Ma kõnnin Pariisi katustel

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nico käib katuseid mööda.
Nico käib katuseid mööda. Foto: Kaader filmist

Mitte asjata ei nimetata pealkirjas Pariisi, kuigi Prantsusmaal tuntakse seda lihtsalt «Kassi eluna» («Une vie de chat»). Pariis on ka üks selle tegelasi, vaieldamatult – ja mitte vähem oluline kui kass Dino, kes elab filmis topelt­elu: päeval veedab aega väikese tüdruku Zoé, öösel aga osavõtliku murdvarga Nico seltsis.


Vanamoodne ja idülliline, kitsaste tänavate, ebaühtlase kõrgusega majade ja kõverate nurkadega on see Pariis, mida nii väga armastasid kas või impressionistid – erinevalt Napoléon III-st, kes suure osa sellest minema pühkis. Tähelepanuväärne on, millisest perspektiivist seda kujutatakse – see on Karlssoni perspektiiv, ainult et öine, hargneb ju filmi tegevus paljuski katustel ja ärklites.

Üllatavaks kompanjoniks selles maailmas on sume džäss, isegi Billie Holiday kähistab korraks üht vana viisi, mille efektsel saatel jõuab akna kaudu sisenev Nico tühjendada õige mitu Pariisi katusekorterit. Tulemuseks on kerge, otsekui hõljuv meeleolu, milles algusest lõpuni kulgetakse.

Teame, et animafilmis on kõik võimalik – miks mitte siis üks humoorikas kogu pere film noir, milleks «Üht kassi Pariisis» võib samuti pidada. Autoritel on õnnestunud tunni sisse, lõpus küll väikeste kadude hinnaga, kokku pressida mitme ootamatu pöördega lugu, mille antikangelaseks on gangster Victor Costa, kes tahab varastada hindamatut Nairobi kolossi.

Film on köitvalt joonistatud, nimme mitte väga perfektselt, palju on kõverust, isegi karikatuursust, iseäranis tegelaskujude nägudes, stiililisi mõjutusi aimub Picassolt, Matisse’ilt, Modiglianilt... Üldiselt domineerib värvikus, pehmus ja soojus.

Ja taas, milline rõõm ja vaheldus on seda – prantslased ise rõhutavad eraldi, et käsitsi tehtut – suurelt ekraanilt vaadata, kõigi nende perfektsetele arvutianimatsioonide kõrval. Poleks imestada, kui ookeani tagant ka Oscar ära toodaks. Ära ei tasuks unustada sedagi, et ka meil on olemas üks huvitav katusefilm – Valdur Himbeki «Katused ja korstnad», pärit juba aastast 1968.

«Üks kass Pariisis»
Režissöörid Alain Gagnol ja Jean-Loup Felicioli
Prantsusmaa 2010
10. veebruarist Tallinna ja Tartu kinodes

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles