25 olnuks liiga ehmatav. 20 sobis paremini!

«Impromptu» Foto: Patrick Baldwin

Age Oksa ja Toomas Eduri partnerlus sai sümboolse alguse juba siis, kui Age oli 13 ja Toomas 14.

Aitäh kõigepealt, ilus õhtu oli. Uhke tunne oli eestlasena saalis istuda. Tekkis siiski üks küsimus – miks te nii tagasihoidlikud olite ja tähistasite partnerluse 20., mitte 25. sünnipäeva?  

Toomas: Age ehmus lihtsalt ära – et 25 on juba liiga palju. (Naerab.)

Age: See oleks tekitanud mulje, nagu oleksime mingid vanakesed. (Naerab ka.)

25 aastat tagasi tantsisite esimest korda koos, see oli pas de troix ja trio kolmandaks liikmeks Age klassiõde Dagmar Rang. Age oli siis 13 ja Toomas 14.

Age: Ei tahaks sest pas de troix’st tegelikult rääkida...

Toomas: Miks mitte – see oli ikkagi esimene kord, kui me teineteist üldse puudutasime. See oli tegelikult juhus – seda pidi tantsima Toomas Rätsepp (tantsis kuni viimase ajani Saksamaal Pforzheimi teatri balletitrupis – TT), mina olin teises koosseisus, aga siis juhtus Toomasel midagi jalaga ja mind pandi tema asemele.

Age: Seda said tantsida ainult klassi kõige paremad õpilased.

Toomas: Jah, Toomas (Rätsepp) oli minust andekam.

Millisena te seda esimesest puudutust mäletate?

Age: Ühe 13-aastase tüdruku jaoks oli väga imelik tunne, kui poiss sul taljest kinni võtab ja sina poisi käest. Tänapäeva noored on ses mõttes palju arenenumad. Meie olime ikka päris lapsed. Mäletan, et balletikool oli sel ajal minu jaoks üldse väga raske. Ma nutsin palju ja viimane asi, mis meelde tuli, oli romantika.

Toomas: Pas de troix’ga seoses mäletan hoopis oma esimest «braavot». Keegi kisas publiku seast, olid need sugulased või... Igatahes meeshääl oli. Pärast etendust tuli õpetaja minu juurde ja ütles, et ei oodanud mult nii head esitust. Et sa tuled ja teed – avanedes just laval. 

Mõni aasta hiljem, 1987. aasta kevadel, tuli «Coppelia» ja selle jaoks pani kool teid juba spetsiaalselt kokku – nii et veel üks esimene. Age oli 16 ja Toomas 17.

Age: Ju me siis sobisime, proportsioonid olid õiged. See oli üldse esimene aasta, kui meile hakati andma paaristantsutunde. Suur asi ikkagi. Täislavastus ära õppida ja siis Estonia laval esineda. Sealt edasi oli juba näha, et me sobime kokku, ja kool hakkas meid üha sagedamini paarina kasutama. Selle eest oleme koolile väga tänulikud, sest siin Inglismaal partnerlust nii varakult ei õpetata ega hinnata. Ikka on nii, et kõik peavad tantsima kõigiga. Millest on väga kahju. Kui on näha, et inimesed sobivad kokku, siis tuleks seda arendada.

Just «Coppelia» ajal juhtus nii, et hakkasime sõbrustama, ei olnud kohe armastus. Kumbki püüdis olla võimalikult täiskasvanulik, tõsine ja professionaalne. Isegi võistlesime omavahel.

Toomas: Koos harjutades tundsin mina küll ühel hetkel, et midagi hakkab juhtuma. Mäletan, et ühe pas de deux’ ajal pidin Aget suudlema ja seda tehes tundsin, kuidas ma punastan. Hirmus piinlik oli.

Age: Huvitav, mina seda ei mäleta. (Naerab.) Mäletan hoopis seda, et olin enne esietendust jubedalt pabinas, kas sammud on ikka peas.

Toomas: Enne esietendust tuli õpetaja minu juurde ja ütles, et tee nii ja tee naa, aga mul kloppis süda nii, et pidi rinnust välja hüppama. Ja siis äkki hakkasin mõtlema, et misasja ma pabistan. Enamik publikust ju ei tea, milliseid samme ma laval tegema pean. Hea küll, õpetajad ja balletiinimesed teavad, aga teised tulid lihtsalt etendust vaatama. Sellest ajast peale ei ole ma eriti närvitsenud. Pabin on, aga paanikat enam mitte. Imelik jutt, aga...

Jõuamegi välja 20 aasta tagusesse aega, aastaisse 1989–1990. Age naasis siis Moskvast, kus ta oli ennast kohe pärast kooli lõppu aasta aega täiendanud, Estoniasse – Toomas oli samal ajal juba teatri palgal...

Toomas: Mis sellesse palka puutub, siis selle ma helistasin maha – et Agega rääkida.

Igatahes jõudis just siis teie lavapartnerlus professionaalsesse faasi. Tulid «Romeo ja Julia» ja «Luikede järv». Siis saadeti teid USAsse Jacksoni balletikonkursile – seal võitsite parima paari auhinna ja Toomas sai individuaalses arvestuses veel 3. koha. Saite mitu tööpakkumist, valisite Inglise Rahvusliku Balleti. Oli see murranguline hetk – just edasise partnerluse mõttes?

Toomas: Vist küll. Inglise keelt me siis ei osanud. Inglise Rahvusliku Balleti juht Ivan Nagy tuli pärast «Uinuvat kaunitari» ja ütles Tiiu Randviirule: «Mina olen järjekorras esimene!» Tiiule see vist meeldis. Tema soovitaski meil Londonisse minna – koos! Ja ega me teisiti poleks seda ette kujutanudki – kohe pärast konkurssi ka abiellusime.

Age: Väga õige valik oli. Ega me siis ei mõelnud, et siia nii kauaks jääme. Leping oli aasta peale. Aga siis hakkas see üha pikenema ja pikenema. Me oleksime truppi vahetanud küll, repertuaar muutus juba üksluiseks, aga siis tulid traumad, korra üritasime Birminghami Kuninglikus Balletis, aga...

Toomas: ...linn ise polnud just kõige meeldivam ja ka trupi mentaliteet ei istunud. Taheti, et me ei tantsiks koos, koguni pooled etendustest tuli teha teiste partneritega. Küsisime siis, kas me tantsime koos halvasti. Sellest ei saadud aru. Siis ei jäänudki muud üle kui thank you very much! Hakkasime vabakutselisteks – et maailmas rohkem ringi vaadata, jäädes ühtlasi külalissolistidena seotuks ka Inglise Rahvusliku Balletiga. Sest siin on nii hea õhkkond.

Age: Üldse võiksid trupid paare rohkem väärtustada. 

Mida olete pidanud selle nimel, et lavapaarina koos püsida, ohverdama?

Age: Toomas on kaotanud palju rohkem. Balletis on mees­tantsijad rohkem hinnatud, eriti väga head. Usun, et Toomas oleks üksi edasi minnes jõudnud maailma kõige nimekamatesse truppidesse.

Toomas: «Oleks» on paha poiss. Ma olen alati uskunud, et me võime saavutada väga palju just koos – tegemata selle nimel midagi spetsiaalselt, iga hinna eest. See kõik on tulnud, lihtsalt.  

Age: Jah, me pole ilmselt need, kes ukse jalaga lahti lööks. Oleme niigi väga õnnelikud, et meie tööd on tunnustatud ja publik on meid armastanud.

Eesti publik näeb teid üle pika aja esinemas juba õige pea (sel laupäeval – TT) – sellest saab ühtlasi karjääri lõpetava Age hüvastijätt Eesti publikuga, millele lisab sümboolsust asjaolu, et esinemine ei leia aset mitte Tallinnas, vaid Jõhvis! 

Age ja Toomas: Mis siis ikka, kohtumiseni Jõhvis!