Eesti kinodesse jõudis mullu 33 uut prillifilmi - mis edasi?

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
3D-vennad, kellele Eesti on liiga väike: Kaspar (vasakul) ja Kaur Kallas.
3D-vennad, kellele Eesti on liiga väike: Kaspar (vasakul) ja Kaur Kallas. Foto: Mihkel Maripuu

Kas prillikino on atraktsioon või midagi enamat – filmikunsti homne päev?

33 uut 3D- ehk prillifilmi jõudis mullu siinsesse kinolevisse – pea poole võrra rohkem kui tunamullu. «Lõvikuningal» on kolmemõõtmelisena käes teine noorus ja peagi vajub ka siin uuesti põhja Titanic.

Mis edasi, küsisime siinselt 3D-eksperdilt Kaur Kallaselt, kes koos venna Kaspariga arendas mõni aasta tagasi esimeste seas maailmas välja mobiilse 3D-kaamera. Sellesama, millega on üles võetud üks mulluseid tähelepanuväärsemaid prillifilme, Werner Herzogi dokumentaal «Unustatud unelmate koobas».

Iga pooleteise nädala kohta tuli eelmisel aastal üks uus 3D-film. Kinopidajad kurdavad, et varsti on sein ees – kõik ei mahu enam ekraanile ära. Kas see on alles algus?

Arvan küll. Muidugi, kõik oleneb kvaliteedist. Aga et kolme aastaga on nullist üles tuldud (2009 – 8, 2010 – 18, 2011 – 33 – toim), see on ikka väga suur tõus. Ehk ei jätku see enam sama suure hooga, aga kindlasti piisavaga, et 3D muutuks ühel hetkel standardiks. Vaatajad on jätkuvalt huvitatud ja ma eeldan, et ka tegijad on rohkem kogemusi omandanud, nii et kvaliteet läheb järjest paremaks.

Kui alguses lihtsalt kombati ja mindi välja tühipalja efekti peale, siis nüüd tahetakse 3D-ga ehitada ruumi ja anda edasi emotsiooni. Efekt ise muutub vaoshoitumaks, ka läbimõeldumaks. Vähemalt ma loodan seda.

Kui seda nimekirja vaadata, hakkab silma, et paari erandiga on 3D pärit ookeani tagant, žanriliselt ühekülgne, ikka arvutianimatsioon või poistekad, seiklus ja põnevus, n-ö efektide kunst. Tähelepanuväärne on, et ainus dokumentaalfilm, Arko Oki «Monoloogid 3D», mis portreteerib Lennart Merit, paikneb viimasel kohal, vaatajaid kokku 235. No comments?

Mis ma võin öelda Hollywoodi kohta, on see, et animatsiooni puhul on 3D asjade loomulik areng, ei ole vahet, kas teha seda 2D-s või 3D-s, tehniliselt pole see keerukas. Igal juhul on seda loomulikum ja lihtsam teostada kui mängufilmi puhul – nukud ei jookse eest ära ja keskkond on kontrolli all. Ja kui seda juba nagunii arvuti-3D-s tehakse, nagu Hollywoodis valdavalt, siis... Seiklus- ja efektifilmid on suunatud jälle puberteedile, kes on ka 3D suhtes vastuvõtlikumad, nii et seegi on tegelikult arusaadav käik.

Mis «Monoloogidesse» puutub, siis see on dokumentaalfilm, ja nendega on selline asi, et kui ei tegeleta sotsiaalpiinliku teemaga, siis ei tõtata ka väga kinno, olgu see või 3D-s. Samas oli just «Monoloogid» üks kolmest 3D-st, mille Jihlava dokumentaalfilmide festival valis oma programmi, ja veel kelle, Werner Herzogi ja Wim Wendersi «Pina» (pühendatud ühele saksa tantsuteatri rajajale Pina Bauschile – toim) kõrval.
Kumbki siin kinolevisse ei jõudnud, kahjuks – turg olevat liiga väike, festivalilevi paarist seansist piisavat.

Kahju. Või tegelikult jama. Herzog ja Wenders on praegu kõige suuremad õnnestumised väljaspool Hollywoodi efektikino – tänu sellele, et 3D-d on neis väga oskuslikult kasutatud.  

Mida see tähendab – oskuslikult kasutatud?

3D on üks visuaalse jutustamise tööriistu. Seda tuleb osavalt kasutada, et saavutada maksimaalne tulemus. Kõnealusel juhul tähendab see seda, et vaataja justkui liiguks koos kaameraga ruumis ringi ja tajuks teravalt selle perspektiivi. See pole mitte lame, vaid sügav, ja mis samuti väga oluline, detailne maailm. 2D-s suunatakse ju tähelepanu fookusega, 3D-s see nii hästi ei toimi, seal mängitakse rohkem ruumiga, oluliseks muudetakse detailid, vaatajal peaks olema aega seal ringi vaadata, seda tunnetada.

Kui on, siis võib efekt tunduda suisa hüperreaalne, kindlasti aga intiimne. See on õige 3D. Režissöörilt ja operaatorilt nõuab see mõistagi natuke teistsugust lähenemist, tuleb arvestada, mis jääb ees-, mis sissepoole ja mis ekraani pinnale, kõiki ruumis olevaid detaile. Väga oluliseks saab kaadri kompositsioon.

Ja miski ei peagi meile näkku kargama?

See on klišee, mis 3D-ga seostub. Ruum ikka, sellesse sisseminek on peamine.   

Miks on siis suurem osa prillikinost ikkagi edasi tivoli, odavate atraktsioonide park? Miks piirdub selle ampluaa peamiselt kerge seikluse, põnevuse või fantastikaga?

Seal on kõige lihtsam 3D-d kasutada. Aga kindlasti ei ole võimalused sellega ammendunud. Mis teeb 3D huvitavaks? See, et pilti ei panda kokku mitte ekraanil, ruumilisuse paneb kokku vaataja aju. See tähendab seda, et on võimalik saavutada efekti, mida pole veel väljagi mõeldud.

Kuna inimesed alles harjutavad ennast 3D-ga ja tehnika on suhteliselt kallis, siis minnakse praegu kindla peale välja. Kui see rohkem levib, hakatakse katsetama, siis tuleb ka huvitavamaid tulemusi.

Bernardo Bertolucci nimetab prillikino mainet vulgaarselt kommertslikuks – väidetavalt ei vändanud ta osaliselt just sellepärast oma viimast draamat «Mina ja sina» ­3D-s. Mis sest prillikinost nõnda saab – jääbki valdavalt odavate lugude, aga näkkukargavate efektidega meelelahutuseks, millest intelligentsem publik eemale hoiab?

Vahel jääb selline tunne jah, et lugu on meelega hästi lahja, et ei segaks efektide vaatamist. Aga asi areneb – kuhu, on raske öelda, sest praegu moodustavad kinopubliku enamuse noorukid, ja see 3D, mis praegu on valdav, on kõigepealt neile suunatud. Sügavust pole neile veel vaja, oodatakse efekte, ja nii neid ka pakutakse. Kui tekib mitmekülgsem nõudlus, areneb ka asi.

Arvestada tuleks ka seda, kui tugevat survet avaldab praegu filmitööstusele arvutimängude levik – «lamedaid» mänge ju enam ei olegi –, ja tõesti, miks peaks kinos vaatama tavalist actionfilmi, kui saab osta mängu ja olla ise selle «sees», vähe sellest, seda ka ise juhtida.

Statistika kõneleb sellest, et erinevalt Euroopast on esimene prillikino-vaimustus ookeani taga juba lahtumas, vähemalt mulluse vaatajate arvu järgi otsustades. Sisutühjuse, lihtsalt trikitamise eest ei taheta kõrgemat hinda maksta – ja ka «Avatarile» pole väärikaid järeltulijaid lisandunud. Kui palju liigub 3D-turul üldse haltuurat?

Ei ole ju saladus, et enamikule on 3D alles lõpufaasis külge riputatud. Kui seda on tehtud halvasti ja kui lugu ise, mida jutustatakse, on lahja, siis on selge, miks inimesed enam kinno ei kipu. Eks Hollywoodi ahnusel ole siin ka oma osa.    

Kuidas haltuurat ära tunda – just 3D mõttes?

Oleneb vaatajast, kui terav ta silm on. Ka sellest, kui palju on enne 3D-d vaadatud. Üks oluline asi on toosama detailiderohkus, teine sügavus, et kui palju seda suudetakse edasi anda. Praegu on Hollywoodil hea tehniline baas olemas, aga on ka väga halbu näiteid, «Titaanide kokkupõrge» näiteks, mis tehti ruttu, oli tume ja muidu defektne.

Kui ettevaatlikult tuleks üldse suhtuda n-ö vaese mehe prillikinno, kõigisse nendesse tagantjärele 3D-ks tehtud filmidesse, nii uutesse kui vanadesse – viimastest tuli äsja välja «Lõvikuningas», ees ootavad aga «Titanic», «Tähesõjad»...?

Ühest vastust ei ole. Ma usun, et kui te ei teaks, et näiteks Tim Burtoni «Alice Imedemaal» on suures osas alles tagantjärele 3D-ks konverteeritud, ei oskaks te ka vahet teha. Minulgi on see raske. Paremini tunneks selle ära siis, kui pilt seisaks, siis oleks aega süveneda. Kui pilt aga liigub, täidab aju sinu eest nii palju ära, ka selle, mida tegelikult ei ole – sa näed seda, mida näha tahad. Kui sa tahad näha seda pilti ruumilisena, siis sinu aju seda ka teeb.

«Lõvikuningas» tõestab, et ka vana filmi ülekanne võib olla väga hästi tehtud, kuigi osa kriitikast norib, et 3D ei anna midagi juurde. Annab küll – mitte suuri efekte, aga ruumi!

See näitab veel kord, kui väike on tegelikult vahe, vähemalt tavavaataja silmis, kas film on algusest peale üles võetud 3D-na või alles tagantjärele selleks tehtud – tehnika ja selle kasutamise oskus on juba nii kaugele arenenud. Ja eks sellepärast ole ka nii palju konverditud filme – nii on tegijatele mugavam. Ise olen kindlalt seda meelt, et filmitaks kohe 3D-s.

Ruum, mis meid ümbritseb, on kolmemõõtmeline, enamik filme (veel) ei ole. Kas võiks või suisa peaks – juhul kui tehnika kättesaadavaks ja piisavalt odavaks muutub?

Kogu filmikunst ehk mitte, ikka seal, kus 3D midagi juurde annaks, näiteks kus ruum on oluline. Tööriistu kasutame ju ka vastavalt vajadusele.

Kas klassikaline draama ja prillikino sobivad kokku?

Miks ei peaks. Kolmemõõtmeline ruum annab ju atmosfääri paremini edasi, selle rõhutamisega ei pea isegi üle pingutama, piisab, et me seda lihtsalt hoiaksime.

Kas Rainer Sarneti «Idioot» näiteks, kus ruumil on eriline tähendus, võiks olla 3D-s?

Enamik eesti filme võiks, aga kõigepealt tuleb lahti saada eelarvamusest, et 3D on mingi labane trikitamine ja räige kommerts. Teine takistus on eelarve – 3D on kahjuks natuke kallim kui 2D. Veel.

Kui palju kallim?

Kolmandik kuni kolm korda kallim. Oleneb sellest, kuidas film on ette valmistatud, kui palju tuleb tagantjärele parandusi teha. Samas, kui see on tõesti hästi läbi mõeldud, kui juba võtetele on kaasatud stereograaf, saab seda teha väga soodsalt. Ehk isegi 2D hinnaga.

Liigagi mõjukas ookeanitagune filmikriitik Roger Ebert on sõnastanud üheksa põhjust, miks ta prillikino vihkab. Just nii tema manifesti pealkiri kõlabki: «Miks ma vihkan 3D-d (ja ka teie seda tegema peaksite)».  
Filmimaailmas kohtasid tulist vastuseisu ka stereoheliga ja värvifilmid. Tavalist filmikunsti on inimkonnal olnud aega rafineerida sada aastat, 3D on laialdaselt ja kvaliteetselt kasutatav alles viimased kolm aastat.

1950ndatel, kui tundus, et 3D lööb USAs juba läbi, tapsid tehnilised probleemid selle ikkagi ära. Nüüd, digitaalses ajastus, on ka see takistus ületatud – see puudutab projektsiooni, mis ei lähe enam sünkroonist välja, aga ka salvestamist, sh võimalust otse võtteplatsil kontrollida, kas 3D-efekt ikka toimib.

Nii et andkem sellele filmikunsti uuele suunale aega areneda, et see saaks üle võtta sajandi jooksul väljaarendatud lugude jutustamise vormi. Peamine probleem, mis veel üleval on, puudutab prille...

Kas me neist kuidagi lahti ei saaks?

Autostereoskoopilised ekraanid on juba olemas, aga seal on see probleem, et väga vähe inimesi saab seda korraga vaadata, mitte paarsada, vaid paarkümmend, sest kõik nad peavad istuma teatud nurga all – nii, et üks silm näeks ühte, teine teist pilti, siis pole prille tõesti vaja. Messidel kasutatakse seda praegu. Ja üha rohkem on ka selliseid televiisoreid. Aga praegustes kinosaalides on see mõistagi välistatud. Mõtelge, kui palju peaks siis pilet maksma...

Aga kas on lootust, et prillideta 3D üldiseks muutuks?  

Kõik sõltub sellest, mis saab 3D-st edasi. Kui see levib üha laiemalt, kui sellesse hakataks suuremaid summasid investeerima, siis lahendatakse see ruttu, kui ei hakata, jääb vinduma.

Uurimused väidavad, et koguni 10–15 protsenti vaatajatest saab prillikinost peavalu. Ka Ebertil on see üks asjalikumaid argumente 3D vastu. Kas siin on üldse lahendust?  

Peavalu peamiseks põhjuseks on desorientatsioon, mis tekib sellest, et aju peab kõigepealt harjuma sellega, kuidas panna ekraanile projitseeritavast kahest pildist kokku üks 3D-pilt, ja pärast seda jällegi tagasi harjuma tavalise ruumilise maailmaga.

Inimesed reageerivad sellele erinevalt, enamik harjub sellise reaalsustaju vaheldumisega paari korraga – oleme ju viimase saja aasta jooksul harjunud asjadega, mida varasema evolutsiooni käigus poleks osanud ettegi kujutada. Võtke või mõni MTV-esteetikas muusikavideo või reklaam... Kui seda vaataks inimene, kes elas sada aastat tagasi, saaks ta esiotsa arvatavasti samuti peavalu – tema aju ei saaks lihtsalt nende kiirete lõigetega hakkama.  

Aga jah, kindlasti jääb teatud hulk erandeid, kes ei harjugi 3D-ga. Muidugi on võimalik ka see, et ebamugavust tekitatakse oskamatusest – kui võimendatakse efekti üle ja inimene peab hakkama väga risti vaatama. Suhteliselt kerge on 3D-s näiteks südant pahaks ajada.

Tehnoloogia ei sobi praegu kõigile ühtmoodi, see lähtub virvendamisest, mis võib tekitada probleeme, näiteks neile, kes on epilepsia suhtes tundlikud...

Mida see virvendamine õigupoolest tähendab?

Praegune 3D-projektsioon on üles ehitatud põhimõttel, et ühel ekraanil näidatakse kordamööda kaadrit vasaku ja parema silma jaoks ja nii 144 korda sekundis. Prillid, mida vaatajad kannavad, toimivad filtritena, nii et kumbki silm näeks ainult temale mõeldud pilti. Kui me poolteist tundi järjest kinosaalis istume, võib see väsitada.

Ja lahendus?

Seesama autostereoskoopiline ekraan, vähemalt praegu.

Veel prillikino miinustest: tuhmivõitu pilt, millest see?

See on jällegi seotud prillidega – need neelavad teatud hulga valgust ära.

Pildiliselt on 3D-s probleeme ka kiire sujuva liikumisega, see ei tule hästi välja.

Asi on stroboskoopilises efektis. 24 kaadrit sekundis pole piisav, et anda ekraanil sujuvalt edasi kogu pildi kiiret liikumist. 2D-s oleme sellega lihtsalt harjunud, see on teatud kokkulepe, aga 3D võimendab seda, sa näed ju kolmemõõtmelist maailma, mitte esteetikat, pilt hüpleb natuke.

