Peeter Jalakas: kunstnik olgu teenäitaja

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Jalakas poseerib Von Krahli baarist Von Krahli teatrisse viival trepil, taustal järgmisel nädalal esietenduva erootilis-lüürilise lavastuse «Lillede keel» plakat.
Peeter Jalakas poseerib Von Krahli baarist Von Krahli teatrisse viival trepil, taustal järgmisel nädalal esietenduva erootilis-lüürilise lavastuse «Lillede keel» plakat. Foto: Peeter Langovits

Kui kõik eesti teatrid oleksid ühes seisus, siis oleks Von Krahli teater või sees. Vähemalt nii usub Peeter Jalakas – mees, kelle loodud ja juhitav teater noppis Eesti Teatriliidu aastaauhindadel lavastusega «Gilgameš ehk igaviku nupp» viis preemiat.


Rahast Jalakas rääkida ei tahaks, aga sellest ei saa üle ega ümber. Praegu peab Jalakas tunnistama, et ei mäleta raskemaid aegu – just rahaliselt. Samas on ta veendunud, et raha peab olema alati natuke vähem, kui vaja.

Sest raha sunnib alati oma reeglid peale ja nii ei saa kunstnik, kõnealusel juhul siis teater, enam võtta kunstilisi ega rahalisi riske. «Kui tahad teatrit ja kunstilisi ambitsioone ära tappa, siis kõige lihtsam viis seda teha on üle kullates. Aga loomulikult on mingi piir, kust sa enam ellu ei jää. Muidu lähed hulluks.»

Von Krahli lavastust «Gilgameš» tunnustati viies kategoorias. Samas olete teie just see inimene, kes kunagi lõi VAT Teatri (naisnäitleja laureaat Katariina Unt), ja teie idee elustas NO99 Põhuteatrina (eripreemia). Kui niimoodi võtta, siis olete üheksast sõnateatri auhinnast seotud lausa seitsmega.

Elus on igasuguseid asju tehtud ja mingi jälg ikka jääb. Ma pole seda niimoodi osanud vaadata. Aga tore ju iseenesest! Mõnus ju, kui mingid asjad ellu ärkavad ja neist asja saab.

Millises seisus on täna Krahl?

Loominguliselt väga heas. Meil on hästi hea õhkkond, meil on hästi tugev ja ühte hoidev loominguline kollektiiv. Meie noorte seltskond, keda oleme usinalt hoidnud ja kasvatanud, on ilusasti integreerunud. Selles plaanis on kõik jube hästi.

Ideid on meil palju ja tundub, et meil on teadmine, miks me midagi teeme. Nii tunnetuslik kui ka filosoofiliselt põhjendatav arusaam kunstniku rollist tänapäeva maailmas ja sellega seotud vastutusest.

Milline on kunstniku roll?

Selgemalt kui kunagi varem on kunstnik teenäitaja. Erinevalt eelmistest kümnenditest, postmodernismi ajastust, kus kunstniku asi oli valmis mudelit tükkideks võtta, vaadata, mis seal sees on. Kas ja kuidas on mudelit uuesti võimalik kokku panna, polnud enam nii tähtis. See oli mõneti lapselik ja destruktiivne, aga igal juhul oli see dekonstruktsioon.

Praegu peaks kunstnik pigem pakkuma ja püüdlema tervikliku tunnetuse poole. Kunstnik peaks tegelema maailmas inimeseks olemise põhiküsimustega. Dekonstruktsiooni asemel peab tegelema konstruktsiooniga, konstrueerimisega, maailma loomisega.

Selgemalt kui kunagi varem puudub inimkonnal ühine narratiiv. Väga raske on näiteks tõsiselt võtta kedagi täiskasvanud inimest, kes kirglikult väidab, et homme on parem kui täna. Kui ta seda ka väidab, siis kohe tekib küsimus, et mida see «parem» tähendab – kas teatud majandusmudeli või demokraatia raames või inimese ja looduse tasakaalu suhtes vms.

Ühist asja, olgu Eestis, Euroopas või ka maailmas, on väga raske leida. Kui tuleme oma rahvusriigi juurde, isegi kui võrdleme Nõukogude ajaga, kus ka 80ndatel oli raske uskuda, et homne toob midagi paremat – ometi oli tollal olemas selge ühine narratiiv. See oli küll läbi eituse, aga selgelt rahvust ühendav vaen ja kohati viha selle süsteemi vastu. Praegu ei ole ka seda.

