Ma ütlen sulle ühte asja: meie kahe õige koht on laval, hüüab Maggie ehk Piret Krumm enesekindlalt Rose’ile (Katariina Kabel). Krumm särab Eesti Draamateatri laval, iga liigutusega soovib ta kinnitada näitekirjaniku Brian Frieli kirjutatud repliiki.
«Meie kahe õige koht on laval!»
21. märts 2012, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale laulmise lööb Krumm hoogsalt tantsu, naerab kõlavalt, ta diktsioon on selge ka sosistades. Ta energia jääb silma nii laupäeval esietendunud «Lõikuspoe tantsudes» kui ka varasemates Tallinna Linnateatri lavastustes «Gizzelle», «Jumala Narride Vennaskond» ja «Scapini kelmused». Krumm täidab kogu lava just siis kui vaja, samas laseb ka teistel mängida.
Tugev kursus
Pärast lavakooli viimase kursuse tudengite bakalaureuselavastuse vaatamist võib kinnitada, et Piret Krummi (jah, ta on Katrin Karisma tütar, aga see pole praegu oluline) koht on laval. Nagu ka teiste 25. lennu kursuse ehk Elmo Nüganeni noortel. See on ühtlaselt tugev kursus – 13 jõulist näitlejat –, kellest üheksat näebki Priit Pedajase lavastuses.
Peale Krummi tõusevad tüdrukutest omapäraste näitlejatena esile ullikest Rose’i kehastav nääpsuke Katariina Kabel (kiired reageeringud, emotsioonide vaheldumine, avatus lavapartneritele) ja range, end kehtestav Kate Liis Lassi (kollase kuulsusega Liis Lassi nimekaim) esituses.
Kristiina Hortensia Porti unelev Agnes mõjub tema seni nähtud rollide kõrval ebalevana, aga ehk oli lavaline ebakindlus tingitud esietenduse sabinast. Nukuliku Jane Kruusi Chrisis oli säravaid hetki (muidu halli õekese õidepuhkemine lapse isaga tantsides, armukadedushoog), kuid näidendist tingituna jäi ta õdede varju.
Maiken Schmidtil, kes vaheldumisi Krummiga mängib Maggie rolli, seisab esietendus ees alles täna õhtul. Kuid kahtlemata pakub ta huvitavat kontrasti ja ka tugevat konkurentsi Krummi Maggiele, sest mõlemad on piigad, kes jäävad 25. kursuse töödes silma.
Poistest saavad «Lõikuspeo tantsudes» end suurel laval näidata Kaspar Velberg (Jack), Priit Pius (Gerry) ja Karl-Andreas Kalmet (Michael). Tugeva näitleja potentsiaali on neis kõigis, nii poistes kui tüdrukutes. Viimased suudavad õdede omavahelise rivaalitsemise ja ühtehoidmise laval elavaks mängida.
Lapsepõlve helgusega looritatud lugu ise on üdini südamlik. Lihtsust rõhutab ka nutikalt selge lavakujundus kunstiakadeemia stsenograafiaüliõpilastelt Maret Tammelt ja Illimar Vihmarilt.
Näidend räägibki viiest õest, nende suhetest, unistustest, lootustest keset Iirimaa pärapõrgus asuvat küla. Tegevus toimub 1936. aasta meeleolukal suvel, mil vanapiigadest õeste elurütmi mõjutas pere esimene raadio. Sel suvel oli terve pere koos ning vaatamata väikestele muredele suudeti olla õnnelikud. Tavalisi, kuid pöördelisi argihetki meenutab ujedalt-unelevalt tollal seitsmeaastane Michael – Chrisi vallaslaps, keda kõik õekesed ühiselt hoiavad ja armastavad.
Energilise, ohtra tantsuga kahevaatuseline lavastus lõpeb kurbades toonides, rõhutades nõnda kõige mööduvust, või nagu Maggi ütleb: «Häda on selles – ainult üks põgus silmapilk – see on kõik, mida sa enesele võid saada. Ja kui sa selle mööda lased… »
Poiste kord veel tuleb
Ma ei ole näinud Priit Pedajase 2001. aastal Moskvas Pjotr Fomenko teatris esietendunud «Lõikuspeo tantse» ega teisi selle näidendi lavastusi, seega ei saa ma siin neid võrrelda. Ja seda ehk polegi vaja.
Sest vaid veel kaheksal korral Eesti Draamateatris mängitav lavastus ongi oluline just kevadel kooli lõpetavatele näitlejate, eelkõige tütarlaste pärast – Pedajas laseb neil kõigil oma tugevusi eksponeerida, elustada hingestatult õeste ammuse suve silmapilke.
Mida 25. lennu poisid suudavad, saab vaadata juba 1. aprillist, siis esietendub Eesti Draamateatris Priit Pedajase lavastus «Seitse venda».
«Lõikuspeo tantsud»
Tekst Brian Friel. Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar
Osades Liis Lass, Maiken Schmidt või Piret Krumm, Katariina Kabel, Kristiina Hortensia Port, Jane Kruus, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius ja Kaspar Velberg
Esietendus 18. märtsil Eesti Draamateatris