Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karin Vesiroos ja Pearu Murakas Saatuse kohvikus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raivo Trass ja Katariina Unt Pearu ja Karinina Andrus Kivirähki näidendis «Karin ja Pearu». Kelnerina Meelis Põdersoo. | FOTO: Siim ­Vahur

Ilmaelu on imelik: pärast seda kui Urmas Lennuk oma autorilavastustes «Vargamäe varjus» ja «Vargamäe voonake» on Tammsaare tõlgendamises jõudnud uuele tasandile, tuleb Andrus Kivirähk lagedale näidendiga «Karin ja Pearu», mille pealkirigi viitaks nagu vihuti Andres Särevi dramatiseeringule «Andres ja Pearu».



Paras julgustükk: teha teatris Tammsaare dramatiseerimises pingevaba ajahüpe, näiliselt tagurpidi, üle Lennuki – Nüganeni – Undi – Toominga – Panso.

Uut lavateksti väärtustab eelkõige idee, Karini ja Pearu kui sugulashingede kokkuviimine. Eks ole ka viimane aeg, kui mõelda, et Lennuk viis Karini hiljuti Vargamäele, kus minia tutvus oma äiaga. Egas teisepere isa saa kehvem olla!

Keegi vanaisa

Aare Toikka lavastus oma mõtlikus puhtas lürismis vahendab näidendit tundlikult ja meeleolukalt. Diskreetne kujundus, videoakna armas naivism ja napid misanstseenid loovutavad lahkelt mänguruumi näitlejatele.
Ainus ebakõla lavastuse vormis on sama muusika kasutamine, mis läbib Elmo Nüganeni lavastust «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4» – mina küll ei leidnud tsitaadile sisulist põhjendust, see hoopis eksitas.

Kivirähk on jäänud Tammsaare tekstile üsna truuks, lisades «Tõele ja õigusele» leidlikult motiive novellidest «Vanaisa surm» ja «Tähtis päev». Ehkki «Vanaisa surma» kaasamine on väärt idee ja loob tähendusrikka eelaimuse seoses Karini saatusega, oleks just selle teksti puhul igatsenud keerukamaid variatsioone, väikestki kontrasti või üllatusmomenti Karini ja Pearu meenutustesse kummagi vanaisast. Aga mine tea: vahest rääkisid nad me kõigi ühisest Vanaisast.

Raivo Trassi Pearu ja Katariina Undi Karini lavakohtumises peitub kütkestavaid saladusi. Seejuures on huvitav ja mõtlemapanev, kuis ja miks mängivad kaks näitlejat mõnevõrra erinevas stiilis.
Raivo Trass on Oru Pearu iga toll, tema südamlikus lavaelus kumisevad kaasa Vargamäe kirikukellad, vuriseb Krõõda vokk. Trassi imestavate sinisilmega Pearu on loomuldasa pigem pastelne lüürik ja hella hingega elumängur kui Mefisto tõugu kiusaja.

Pearu meenutab oma rehnutipidamisi, naabrimehega purelemisi ja kohtuskäimisi nagu halli argipäeva kirgastanud mängurõõmuviive. Ja Pearu tõdemus, et Vargamäel on ilusamad ajad möödas, haakub Indreku elutunnetusega. Too vana tuttav nali, et Pearu eidel, «lambasihvril» ei olegi nime, lisab seekord Oru peremehe hingeellu uusi minoorsemaid toone. Aga rolli igatsev põhiheli kuulub varjundiküllastele meenutustele Krõõdast.

Trassi Pearus ei puudu krutskid. Neist üks vahvamaid ja nüüdisaegsemaid on etüüd Kassiaru Jaskast, kes kõnnib, rahatähed varvaste ja sõrmede vahel kui krabisevad «Jessukese tiivad». Kui siis Karin omakorda Jaskat-Jessukest mängib ja mõned rahapaberid tema siidsukis varvaste vahel purunevad, tekib saalis mõte, et seda ei pruugiks laval nii häbelikult varjata – Pearu võiks nimelt tolle rahapuruga kelnerit kostitada.

Karin kui ingel

Katariina Unt mängib Karinit natuke teises stiilis kui Raivo Trass Pearut. See Karin nagu ei pärinekski «Tõe ja ­õiguse» IV osa kaante vahelt, tema oleks justkui juba imetihase poolt ärakutsutud ingel. Helesinine preili Vesiroos, mitte proua Paas, kes oma elu ja armastust üha provotseerib, sest ihkab veel imetlust ja häbi.

Katariina Undi rolli kaunis minimalism seostub pigem Tiina kui Karini olemusega. Võimalik, et eesmärk ongi Karini idealiseerimine või rehabiliteerimine, muu hulgas terav kontrast eelmise Kariniga – Anneli Rahkemaga «Vargamäe voonakeses», kelle loomuses ehmatavalt ja mõjusalt ristusid grotesk ja traagika. Ilmselt ühendabki neid kaht Karinit tugev unenäomängulisus.

Ometi tundub, et Katariina Undi rollilahendus nagu kipuks irduma Kivirähki tekstist, kus toonitatakse Karini hingesugulust Pearuga just elumängurluses. Või on Karini surma liginemine Toikka lavastuses nii kõikehõlmav, et proua Paasist jääbki vaid puhas lapsehing, kuhu naiselikke vigureid ja meeletumat elujanu enam ei mahu?

On kolmaski võimalus: et nii läbipaistvana ja vesiroosilikuna oskab oma vänge naabrimehe miniat näha rikkumata hingega Pearu, keda Karini pihtimus jahmerdamisest meestega siiralt jahmatab ja samas huvitab. Või on Pearu hoopis Karinile saadetud surmaingel, kelle täkk sõidutab naise otse saatuse kuristikku?

Lavakohvikus uitab kolmaski tegelane: kelner Juku, keda Meelis Põdersoo ilmekalt kujutab klatšimoori tüüpi mehena, kes jälgib kundesid ajalehe varjust apla uudishimuga. Kuni Pearu väljatehtud kortel viina paneb kelneri pea karussellitama. Karjapoiss Juku ja tema tähtsa päeva lugu ei olnud Põdersool esietendusel veel sama veenev kui eelnev lavaelu. Õnneks on kelneri rollis tore puänt, mis ei mõju nii äraarvatavana kui too teine puänt seal aknal.

Juku teema lisamine rõhutab veel kord Pearu sõnastatud äratundmist «Õnn ei oota ees, õnn on juba möödas…». Siit ka näidendi ja lavastuse kvintessents: miks ei oska me ära tunda rõõmu reaalses olevikus, miks laseme elul kaotsi minna nagu lühikesel tähtsal päeval.

Kui esietenduselt lahkusin, hakkasid lööma kirikukellad: piu-pau… üle soo... üle raba…

Uuslavastus
Andrus Kivirähk «Karin ja Pearu»

Lavastaja Aare Toikka
Kunstnik Kaspar Jancis
Valguskujundaja Sander Põllu
Videokunstnik Peeter Ritso
Osades Katariina Unt, Raivo Trass, Meelis Põdersoo
VAT Teatri esietendus 21. jaanuaril rahvusraamatukogu teatrisaalis

Tagasi üles