul-Eerik Rummo, siis järgneb kõhklev vaikus ja vastuküsimus «Kas mitte riigikogu liige?». Ah jaa, selle «Tuhkatriinumängu» autor, mida Kasterpalu praegu lavastab. Ja muidugi veel «Viimse reliikvia» laulude autor…
Kas nii hajubki selle maailma hiilgus, küsin endalt, sest täna 70. sünnipäeva tähistava Paul-Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset. Tänases päevas pigem erakorralise, aga endiselt erakordse luuletaja poole pöördumise ajend tuli hoopis äsja ilmunud Akadeemia luuleveerge lugedes, kus Paul-Eerik Rummo on tõlkinud 20. sajandi Euroopa kirjandusliku maavärinaga võrreldud Guillaume Apollinaire’i kuulsa poeemi «Vöönd».
Kirjutad, et poole sajandi eest Apollinaire’i «Vööndit» lugedes, õigemini katkendeid sellest Jaan Krossi tõlkes, olid vapustatud. Ligilähedaselt sama kogesin nüüd ise sinu tõlget lugedes, nagu mõjus mulle ilmutuslikult ka kunagi Dylan Thomase tõlge. Ja teisalt Tuomas Anhava «Aastad»! Mida on tähendanud sulle teiste luule tõlkimine, sest sinu puhul see ei saa ilmselt olla lihtsalt valgustuslik-tutvustav ülekanne, nagu see tõlkija elukutsele pühendunutele enamasti on? Tähendab see «Jäljendusi», nagu «Valitud luules» pealkirjastad tõlkeid? Või peegeldusi?
Ju neid motiive on mitu, valgustav-tutvustav siiski ka kindlasti teiste hulgas. Või jälle tunned mõne autori puhul midagi endale lähedast, nagu mul sinu nimetatuile lisaks on juhtunud küll mõne kõrgmodernismi raskekahurväelasega nagu T. S. Eliot või Sandor
Weöres, küll ka lahedamate sellidega. Või siis katsetav uudishimu: kas ja milliste kadude ja kasudega saab ühe keele ja kultuuri poeetilist teksti teise üle kanda.
Tõlkimine aitab keelt elavdada ja rikastada, tõstab selle paindlikkust. Olen selle üle siin-seal arutanud, näiteks SEJSi kirjastuse mõne aasta taguse suure tõlkeluuleantoloogia saatesõnas. Lõppude lõpuks on minu arust nii, et ükskõik, kas sa luuletad ise x keeles või tõlgid y, z ja nii edasi keeltest luulet x keelde – tulemuseks on igatahes x-keelne luule ja mingis mõttes just sinu luule.
Vahel märkan, et mõni mu tõlge ongi läinud käibele täitsa mu oma luuletuse pähe, näiteks üks John Donne’i intellektuaalne armastusluuletus (17. sajandist!) elab eestikeelses internetis minu luuletuse elu ja mul ei õnnestu kuidagi tõde maksma panna. Võib-olla on sellised juhtumid märkideks luule kui teatud tunnetusmeetodi põhilisest ühtsusest.
Ise luuletajana oled olnud pigem erakorraline külaline meie kirjanduses kui korraline kirjutaja. Seletamatu inspiratsioon, mingi eluline motiiv, seisund, intellektuaalne või mänguhuvi … mis neist enim osaleb luuletuste algtõugetes?
Kindlasti kõik nimetatu. Pluss see, et tunne ja teadmine, et kõike on niigi jube palju, miks veel midagi juurde produtseerida – et see tunne ja teadmine vahel korraks millegipärast taandub.
Minu kogemus toimetaja ja kriitikuna on olnud ka niisugune, et olen lihtsalt tellinud sind kirjutama luuletust. Nii sündis Vikerkaare avanumbri jaoks 1986. aasta jaanuaris erakordse mõjuga programmiline «Con affetto», aasta varem sinu koostatud ja minu toimetatud «Ajapinde ajab» kogus tsensuuri poolt välja heidetud luuletuste pikendusena kirjutatud «Epiloog: tempora mutantur». Tellimuslikuna sündisid ju ka sinu laulutekstid «Viimsele reliikviale». Võiks arvata, et tellimuslikkuseski võib olla motivatsioon?
Jaa, muidugi. Väga suur osa maailma kunstist ongi ju tellimuslikult loodud. Tähtis on, et tellimus kõlaks kokku su oma impulssidega. Kuid kaugeks jäävat pakkumust ei pea ju vastu võtmagi.
Ehk meenutaksid üht grotesksemat «sotsiaalse tellimuse» episoodi tsensuuriga jahmerdamise aegadest?
Ega täpselt enam mäletagi, aga laias laastus oli nii, et kas mingist ajakirjanumbrist või koguni raamatust visati viimasel minutil ikka veel üks luuletus välja, samas aga polnud enam võimalik muuta selle numbri või raamatu küljendust, tühja kohta (nagu tsaariajal oli tsensuuri kustutatud tekstilõikude puhul tavaline) ka ei tohtinud jätta.
Kirjutasin siis keelatuga just sama pika luuletuse, mis igapidi keerles kohusetäitja mõiste ümber – et siis see luuletus nagu pole päris luuletus, vaid luuletuse kohusetäitja. Sedasorti mõnikord hasartne trikitamine aitas hoida meeleolu keset kogu seda sügavalt loomuvastast elukorraldust, mida tagantjärele meenutadagi ei taha. Muide, tuleks nagu ette, et ka see kohusetäitja jäi tsensuurile kurku kinni, aga mismoodi kogu olukord lahenes, see on mälust kadunud ja tont temaga.
Sinu «Kogutud luule» aastast 2005 on järjestatud tähestikuliselt, välja arvatud kaks terviktsüklit, eraldi raamatut «Lumevalgus… lumepimedus» ja «Saatja aadress». Olen ise näinud neis otsekui kaht sammast sinu loomingulisele sillale, mis ühendab üht kallast teisega. Mida veel lisaksid nende jaoks, kes seda silda lähemalt võtaksid tundma õppida?
Ei oska öelda – sest mis neiks kaldaiks siis on? Aga jah, kaks nimetatut on tõesti kumbki seesmiselt õige tihedalt läbi põimitud ja mingil moel ehk keskmisest kompaktsemad, need pole lihtsalt üksikpalade jadad.
Mis ei tähenda, et mitmeid neis leiduvaid luuletusi sellegipoolest ei annaks eksponeerida ka eraldi või muudes seostes. Üleüldse on kõiksugu struktuuride ja protsesside ülesehitus oma anatoomia ja dramaturgiaga, oma sisemise loogikaga üks huvitavamaid asju, millega tegelda.
Oled valikkogude puhul esitlenud end komponistina, võiks vist isegi öelda: oma luule arranžeerijana. 2001. aasta «Kohvikumuusikat» on selles vallas kui džässiõhtu. Mäletan, et käisidki seda elavalt ette kandmas. Tänapäeval paistabki olevat argiseks saanud luule ettekandmine, räppimine, performance. Kuidas suhtud sellesse?
Mitmeti. Luulet on loomult mitmesugust. Sellist, mis tahab parimaks pihtasaamiseks ikka omaette vaikuses lugemist, ja sellist, mis üritab ringiga tagasi jõuda iidse sünkretismini, kus sõna, viis ja esitus olid lahutamatud ja kõik käis live’is laiema või kitsama publiku ees.
Sel teisel puhul võiks olla ideaaliks, et tekst sünnib tõesti kohapeal improvisatsioonina, mis on aga üks väga nõudlik värk. Sõnaga on pealegi ka see lugu, et helidega, muusikaga võrreldes ei mõju see kaugeltki nii vahetult. Käib ikka rohkem läbi mõistuse.
Minule su luule vaimustunud austajana – jah, olgu see siinkohal tunnistatud – oled üks kuuekümnendate eesti kultuuripõlvkonna sümbolkujusid. Ise oled küll põlvkondlikku lahterdamisse suhtunud teatava skepsisega. Miks?
Olen ses suhtes oma skepsist hakanud skeptiliselt revideerima, märgates – paraku eriti siis, kui ootamatult on tulnud läbi elada mõne põlvkonnakaaslase lahkumist –, et tõesti on midagi, mis vaid paar tühist aastakümmetki noorematel jääb minuealiste tegemistes tabamatuks.
Nagu küllap ka ümberpöördult. Sellegipoolest eeldan ja eelistan elueast, eluajast ja eluruumist sõltumatu vaimusuguluse võimalust.
Me tähistame täna luuletaja Paul-Eerik Rummo ümmargust sünnipäeva. Ometi oled ka üks pikema staažiga kultuuritegelasest poliitik. Kuidas on õnnestunud need kaks rolli lahus hoida? Ja kus on olnud hetked, kus nendegi rollide vahele on tulnud ehitada sildu?
Usun, et lähtun kõigis oma olemistes ja tegemistes enam-vähem samadelt positsioonidelt, oskamata ja tundmata küll erilist vajadustki neid sõnastada. Elutundelised asjad, mitte nii palju teooria või ideoloogia.
Põhierinevus on võib-olla selles, et poliitika liigub igal juhul võimalikkuste maailmas, kunstid on ses mõttes lõdvemad. Kuid ka poliitika vajab loovat kujutlusvõimet.
«Kogutud luule» lõpeb post scriptum’iga, milleks on veel luuletusi. Millised võiksid olla järgmised järelkirjutused? Kui üldse?
Kes seda ette teab. Praegu nokitsen vahel täiendada oma paari aasta eest algatatud Veebikandle-katsetust internetis, tegelikult vajaks see vist tehnilist värskendamist. Üksvahe kirjutasin mõne raamatu jagu lasteluulet ja -jutukesi, seda võiks veelgi proovida.
Ammu on kavas jätkata Czesław Miłoszi tõlkimist, aga ikka tuleb jooksvaid asju ja huvide hargnemisi vahele. Üldiselt tõmbab praegu igal vabal hetkel pigem lugemise kui kirjutamise poole.
Paul-Eerik Rummo – 70
• Sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas kirjanik Paul Rummo pojana.
• Õppinud Tallinna 2. keskkoolis (reaalkool) 1948–1959 ja Tartu (Riikliku) Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas 1959–1965 eesti filoloogiat.
• Töötanud Vanemuise teatri peanäitejuhi kirjandusabina 1965, vabakutseline kirjanikuna 1965–1976, Eesti Draamateatri kirjandustoimetajana 1976–1986, kirjanike liidu juhatuse sekretärina 1987–1989, riigikantselei kultuurikonsultandina 1990–1992, kultuuri- ja haridusministrina 1992–1994, riigikogu liikmena 1992–2003, rahvastikuministrina 2003–2007, riigikogu liikmena 2007. aastast tänaseni.
• Loonud üle kümne luulekogu: «Ankruhiivaja» 1962, «Tule ikka mu rõõmude juurde» 1964, «Lumevalgus ... lumepimedus» 1966, «Saatja aadress ja teised luuletused» 1989, «Kogutud luule» 2005 jt, kirjutanud lasteraamatuid, näidendeid, kuuldemänge, filmistsenaariume, kirjanduskriitikat, koostanud luulekogusid (Artur Alliksaar, Ivar Ivask, Kalju Lepik jt), tõlkinud inglise, soome, vene, poola, itaalia jm klassikalist ja uusaegset luulet.
NB! Aasta esimese Loomingu avavad Paul-Eerik Rummo luuletused. Lisaks on Toomas Haug teinud pika usutluse Paul-Eerikuga lossis ning Joel Sang vaatab tagasi aega, mil Paul-Eerik Rummo luulel oli talle absoluutne mõju. Aare Pilv on võrdlevalt analüüsinud Rummo valikkogusid. (PM)