Aga kust seda narratiivi leida?

Just. Ma ei taha anda hinnanguid, kas olukord on hea või halb, mulle tundub, et me olemegi üksi. Igaüks on oma arengus, elus, saatuses üksi.  Samas tunnetusliku tõeni jõudmise teid on hästi palju. Kunstniku asi ongi tegeleda oma nägemusega inimeseks olemisest tänapäeva maailmas.

Kunstnikuna saad erinevaid visioone pakkuda, loomulikult pole olemas kokaraamatut retseptidega, kust valid endale sobiva. Kunstnik saab esitada ka küsimusi, ja seda mitte õpetaja, vaid enamasti õppija rollis olles.

Võtame «Gilgameši» – selles kõige vanemas loos ongi need inimese jaoks kõige olulisemad küsimused juba olemas. Meie püüdsime rääkida peategelaste isiksuse kujunemise lugu just selle viitega, et need küsimused on täna täpselt sama olulised kui tuhandeid aastaid tagasi: üksindus, igatsus, egoga hakkama saamine, tõeotsing, surmahirm. Kõik need küsimused, millega peame inimesena tegelema, olid otsapidi seal olemas. Aga samamoodi võivad nad olla mõnes «Tõe ja õiguse» tõlgenduses.

Kunagi vastandati Krahli Tallinna Linnateatrile.

Seni oleme linnateatriga teatrikaardi eri äärtes. Me ei hakka muul moel lähenema, aga mulle tundub, et linnateatris ei tehta asju niisama, vaid mingi valu pärast. See valu on meil suhteliselt sarnane. 

Linnateater kasutab võrreldes Krahliga lihtsalt teistsuguseid kunstilisi võtteid. Aga siia vahele jääb rodu asju, kuskil keskel on veel NO99, kus on natuke mõlemat, ja siis terve hulk teisi. Pean Elmost (Nüganenist – toim) ja tema töödest väga lugu, arvan, et nad ajavad seal õiget asja.

Mulle ei meeldi mõttetu jura ajamine, väljendugu see mingisuguses karglemises, publiku šokeerimises või palja peega ringijooksmises või lõputus nämmutamises mingi kirjandusteose kallal.

Võib-olla ise lugedes võinuks sellest kirjandusteosest rohkem saada kui lavastaja ja näitlejate poolt läbi tunnetamata lavastust vaadates. Kui sul pole oma tõde, mida tahad inimesteni viia, siis milleks võtta neilt nende aeg ja lisaks veel natuke raha?

Ütlesite, et Krahlil on loominguliselt hea aeg. Kuidas on olukord rahaga?

Kunstilise kollektiivina on meil üle aegade parim aeg, on olnud erinevaid, on olnud tõusud ja mõõnad, aga rahaliselt ma ei mäleta keerulisemat aega kui praegu.

Samas oli 2006. aastal reaalne Krahli sulgemine, põhjuseks taas raha.

Aga see olukord lahenes, otsiti lahendust ja leiti. Aga täna ma võimalikku lahendust ei näe.  

Kirjeldage palun olukorda.

Olime juba kuus aastat pidanud plaani, et 2011. aastal kasvab meie trupp 12-liikmeliseks. Kõik ministrid olid nõus, nad ütlesid, et see on hea plaan jne. Aga fakt on see, et praegu see nii ei ole.

Vanast koosseisust on noorte kõrval palgal vaid Taavi Eelmaa. Teised on vabakutselised. 
 
See pole olnud nende vaba valik. Me leppisime vabakutselisuse staatusega paar aastat tagasi, kui kultuuriministeeriumi eelarves olid suured kärped. See oli ministeeriumi ettepanek ja mis meil üle jäi. Aga mingil hetkel pöörati see nii, justkui oleks see meie otsus, ja et nii jääbki.

Kurb, et endiselt pole võimalik mingisugune dialoog, et sa läheksid näiteks oma eelarvega ministeeriumi ja arutaksid seal võimalusi. Sulle lihtsalt öeldakse, et saad sellise summa, ja ongi kõik. Nii muutub mõttetuks igasuguste plaanide tegemine.

Noorte koolitamist me ei mõelnud ise välja, me ei teinud seda lihtsalt sportlikust hasardist, et vaadata, mis saab. Kõik oli plaanitud, meil olid kokkulepped.

Suusõnalised?

Selles mõttes, et kõik teatrid esitavad igal aastal nelja aasta plaani, millele ministeerium annab aktsepti või ei. Mina olen alati palunud ka audientsi, et saada selgust, kas plaanid on endiselt realistlikud, et kas aastal 2011 tuleb see muudatus jne. Tulemus oli see, et 2011 meie eelarvet hoopis kärbiti, ja üsna jõuliselt.

Kuna oli kultuuripealinna aasta, siis leidsime, põhiliselt küll Turuga, aga ka Tallinnaga, võimalusi noorte rakendamiseks ja neile palga maksmiseks – «12 Karamazovit» ja oli teisigi projekte. Aga tänavu neid võimalusi pole ja hetkel on niiviisi, et meil on sünnipäev oktoobri viimasel päeval ja sealt edasi peame kõik minema kaheks kuuks palgata puhkusele.

Saime küll tänavu selle osa tagasi, mis meil siis aasta varem kärbiti, kuid seda esitati kasvuna. See on solvav.

Olen ma õigesti aru saanud, et Krahli baari ja teie teiste restoranide raha eest peate üleval Krahli maja, aga teatri palgaraha on seni tulnud riigilt.

Riiklik toetus on katnud palgad ja kontori hädapärased kulud, ülejäänu on siis saadud mitmesugustest fondidest või kaetud oma tuludest.

Ehk saaks kõrtsindusest teatri toetamiseks veel rammusamat koort riisuda. Asutasite ju Krahli baari selleks, et teatrit üleval pidada.

Nii see kunagi algas. Aga praegune olukord on teine. Ma ei tea, kui edukad need kõrtsid peaksid olema, et saaks teatrit üleval pidada. Täna on konkurents toitlustuses karm, mul on küll õnne olnud, enam-vähem kõik, mis ma teinud olen, on olnud edukad. Aga sa ei saa olla nii pööraselt edukas, et kui ülejäänud Tallinna kõrtsid püüavad igaüks üksi ots otsaga kokku tulla, siis mingisugune kõrts peaks lisaks sellele veel teatrit üleval.

Mul pole oma tegevuse, teatri doteerimise vastu midagi, kuigi mingil hetkel tundub see veider ja ajab vihale, et seda võetakse nagu iseenesest mõistetavalt. Ma võin seda teha, aga ma tahan, et see oleks minu valik, mitte sundus. See võiks olla lisa, mis annaks meile paramaid võimalusi võrreldes nendega, kel sellist võimalust pole.

Võib-olla tegite kunagi vale otsuse?

Ilmselgelt oleks tõesti osavamaid variante, keegi oleks suutnud kindlasti korraldada nii, et see von Krahli teater olekski riiklik üksus, näiteks Rakvere teatri all, aga mulle tundus see ebaaus ja kohatu.

Mõtlesin, et teen kõigepealt teatri valmis, näitame, milleks võimelised oleme, et miks peab see teater just selline olema ja miks ei saa seda mingi teise struktuuri raames teha, ja kui siis leitaks, et tõesti sellist algatust on vaja toetada… Aga seda hetke ei tulnud ega tule iial.

Summad, mis võimaldaks meil enam-vähem hakkama saada, on võrreldes teiste teatritega väiksed. Sel aastal on meie toetuseks 330 000 eurot, see on ilmselgelt alla latti, aga kui oleks 450, siis oleks täiesti okei.

Väiksemad teatrid, kes ühiskonda kõige enam kõnetavad, on kõige haavatavamad.

Kas Eesti vajab teatrite rahastamise reformi?

Saan aru, et Langil on midagi plaanis. Millal see juhtub, ma ei tea, ja kas meie veel elus oleme, seda ma ei tea.  Aga kui teatritele mõeldud raha ei kasva, siis oleks see reform vaid rahahunnikute ühest kuhjast teise liigutamine. Kui muutuksid seadusedki metseenisõbralikumaks, siis… Täna pead sa kultuuri toetamiseks väga jõukas olema, see on tehtud väga ebameeldivaks.

Mihkel Raua «Järgmine voor» tõi saali täis. Aga leidus neidki, kes õelalt ütlesid, et muutute kommertslikumaks.

Ega meil ei ole ka pääsu, peame ka kusagil väikseid kompromisse tegema. Aga Mihkli lugu polnud kompromiss, see teema tundus mulle ka teemana, millest võiks rääkida. Tõsi, oli ette teada, et meil ei saa olema publikuga probleeme.

Ega publikumenu paha pole.

Olen aeg-ajalt sellele mõelnud. Kui olime vana trupiga kümme aasta juba koos olnud ja hakkas tunduma, et me meeldime liiga paljudele, siis tekkis idee truppi noored tuua. Sest meeldivusega harjud sa samuti nagu rahaga, võid hakata meeldivust otsima,  ei võta enam riske jne.

Tundsin, et midagi on mäda, kui sain aru, et me meeldime kõigile, publik käib, kriitikud on rahul, meeldime iseendale, festivalid tahavad meid.

See pole see teater, mida ma teha tahtsin.

Teisipäeval saite kinnitust, et ongi mäda, meeldite kõigile.

See on nüüd see, mille üle pean natuke aru pidama. Tundub, et mida rohkem sa meeldid ja mida rohkem on raha, seda parem on. Aga neil asjadel on varjupooled, millega tuleb ka arvestada. Näiteks võib see meeldima hakata. Aga meeldivuse otsimine on kunstis tihti hukatuslik.

Kas Krahli publik on nõus uue bändiga ehk uute näitlejatega?

Mis neil üle jääb. Ega meil pole ju permanentset publikut, kes kahekümne aastaga poleks muutunud. Samas pole publiku vanuseline keskmine muutunud, see on endiselt kusagil 30ndad. Me ei muutnud oma arusaama maailmast, see on pidev protsess, me ise oleme muutunud ja maailm meie ümber on muutunud.

Samas peaks trupil olema võimalus aeg-ajalt mängida võõrale publikule. Mida võõram publik, seda parem. Soomes on meil oma publik, mis on hea, saalid täis, aga näiteks Saksamaal, kus see kunagi hakkas tekkima, meil enam oma publikut ei ole.

Aga miks mitte Tartus esineda?

Eestis käimiseks on rahastust palju raskem leida kui Berliini minekuks. Alati kui oleme Tartus käinud, on tore, aga paraku pole see võimalik. Samas on meil suured lootused seoses Tartu Uue Teatriga.

Tunnustus

Tänavusel Eesti Teatriliidu aastapreemiate väljaandmisel võidutses Von Krahli teater. Peeter Jalaka lavastatud «Gilgameš ehk igaviku nupp» nimetati aasta lavastuseks, Jalakas hinnati parimaks lavastajaks, parima meesnäitleja lauraadi tiitli viisid koju Juhan Ulfsak ja Erki Laur. Lisaks pärjati «Gilgameši» kunstnikku Liisi Eelmaad ja lavastuse muusikalist kujundajat Erkki Hõbet.

Uus lavastus

Kolmapäeval esietendub Von Krahli teatris hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Carcia Lorca erootilis-lüüriline draama «Lillede keel», kus näeb laval Krahli uut koosseisu, peaosas Mari Pokinen. Peale tema teevad  Rainer Sarneti lavastuses kaasa  Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Loore Martma ja Maili Metssalu.

Von Krahi teatril täitub 20. tegutsemisaasta 

Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimise eriala lõpetanud ja Eesti teatreid igavaks pidanud Peeter Jalakas töötas mõnda aega Soomes aknapesijana. Pisut raha kogunud, hääletas Jalakas Taani, et õppida Eugenio Barba juures.

1987. aastal asutas Jalakas VAT Teatri, millest aasta hiljem välja kasvanuna lõi kollektiivi Ruto Killakund. Euroopa teatrites nähtust innustatuna sündis Jalaka juhtimisel 1992. aastal Von Krahli teater. Teatri nimi pärinevat Norra kaluriküla veidrikust intellektuaalilt ja näitekirjanikult Sigismund von Krahlilt, kes kirjutas teatri algusaegadel mõned näidendid ja toetas veidi rahaliselt ka.  

Rataskaevu tänava maja ostis Peeter Jalakas laenuga just teatritegemiseks. Kuid et laenu oleks lihtsam maksta, asutas ta von Krahli baari. Kaheksa esimest aastat töötas teater ilma püsiva riikliku toetuseta.  

1998. aastal loodi Von Krahli juurde viiest noorest näitlejast koosnev püsitrupp. Truppi kuulusid algselt Enar Tarmo (nüüdne tehnikadirektor), Juhan Ulfsak, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite, hiljem liitusid Taavi Eelmaa, Mari Abel, Riina Maidre, Mart Koldits. Praegu on Von Krahli teatri palgal Taavi Eelmaa, Mart Koldits,  Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Ott Kartau ja  Tõnis Niinemets. PM

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles