Andres Sööt – mees nagu film

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmimees Andres Söödi kelmikam pool.
Filmimees Andres Söödi kelmikam pool. Foto: Peeter Tooming / Peeter Ülevain / montaaž

Ükskord, kui me köögilaua ääres istusime ja kartuliputru sõime – Andres nimelt peab kartulipudrust väga lugu, koos kiluga, kindlasti, ja sibul peab olema ja pekikõrned pudrusilmaks ja… noh, kõik ikka nii, nagu tõsised eesti mehed söövad! –, jutustas Andres oma palverännakust Hispaanias.



Sööt on väga hea jutustaja: räägib värvikalt, mõnusa huumoriga, vestab kiirustamata, peatudes vahepeal pikemalt mõnel väikesel, ent olulisel nüansil. Sel mehel on imetlemist väärt tähelepanuvõime! Kuulates tema reisilugu, oled nagu isegi rännakust osa saanud. Mees nagu kaamerasilm, ütleks.

Aga mis siin imestada, vaadake Söödi dokumentaale – missugune täpsus, väljapeetus, läbimõeldus, millised kõnekad detailid. Andres Söödi filmides on aja lugu.

Ta kirjeldab oma kaameraga just seda maailma, mida ta tunneb. Ta ei lavastanud «sobivat» ja ühiskondlik-poliitiliselt vajalikku tegelikkust. Andres oli ja on DOKUMENTALIST, kes on terve elu tegelenud sotsiaalselt väga tundlike teemadega, vorminud need niisugusteks filmielamusteks nagu «511 parimat fotot Marsist», «Jaanipäev», «Reporter», «Unenägu» jt. Noored, kes pole neid filme näinud, ei mõista Nõukogude aega ega saagi aru saama, miks vanem põlvkond on niisugune, nagu on.

Andres on mõtleja. Põhjalik ja süvenemisvõimeline. Teda võiks võrrelda ehk Priit Pärnaga – mõlema filmides tekib kahe kõrvuti seatud kaadri vahele kolmas. Kujund, uus reaalsus ja alltekst. Eriti palju on niisuguseid «uusi» kaadreid Andrese Nõukogude-aegsetes filmides, kus ei saanud ju otse öelda. Kõik teadsid, et kuningas on alasti, aga Andres julges seda oma filmides näidata.

Andres on ÕPETAJA. Me töötasime koos 12 aastat. Alati, kui Andres tuli Tallinnfilmi kroonika- ja dokumentaalfilmide toimetuse tuppa, siis õhkkond kuidagi muutus – tuba sai täis temast õhkuvat head energiat. Ta ütles midagi, lühidalt ja tabavalt, pillas mõne repliigi kolleegide tööde kohta, rääkis sellest, mida ta nägi teel tööle, viskas nalja. See kõik oli kuidagi kaasa mõtlema sundiv.

Andres ei ole moralist ega tigetseja. Ta on inimlik. Tähelepanelik, osavõtlik, heatujuline ja head nõu andev sõber. Loomulikult toodi tema filme noortele tegijatele eeskujuks.

Olla OPERAATOR tähendab ennekõike jälgimist. Ja siis tegutsemist. Mäletan, kuidas dokumentaalfilmis «Rahvamaja» jäädvustas Andres üht töömeest, kes vahetas lae all elektripirni. Mees ei saanud oma tööga hakkama, aga sellest episoodist ei õhku mitte irooniat ega üleolekut, vaid heatahtlikku huumorit. See oli kultuurisümbol. Ja need kuulsad Pärli kohvikus jäädvustatud kaadrid vanaprouadest, ülevas tujus jaanitulelised, üliaktiivne reporter jne.

Andres on rääkinud ühest oma unistusest – teha dokumentaalfilm inimese elust, sünnist surmani. Võib-olla ta teeb seda…

Andres on tegelikult ise film. Hea dokumentaalfilm!

Aitäh Sulle, Andres, Su suurepärase loomingu eest! Ja selle eest, et Sa oled lihtsalt väga tore inimene ja hea seltsiline. Palju õnne juubeli puhul!

Kõigi sõprade ja endiste kolleegide nimel
Mart Taevere

PS! Kui aega saad, Andres, helista ja astu läbi, Aime-proua lubas kartuliputru teha.

 Andres Sööt – 75
•    Programmi «Eesti film 100» raames on praegu taastamisel kaks Andres Söödi tuntuimat filmi, «511 parimat fotot Marsist» (1968) ja «Jaanipäev» (1978)
•    Taastatud filmide taasesilinastus on kavandatud märtsi, kui toimuvad järjekordsed eesti filmi päevad
•    Söödi looming on ka tänavuste eesti filmi päevade fookuses
•    Eesti filmiarhiivis on avatud väike fotoväljapanek Andres Söödist ja samas saab 5. veebruaril kell 15 vaadata ka tema filmi «Konrad Mägi»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles