Jazzkaare uus kontserdipaik ületab õhkkonna ja mugavuste poolest kõik varasemad. Reisisadama lähedale püstitatud Merepaviljonis valitseb kunagise Sakala keskuse vaba meeleolu ja kohtumispaiga-tunne.
Eksootiline Jazzkaar
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Zap Mama
20. aprillil Merepaviljonis
Saal on lihtsalt ja maitsekalt kujundatud, pehme telklagi ja õhutustoru, valgus pääseb mõjule. Aken-sein on juba iseenesest tore ja suur kujunduselement ning mõnel hetkel süttib seal – nagu tellimise peale taamal tegutsevas lõbustuspargis – tuledes pöörlev karussell, tekitades psühhedeelse tunde.
Kõike tundub jätkuvat – õhku, soojust ja kõndimisruumi.
Istujatele on mugavad toolid ning kaasaelamiseks saali keskel tantsupõrand. Paviljon paikneb praktiliselt kesklinnas, kuid ka parkida õnnestus kõrvalasuvasse parklasse koguni viimasel minutil saabudes. Baaris oli ruumi mõnusaks lesisklemiseks. Alguses istekohti hõivanud publik hakkas kontserdi edenedes vähehaaval ringi saalima, näpus kohvi- või õlletopsik.
Nagu jänes kübarast
Jazzkaare avakontserdi laval oli Euroopa multikultuurne olevik – aafrika temperamenti ja eurooplase kalkulatsiooni ühendav ansambel.
Otsekui kübarast jänese tõmbas Anne Erm välja haigestunud peaesinejale asendaja, Belgias tegutseva afrogrupi Zap Mama, kes mõne asjatundja meelest on nimekamgi kui esialgu väljakuulutatud pimedate lauljate duo Amadou & Mariam. Oma albumitele lisaks on Zap Mama kaasa teinud paljude väga heade muusikute projektides, näiteks mulle tuli tuttav Zap Mama kui kunagise naisvokaalkvarteti häälevärv ette Toni Childsi albumilt «The Woman’s Boat».
Aafrika muusika toomine Eesti publiku ette on alati mõnes mõttes risk. Kui tsiteerida üht kunagist raadiomeest, siis eestlane ei võta võõraste suguharude muusikat omaks. Kas kaugest kultuurist pärit lavasõu, kirevad rütmid ja mustanahalised muusikud suudavad publikut kaasa haarata? Just Jazzkaar on varem toonud Eestisse nimekaid muusikuid Aafrikast ning innustanud publikut silmaringi arendama ja eksootika järele küsima.
Kongo päritolu Marie Daulne ansambel Zap Mama esines Tallinnas seitsmeliikmelisena: kaks taustalauljat, klahvpillid, löökpillid, bass ja trompet. Marie kasutas luupimiseks helimuundurit, kuid veelgi enam naturaalset luupi, ansambli mängitud ja lauldud helialust.
Merepaviljon sai täisvolüümid sisse ja tekstiilkatus paisus kummi juba üsna kontserdi alguses, kui kõlas «Tomataboo» ühelt Zap Mama kiidetumalt albumilt «Supermoon» (2007), kust oligi pärit lõviosa kontserdil kõlanud muusikast. Marie jagas publikule ülesanded (everybody is a star – igaüks on staar) ja rahvas jooksis lava ette kaasa nõtkuma. Laulurahvas sai kaasa laulda mitmel häälel, taustalauljad puistasid R & B vallast improvisatsioone.
Värviline nagu vikerkaar
Kontsert oli meeldivalt vaheldusrikas ja lavasõu viimistletud ning ladus. Professionaalsed meelelahutajad näitavad igati välja, et neil on endal laval hea. Kui muusik ise oma muusikat ei naudi, kuis saaks seda nautida publikki – põhimõte, mida Eesti artistidel on teinekord raske omandada.
Zap Mama stiilipalett on värviline nagu vikerkaar – funki, džässi, souli, gamelani ja reggae elemendid, etnopopp, mis sobiks Vikerraadiossegi, aga samas ka eksperimentaalsuse püüe.
Todd Simoni mängitud kõrvupüüdvad trompetisoolod andsid muusikale kunstilist mõõdet. Ansambli staar Marie Daulne püsis kesksena laval kogu kontserdi ja oleks võinud oma innukatele ansamblistidele rohkemgi ruumi anda.
Jazzkaar jätkab intensiivsete muusikaannustega veel terve nädal.
Jazzkaar Klassikaraadios
• The Flow (Austria) ja Oleg Pissarenko Band – T kell 22
• Christian McBride Trio (USA) ja Aces of Basses – K kell 18
• Džässiauhinnad, Rudresh Mahanthappa Samdhi (USA) ja Joel-Rasmus Remmel Trio – N kell 22
• Lizz Wright (USA) – R kell 19
• «Jazzis ainult tüdrukud» – L kell 16
• UMA ja klavessiiniduo – P kell 13
• Villu Veski Baltic Project feat. Eivor (Eesti – Fääri saared) – P kell 18