Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kommunisti ja konformisti liit

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marko Matvere kehastatava Peetri ja Katariina Laugu mängitud Maria vahel on terve etenduse jooksul pinge, mille jõujooned tüki jooksul ümber pöörduvad. Esmalt klammerdub Peeter Mariasse, hiljem näeb naine aga mehes pidepunkti. | FOTO: Siim Vahur

Andrus Kivirähki spetsiaalselt Katariina Laugule kirjutatud näidend on lugu kahe ühte vangikongi sattunud inimese saatusest. Üks nendest on end valgete seinte ja askeetliku raudvarbadega narivoodi seltsi ise lukustanud, teise on sinna toonud elu paratamatus.


Neil tuleb koos eksisteerida 14 aastat, mille jooksul jõuavad korduvalt vahetuda omavahelised jõujooned, kuid igavikulises plaanis jääb aeg seisma – lahkutakse täpselt sama koha pealt, kus kunagi kokku saadi.

Kumb on neist rohkem vang: kas see, kes igal õhtul oma pere ja nelja lapse juurde läheb, või too teine, kes väikesest trellitatud aknast sirelilõhna nuusutama jääb, rusikad uinudes kokku pigistab ning kapitalistidele kättemaksu haub?

Kahe karakteri peamine erinevus seisnebki selles, et noorel ja sõjakal kommunistist naisvangil Marial (Katariina Lauk) on unistused ja lootus, et kunagi pääseb ta vabadusse, tema elus muutub midagi, ta elab tulevikus erinevalt vangivalvur Peetrist, kes on ise oma tuleviku ette raudse väikekodanliku seina ladunud («mul on naine ja neli last, kuhu ma nüüd enam lähen»). Peetril on süütunne, Marial seda pole.

Inspireerituna seitsmest surmapatust, on Kivirähk jaganud teose seitsmeks peatükiks, mis Taavi Varmi videoprojektsioonis iga osa algul hallikasvalgele vanglaseinale ilmuvad.
Laugule sobivad need isolatsioonis elavate naiskangelaste rollid, kes sellest suletusest lõpuks hulluks lähevad, paljuski tuletab siinse lavastuse Maria meelde Sulev Keeduse «Somnambuuli» Eetlat. Ka Maria karakteri mängib Lauk eelkõige psühholoogiliselt suureks, selgelt on näha arengut tüdrukust naiseks.

Ideoloogilises plaanis muutub karakter vähem – aga ega see vanglaseinte vahel väga võimalikki ole.

Veelgi enam kui kahe väga hea näitleja tegutsemine laval, räägivad lavastuses varjud valkjal seinal. Nii mõnedki stseenid (näiteks kuidas Peeter üritab Mariale lusikaga suppi suhu toppida) muutuvad niiviisi palju täpsemaks, kontrast seinal on tugevam kui kontrast lavalises tegevuses ning hakkab seetõttu ka tähendust võimendama.

Üldiselt valkjas-hallikas toonis lavastusele on väga peenetundeliselt ja minimalistlikult aktsenti lisatud sirelililla valgusega. Lilla kasutamine on siin mitmetähenduslik – esiteks ühendab see värv punase aktiivsuse ja sinise tagasihoidlikkuse ehk justkui Maria ja Peetri, kristluses tähistab lilla patukahetsust, mis seostuks siinse surmapattude ideega.

Lavastuslikus plaanis on kõige huvitavam karakteritevaheliste pingete ning jõujoonte muutumine. Esimeses pooles toimib Maria justkui magnet, mis Peetrit kinni hoiab, mees tahaks küll pidevalt ära minna, astudes juba trepile, aga ikka ja jälle leiab ta ettekäände tagasi pöörduda. Teises osas on segased suhted jõujooned pea peale pööranud – Maria hoiab nüüd kinni Peetrit, oma ainsat kontakti välismaailmaga.

Lavastus on dünaamiline, liikudes korrektselt kulminatsioonilt kulminatsioonile, mille mõlemad näitlejad hästi välja mängivad. Matvere suudab kuni lõpuni välja kanda selle väikese mehe rolli, esimeses kahes osas ei seisa ta õieti kordagi näoga publiku poole, näeme teda pigem profiilis ning Peetri näost olulisemaks tegelaseks muutub tema portfell, mis sisaldab materiaalselt küll pirukaid ja sirelioksi, kuid ideoloogiliselt tundeid Maria vastu.

Oma olemuselt on nii Maria kui Peeter kõigepealt oma maailmavaate vangid ja seetõttu üsna hästi võrreldavad – üks vankumatu kommunismiideega ning teine leplikkusega ühiskondliku korra suhtes.

Nad on vastuhakk ja konformism ühiskonnaga, sama protsessi erinevate äärmuste esindajad. Sellele lisandub füüsiline iha mehe ja naise vahel, mis keerab olukorra psühholoogiliselt veelgi segasemaks.

Viimases stseenis lisandub eelnevale veel igavikuline aspekt – igaühel on oma kelk vedada, ning kes pole sellest lahti lasknud, on ikka vangis, olgu müürideta või ilma. Hea tükk, minge vaatama. Piletid aprillikuu etendustele tulid reedel müüki.

Uuslavastus

Andrus Kivirähki «Ingel, ingel, vii mind taeva…»
Lavastaja: Aare Toikka
Video: Taavi Varm
Osades: Katariina Lauk, Marko Matvere
Esietendus VAT teatris 3. veebruaril

Tagasi üles