Kolmapäeval avati Tallinna kunstihoones rahvusvaheline näitus «Happy Together», mis tõi kokku kunstnikke Loode-Euroopast, Balti- ja Põhjamaadest. Kuraatorite sõnul uuritakse olukordi, mille põhjused peituvad konstruktiivsetes või destruktiivsetes konfliktides või mida on põhjustanud teod, kus kollektiivne teadvus on tugevam kui individuaalne.
Osalevad Petra Bauer Rootsist, Birgir Birgisson Islandilt, Igor Grubic Horvaatiast, Mika Hannula, Minna Henriksson, Hanna Jaanisoo, YKON ja Kiba Lumberg Soomest, Villu Jaanisoo nii Eestist kui Soomest, Kristina Norman Eestist, Karl Ingar Roys Norrast, Katarina Zdjelar Serbiast ja Ahmet Ögut Türgist.
Juhuslikult pakub «Happy Together» eelvaadet Veneetsia biennaalile. Norman esineb suvel Eesti paviljonis, Ögut Türgi ja Zdjelar Serbia omas.
Eesti-poolne koordinaator Anders Härm, seleta palun näituse sõnum lahti.
Pealkiri on irooniline kommentaar inimkonna võimetusele rahumeelselt koos eksisteerida, olgu üleilmses plaanis või väiksemates identiteedilõikudes – rahvusliku, riikliku, religioosse või kas või seksuaalse identiteedi tasandil.
Ta näitab kunstiliste ja dokumentaalsete vahenditega, mismoodi kollektiivseid identiteete luuakse vastandamiste ja väljajätmiste abil, mismoodi need konstrueeritud identiteedid meid tegelikult rõhuvad ja milleni nad välja võivad viia.
Mis juhtub siis, kui kuulumine kogukonda muutub olulisemaks kui meie individuaalsus?
Kõige emotsionaalsem, võiks isegi öelda, talumatum teos on Igor Grubici videoinstallatsioon, kus ühel ekraanil näidatakse võrdlemisi võikaid ja rusuvaid dokkaadreid Zagrebi gay pride’st. Näeme, kuidas politsei ei suuda ega taha midagi teha, et ära hoida neonatsidest homofoobide jõhkrat vägivallatsemist, mida Grubic on lasknud koreograafidel samadel tänavatel hiljem «järele tantsida». Seda näidatakse siis kõrval ekraanil.
Kuigi meil ei ole konflikt selle tõttu, et paljud inimesed ei suuda aktsepteerida asjaolu, et mõnel inimesel on neist erinev käsitlus seksuaalsusest, ega taha lasta neil võrdsetel alustel eksisteerida, kunagi võtnud nii jõhkraid mõõtmeid, näitab see teos, mismoodi kollektiivne arusaam «õigest ja heast» muteerub jõhkraks ja kollektiivseks vägivallaks teisesuse kallal.
Samas on subtiilsemaid teoseid, näiteks Katarina Zdjelari video «Perfektne heli», kus ta on filminud kõneterapeudi seanssi, kus välismaalasele õpetatakse «ainuõiget» ingliskeelset heli.
Tegemist on kontseptuaalse kunstiga. Kas koodide murdmiseks on võti ka tavavaatajal, ei ole vaja kunstiharidust?
Tavavaatajat aitab pisukese kannatuse varumine, inglise keele valdamine ja soov süveneda. Loomulikult on näitusel kergemini haaratavaid töid, nagu Hanna ja Villu Jaanisoo skulptuurid või pronksöö Kristina Normani esituses. Samas näiteks Grubici installatsioon ei saa kellelegi tegelikult meeldida, mis aga ei tähenda, et tegu ei oleks hiilgava teosega.