Lahenduseks on pakutud välja uut standardit: 48 või isegi 60 kaadrit sekundis, mis peaks probleemi lahendama. Peter Jackson filmibki 3D-versioonis «Kääbikut» just 48 kaadrit sekundis, samas eeldab see, et kinod peavad jälle oma tehnika uuema vastu vahetama, mis vastavat projektsiooni toetaks. Kui kinod sellega kaasa ei tule, pole sest kasu.

Hollywood on juba teatanud, et neilt tuleb tänavu välja ligemale 40 uut 3D-filmi. Euroopa kohta andmed puuduvad. Kui palju siinpool ookeani üldse prillifilme tehakse?

Üha rohkem. 3D arengut takistab siin tugev inerts. Ja bürokraatia. Sellepärast tulebki see Euroopasse väikese viivitusega, aga tuleb! Seda näitab kas või seegi, kui palju on meilt (Kaur ja Kaspar Kallase firma kannab nime Digital Sputnik – toim) tellitud 3D-teste (proovivõte, et katsetada ja valida tehnikat, millega 3D-filmi teha – toim).

Me ise pakkusime juba 2007. aastal Eesti Filmi Sihtasutusele välja pika mängufilmi idee, viis aastat uste kulutamist ja – nüüd siis saime natuke stsenaariumi kirjutamiseks. Me ei jäta jonni – kui kõik plaanipäraselt läheb, peaks 2014. aasta lõpus välja tulema Eesti esimene täispikk 3D-film. Zombidest.

Komöödia?

Ühiskonnairooniline, selles mõttes naljakas. Kivisildnik kirjutab. Me ei tahaks vaatajat piinata – eesti film on ju vahel selline, et õnnitled ennast, kui oled mõne ära vaadanud.

Ja kuidas Digital Sputnikul muidu läheb?

Hästi läheb, tänan küsimast. Werner Herzogi film on tekitanud meie vastu huvi, võetakse tõsiselt. Lihtsalt Eestis on vähe tegevust. Me pakume seda, mida keegi ei taha – kvaliteeti. Filme üritatakse siin teha võimalikult soodsalt ja ka 3D ei sobi sellega kokku. Meil on kontor Poolas, Kaspar ongi enamiku asjast seal.

Tegemist on nii palju, et pole jõudnud ära lõpetada isegi üht 3D-dokumentaalfilmi, mille me võtsime üles juba aastaid tagasi, õigupoolest veel enne, kui Arko Okk sai valmis «Monoloogid». See kannab pealkirja «Surnuaed» – kuidas venelaste võidupüha ja emadepäev kalmistul kokku saavad. Nii et tehakse neid tõsisemaid 3D-filme ka.

3D Eesti kinolevis 2012
•    Juba 37 pealkirja oli eilseks selles nimekirjas, mis sisaldab tänavu siinsetele ekraanidele jõudvaid prillifilme.
•    Žanriliselt piirdub valik peamiselt seiklus-, põnevus-, ulme- ja muinasjutufilmidega, filmiliikidest on veel esindatud animatsioon 14 teosega. Riikidest domineerib võimsalt USA, eranditeks Taani animatsioon «Barbar Ronal», Hiina kung-fu-animatsioon «Legend jänesest» ja Suur­britannia, sh tantsufilmiga «Tänavatants 2».
•    Oodatuim linateos on vaieldamatult Peter Jacksoni «Kääbiku»-diloogia esimene osa «Ootamatu teekond», mis jõuab ekraanidele detsembris.
•    Veel huvitavamat: Tarsem Singh tõlgendab vendade Grimmide muinasjuttu Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist («Peeglike, peeglike») ja Ang Lee Yann Marteli menuromaani «Pii elu» – selles leiab 16-aastane poiss end pärast loomi vedava laeva põhjaminekut päästepaadist, kus tema kaaslasteks on hüään, orangutan, haavatud sebra ja 450 naela kaaluv bengali tiiger. «Tulnuka» autor Ridley Scott võtab taas ette ulmeõudusfilmi, sedapuhku pealkirja «Prometheus» all.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles