Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Uudised

:

Allaberdi viimased lindid

Tegelikult peaks Tartu Uue Teatri viimasest lavastusest rääkimist alustama hoopis publikust. 18. aprillil Kanuti Gildi saalis toimunud Tallinna esietendusel oli kohal märgatavalt palju vanemaid prouasid, mis oli ka mõistetav, sest rääkis see ju ühest vanemast inimesest.

«Mulle tundus, et Rudolf Allabert oli kogu aeg vana,» mõlgutas Vadi mõtteid, millega kaasnäitleja Piret Laurimaa nõustus. Juba noorena armastas Allabert mängida vanemaid inimesi ja arvas selle kohta ise, et noor võib vana igal ajal mängida, kuid vastupidine ei olevat eriti võimalik.

Publikust rääkimisest võiks alustada ka selles mõttes, et igasugused elu ja teatri, elu ja kunsti, elu ja fiktsiooni piirid on «Rudolf Allaberdi testamendis» väga hajusad, mis omakorda teeb kaasaelamise väga meeldivaks ja ehk pisut ohtlikukski. Nagu Vadi oma loomingus üldse tihtipeale teha armastab.

«Rudolf Allaberdi testament» on viimane osa triloogiast, mille eelmised lavastused olid «Peeter Volkonski viimane suudlus» ning «Rein Pakk otsib naist!», peategelasteks siis vastavalt pealkirjades mainitud ühtaegu reaalsed ja fiktiivsed tegelased.

Kummaline sedasorti reaalsuse ja fiktiivsuse mikrohetk tuleb ette kohe etenduse alguses, kui Vadi juhatab tavalise inimese moodi rääkides asja sisse ning Laurimaa talle justkui väga stanislavskilikult ja selles kontekstis küllaltki tehislikult, näitlejalikult vastab.

Mikrohetk on õige sõna, sest väga peenelt ja täpselt kogu etenduse masinavärk töötabki. Kui triloogia eelnevates lavastustes oli peategelaseks inimene, siis nüüd võib öelda, et peategelaseks on lint. Rudolf Allabert, Urmas Vadi õpetaja peda raadiorežii õppetoolis on meie hulgast lahkunud ning Vadil temaga üks võlg lahendada. Võlg, mis puudutab fakti ja fiktsiooni.

Vadi, Laurimaa, Raadioteatri helirežissöör Külli Tüli ning lint, millele on salvestatud eri aegade jooksul Allaberdi kõnelusi, mõtteid, rolle. Allabert kui inimene ja Allabert kui näitleja. Otse loomulikult nende kahe segunemine. Valgused, varjud, pettesööstud. Vadi on mingis mõttes võtnud oma õpetaja sõnu justkui lahti monteerida ja nende kontekste avada. Võimalik, et ka mänguliselt ja meelevaldselt ümber tõsta, sest selline on Vadi stiil, selline ka ta huumor. Väga inimlik huumor. Inimlik etendus, inimlik huumor.

Lint annab kõigeks selleks loa. Kuna tegemist on lindiga ja inimese kõnega sellel eri aegadel, ning veel, et Vadi otsib pärast Allaberdi surma võtmeteksti, millele oma hommage õpetajale üles ehitada, siis mõtlesin, et ehk on siin snitti võetud Samuel Becketti «Krappi viimasest lindist». Kuid ei olnud. Vadi sämplis hoopis ühte teist teksti, mida me siinkohal targu ei maini.

Niisiis on meil kõigepealt teatrirituaali nulltasand või nullkraad, kui parafraseerida mõningaid prantsuse humanitaarteadlasi, teatriruumi peaaegu et tühi koht ning lihtne, argine ja selge inimkõne, millel mängitakse teatrivarjudega – sedaviisi võiks «Rudolf Allaberdi testamenti» vahest kõige lihtsamini iseloomustada.


«Rudolf Allaberdi testament»
Autor ja lavastaja Urmas Vadi. Kunstnik
Kerli ­Jõgi. Helirežissöör Külli Tüli
Osades Urmas Vadi ja Piret Laurimaa
Tartu Uue Teatri etendus 18. aprillil Tallinnas ­Kanuti Gildi saalis
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    suri legendaarne filmidirektor
    aastalõpu uued raamatud
    tätte tõukas coelho tipust
    juurikas
    plaadiarvustused
      muusika-aasta 2015
      42. nädala raamatumüügi edetabelid
      Viimased uudised
      Raamatublogi
      Top lood
      Top kommentaarid
      48h populaarsemad teemad
      POSTIMEES.ee
      Elu24
      Majandus24
      Sport
      TallinnCity
      Naine
      Tarbija24
      Maailm
      Arvamus
      Uudised
      VIIMASED GALERIID
      Arhiiv