Braavo, Agnes, braavo, Thomas, hüüdis Londoni publik Eesti balletipaarile

«2 Human» – Age Oksa ja Toomas Eduri kuulus duett, mis tekitas galal kõige suuremat furoori. Foto: Patrick Baldwin

Kuidas kirjeldada küll seda meeleolu, mis valitses reede õhtul Londonis Age Oksa ja Toomas Eduri nimelisel balletigalal, millega kaks kõige nimekamat Eesti tantsijat tähistasid 20 aasta möödumist oma unikaalse lavapartnerluse sünnist.

Oli see nüüd juubeldav ja ülev? Liigutav ja nukker? Või hoopis kõik kokku? «Kaunis hüvastijätt Iluga, millesarnast ei puhke enam iial,» nagu võttis luuleliselt selle kokku ajaleht The Independent – hooaja lõpus oma lavakarjäärile joone alla tõmbavale Oksale viidates?

Jah, ka seda! Sest mis see muu oli kui rõõmus kurbus, ilus oksüümoron. Rõõm ja uhkus, et kaks eestlast on tantsinud end 20 aasta jooksul inglise publiku, aga ka sarkasmi poolest hiilgavate kriitikute südamesse – näidake, palun, arvustust, kus Oksa ja Edurit oleks salvatud, ikka hea sõna!

Nad on täiuslik paar!

«Age Oks ja Toomas Edur on täiuslik paar, nii laval kui lava taga,» kinnitasid Postimehele ka Londonis ilmuva ajakirja Dance Europe toimetajad Emma Manning ja Maggie Foyer. Mõlemad kuuluvad inglise tantsukriitikute ühendusse Critics’ Circle, kes nimetas Age Oksa äsja aasta parimaks naistantsijaks.

Mõistagi oli Sadler’s Wellsi teater välja müüdud. Kõik 1500 kohta. Juba mitu nädalat varem. Isegi kõik kriitikud ei pääsenud sisse. Elektroonilise tantsuajakirja criticaldance.com kaasautor Stuart Sweeney näiteks, kes oli ootenimekirjas kümnes, pidi lõpuks rahulduma vestibüülis asuva teleri ekraanile transleeritud otsepildiga.

Samast jälgis saalis toimuvat ka osa ETV võttegrupist, kes toob 10. veebruaril ekraanile ülevaate Oksa ja Eduri Londoni elust ja käekäigust.

Tegelikult oli see ka eestlaste pidu – ja mitte ainult esinejate mõttes. Publiku seas olid Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ja Eesti suursaadik Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis Margus Laidre, aga ka siinset tantsurahvast, Tallinna balletikooli direktor Enn Suve ja balletikriitik Ago Herkül. Kõlas eesti keel ja vaheajal pakuti valituile A. le Coqi eksportõlut Viru, mis on Suurbritannia turul tõsiselt kanda kinnitamas.

Gala ise kujunes kõrgetasemeliseks. Oks ja Edur alustasid sümboolselt – George Balanchine’i lühiballetiga «Apollo», milles jumalust kehastav Edur peab kolme muusa, Calliope, Polyhymnia ja Terpsichore seast välja valima ühe ja selleks saab viimane, keda tantsib mõistagi Oks.

Sümboolne oli ka gala lõpp, katkend igihaljast «Uinuvast kaunitarist», mis oli Oksa ja Eduri lõputööks ajal, kui nad õppisid veel Tallinna balletikoolis.

Eesti paari esituses mahtus sinna vahele veel Oksa ja Eduri kauaaegse kodutrupi Inglise Rahvusliku Balleti endise juhi Derek Deane’i kerge ja lennukas duett «Impromptu» ning õhtu vaieldamatu nael – Wayne Mc­Gregori duett «2 Human», mille eest Oks ja Edur võitsid 2004. aastal ka oma karjääri suurima tunnustuse, Briti kõrgeima teatripreemia, Olivier’ auhinna.

Just see kahe pungiliku välimusega tegelase virtuoosne duett, millega tavaliselt printse ja printsesse kehastavad Oks ja Edur avavad end hoopis teisest küljest – ka võimekate kaasaegse tantsukeele valdajatena –, tekitas saalis naerupahvakuid ja kulmineerus võimsa aplausiga.

Üllatusena raamis kogu õhtut, mille käigus tulid Oksa ja Eduri kolleegide, Inglise Rahvusliku Balleti tantsijate esituses ettekandele veel Ben Stevensoni «Kolm prelüüdi», Wayne Eaglingu «Duett» ja George Balanchine’i «Who Cares?» – lühinumbrid, mida Oks ja Edur on oma karjääri jooksul tantsinud –, spetsiaalselt kokku pandud dokumentaalmaterjal.

1200 naela foto eest

Selles räägivad Oks ja Edur oma kujunemisest ja lavateest, saateks unikaalsed kaadrid. Proov Tallinna balletikoolis, verinoored Age ja Toomas, kahekorruselised lohutud metallnarid kooli ühiselamus, Oksa ja Eduri pulm...– see on film, mida ei võiks, vaid tuleks näidata ka siinsele publikule.

«Tahan elada natuke rahulikumat elu! Ma ei taha enam tunda valu,» tunnistab Oks selles – ja saalis valitseb haudvaikus!

Pärast aplausitormi ja braavohüüdeid järgnes spetsiaalse pileti lunastanuile – uskuge, see ei olnud odav lõbu – õhtusöök koos päevakangelaste enestega. Selle käigus toimunud oksjonil – Oks ja Edur katsid sellega gala korraldamise kulusid – läksid haamri alla tantsijatega seotud esemed, peamiselt signeeritud rollifotod, millest kõrgeima hinnaga, 1200 naela ehk 20 000 krooni eest leidis ostja «Luikede järve» pilt. Vähem furoori ei tekitanud Oksa varvaskingad – need, millega ta galal tantsis. Nendega lahkus öhe üks õnnelik jaapanlanna.

Arvamus

Margus Laidre, Eesti suursaadik Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis:

Raske, kui mitte võimatu on sõnades väljendada seda ülevat tunnet. Age Oksa ja Toomas Edurit lava kohal mängleva kerglusega lendlemas nähes ununesid paariks tunniks nii üleilmne majanduskriis kui meie kõigi argimured. Õhtu võtmesõnadeks olid ülim professionaalsus, särav talent ja võrratu kooskõla. Age ja Toomas on paarikümne aasta vältel olnud neile omasel sulnil ja tagasihoidlikul moel tantsivaks kultuurisillaks ja Eesti tõelisteks saadikuteks mitte üksnes Ühendkuningriigis, vaid ka terves Euroopas. Nad on tantsinud Eesti tuhandete inimeste südametesse, mille eest suur tänukummardus mõlemale. 30. jaanuar Sadler’s Wellsis võis küll olla hüvastijätt, kuid see ei tähistanud kindlasti lõppu, vaid uut algust.