Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaan Tooming: olen selle ära teeninud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaan Tooming on rahaga rahul ja hakkab nautima lõbusat pensionipõlve. | FOTO: Margus Ansu

Pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia ja sellega koos 64 000 eurot saanud lavastaja ja kirjamees Jaan Tooming tunnistab, et elutööpreemia on temale suur tunnustus, mis tõmbab kriipsu alla kogu loomingule. «See on punkt,» ütleb Jaan Tooming.


Mida selline kõrge tunnustus teile tähendab?

Oleksin võlts, kui ütleksin, et pole seda ära teeninud, olen küll, olen ju üle neljakümne aasta teinud teatrit, olnud ühes linnas – Tartus – ja pannud oma hinge ja meele lavastustesse ja näitlejatöödesse. Kaasnev raha vabastab mitmeks aastaks sendilugemisest ning võin elada rõõmsalt ja muretult, kui Jumal veel aastaid kingib.

Olete palunud nimetada end kirjanikuks, luuletajaks, aga mitte enam lavastajaks. Miks? Milline on praegu teie suhe teatriga?

Olen eluaeg otsa ka kirjutanud, kuigi pole olnud vajadust avaldada. Nüüd olen kirjutanud kõikides žanrites, sest on, mida öelda. 90 protsenti teatrist on kultuuriväline nähtus, ainult
10 protsenti ehk kuulub kultuurivaldkonda, ja seda ikka seetõttu, et aluseks on mõttekas ja sügav dramaturgia, väga hea lavastus ja näitlejate mäng.

Olen liiga kaua teatritööd teinud, et veel kergesti vaimustusse sattuda, praeguste teatrite repertuaaris ei ole näidendit, mida igatseks näha, ka pole suuri näitlejaid, kes võluksid mind teatrisse.

Millal ja kas üldse on oodata teie järgmist lavastust?

Profiteatrite juhid pelgavad ilmselt mind, sest mu lavastused pole just need, mis hirmsasti kassat tooksid. Ja ega ma väga kipu enam kah lavastama. Praegu on käsil Jüri Kaldmaa näidend  «Ärdunsoldan 2012», see on minu vaatenurk sellele kummalisele aastale 2012. Eks mingi muutus pea ikka tulema, muidu jookseb maailm kuristikku õite pea. See lavastus on 2012. aasta märkidest ja lootustest ja ohtudest.

Esietendus on Vilde teatris 25. märtsil 2012. aastal. Harrastusnäitlejad on palju haritumad ja entusiastlikumad kui profid, pealegi ei ole nad seotud lepingukaotamise hirmuga ning profiteatri stampidega.

Millest te sooviksite publikuga kõneleda?

Vaatajaga peaks kõnelema kõiksepealt praeguse maailma ohtlikust olukorrast. Kui on tark ja valgustunud näitleja, siis on lootust ka, et vaataja võib temasse uskuda. Loll näitleja on teatri nuhtlus. Sama käib lavastaja kohta ja draamakirjaniku kohta kah.

Mis on saanud teie loodud teatritrupist Sagar Sagitta?

Sagar Sagitta täitis oma ülesande ja näitlejad elavad oma elu. Kuid teater potentsiaalselt on olemas, ja loodan veel selle nime all lavastust kunagi teha. Muidugi kui enne maailmalõpp või pööre ei toimu.

Eelmisel aastal ilmus teie raamat «Religioossed motiivid minu loomingus». See siiras raamat annab võimaluse tutvuda teie loominguga ka neil, kel vanuse tõttu pole õnnestunud seda teatrisaalis teha. Mis aga motiveeris teid seda raamatut kirjutama?

Raamatu «Religioossed motiivid minu loomingus» on minu teatrielu kokkuvõte minu enda poolt vaadatuna. Teatrielulugu käsitleb lühidalt ülevaadet mu loomingust, mis mullegi nüüd üllataval kombel takkajärgi vaadatuna nii tervikuna välja kukkus. Just mõeldes kogu oma loomingulisele tegevusele teatris, olin hämmastunud ise, kui vägevalt on Jumal juhtinud mind.

Mida te oma loomingus kõige olulisemaks peate?

Minu teatriloomingus on ehk kümmekond lavastust, kus puudutasin igavikku, kuigi ka ülejäänud on igaviku piiril. Olen alati tundnud mingi sõnulseletamatu väe juhtimist ning olen alati sellele intuitiivselt allunud. Pole mul loomingulisi kriise olnud, ikka loomiserõõm ja joobumus.

Kirjutades ka olen allunud inspiratsioonile, ilma selleta pole mul võimalik kirjutada, seepärast pole ma päris kirjamees-käsitööline.

Väga oluline on mu elus olnud mäng laval ja muidugi filmitegemine. Kui midagi veel tahaks tõeliselt teha, siis filmi, mul mitu stsenaariumi valmis, ehk ka nüüd õnnestub teha, kuigi ei nuta, kui ei saa.

Miks ma olen loonud? Ei seda oska öelda, eks lihtsalt olen pidanud nii tegema ja ei ma kahetse midagi. Olen nüüd rahus ja meelevaikuses, ja see on hää!

Laureaadid

Kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest à 64 000 eurot:

•    Hellar Grabbi, Jaan Rääts, Jaan Tooming

Kultuuripreemia 2011. aasta loominguliste saavutuste eest à 9600 eurot:

•    Tõnu Kõrvits – loomingulise tegevuse eest

•    Anu Lamp – osatäitmise eest lavastuses «Amy seisukoht»

•    Tiit Pääsuke – väljapaistva näitustegevuse eest

•    Mari Vallisoo – kogumike «Koidutäht koolivihikus» ja «Tabamatu toalävel» eest

•    Arvo Volmer – Richard Wagneri ooperi «Parsifal» muusikalise teostuse eest

Kultuuripreemiad antakse üle 24. veebruaril kell 13.30 Tartu Ülikooli aulas.

Tagasi üles