Toompere: Kafkat ei peaks tõsiselt lugema

Eva Kübar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pepit kehastab Maarja Mitt (paremal), Perenaise rollis on aga Külliki Saldre.
Pepit kehastab Maarja Mitt (paremal), Perenaise rollis on aga Külliki Saldre. Foto: Alan Proosa

Täna esietendub Tartus Vanemuise väikeses majas Franz Kafka näidend «Loss». Tegu on 1926. aastal, kaks aastat pärast kirjaniku surma ilmunud romaaniga, kus maamõõtja K. üritab pääseda lossi maamõõtmistöödele, mis osutub üle ootuste keeruliseks. Lihtsa süžeega, kuid Kafkale omase eksistentsialismitunnetusega äärmiselt keerukalt kirja pandud romaani on instseneerinud ja lavastanud Hendrik Toompere.


Hendrik Toompere, kuidas instseneering sündis?

Kuna Kafka kirjutas oma romaanid ilmselt väga pika aja jooksul, tundub algul, nagu oleks materjali tohutu hulk. Tegelikult on asi lihtne – näiteks «Lossi» tegevus toimub vaid neljal päeval, kuigi võiks arvata, et kestab viis-kuus aastat.

Instseneeringut alustasin suvel. Kirjutasin kaustikusse need punktid, mis mulle meeldisid, siis lasin materjalil pool aastat peas olla. Pärast jõule täpselt nelja päevaga kirjutasin instseneeringu valmis. See vabastas mind igasugusest kohustuses totsida sealt kafkalikku ja painajalikku. Jäi selge, lihtne ja inimlikult arusaadav struktuur. Rookisin välja kogu heietamise ja sisemaailma kaemused. Kuid see pole siiski päris kadunud – lavastuskeeles on kõik olemas.

Mida tähendab teile palju kasutatud väljend «kafkalikkus»?

Ma ei oska öelda, mis see on. Võin aga öelda, et Kafka puhul ei nähta reeglina huumorit, aga kui mina sellest tekstist läbi närisin, sain aru, et ta oli erakordse huumorimeelega inimene. Ta tegi nalja. Kui Kafkast lugeda täiesti tõsiselt, saab millestki valesti aru.

Lugesin kusagilt, et kui Kafka oli vahel sõpradele tekste ette lugenud, olid need väga lõbusad ja naerurohked õhtud. Kui läheneme Kafkale, pea kummargil, saamegi kolaki piki pead. Tuleb proovida teist tunnetust.

Eestis on Kafkat lavastatud kolm korda. Olete neid tükke näinud?

Ei, aga olen näinud, kuidas Raudsepp tegi koolis tudengitega «Metamorfoosi». Tegelikult olen «Metamorfoosi» näinud ka 15 aastat tagasi Inglismaal vist Kuninglikus Shakespeare’i Teatris. Seal oli see loomulikult väga hea ja puhtalt tehtud.

Kas teie lähenemist Kafkale võiks nimetada innovatiivseks?

Ma tahtsin teha lavastuse valmis nii, et mul oleks endal hea ja lõbus vaadata.

Kafka räägib palju süsteemis toimimisest. Kuidas teiega on – kas süsteem vormib teid või olete süsteemist vabaks saanud ja vormite seda ise enda järgi?


Eks see Kafka «Lossi» maamõõtja tegelaskuju, kes lossi saamise nimel võitlust peab, on ses mõttes küll mu enda võrdkuju, et mida rohkem sa proovid süsteemi vastu võidelda või seda ületada, seda enam muudab süsteem sind endasarnaseks.

Seal on sees paradoks – süsteemi on sisse programmeeritud soov seda muuta, mis teeb igast punkarist ühel hetkel korraliku kodanlase.

Olen ise ka süsteemi muutnud, aga eks ta ikka neelab kohutavalt. Näiteks lavastades saalis, kuhu tuleb üle 300 vaataja, tuleb seda teha inimestele loetaval ja arusaadaval kujul, sest muidu jääb saal tühjaks ja etendused võetakse maha. See on süsteemi paratamatus.

Vaatajate hulka on Eestis vähe ja potentsiaalset inimest, kes selliseid asju vaatama tuleks, viis korda vähem. Seetõttu tuleb lihtsustada. Oled kahe tule vahel – ühed ütlevad, et see on liiga lihtne, ja teised, et liiga keeruline.

«Loss» on teil juba tükk aega peas keerelnud?


Ei ole päris nii. Lihtsalt Sven Karjal on positiivne omadus, et kui keegi midagi mainib, jääb tal see meelde. Kuna olin kuskil öelnud, et kui Kafkat teha, siis «Lossi», tegi ta mulle ettepaneku. Samuti oli lavastusega «Sada aastat üksildust». Ma ei hakanuks ju iseseisvalt seda tegema.

Poleks seda julgust olnud?


Just. Et kuidas ma ikka hakkan seda tegema ja… Pole ju ka päris selline asi, et kuidagi teisiti ei saa. No näiteks Karamazovid on mul juba aastaid hingel, see tuleb ükskord ära teha.

Olete öelnud, et Kafka ühtaegu nii tõmbab kui tõrjub. Mis on see tõrjuv aspekt?

Tema kohati väga literatuurne esitlusviis, mis tundub erakordselt elutu. Praktiliselt anorgaaniline aine, milles elu ennast üldse sees ei olegi. Nagu tohutult suur kivimassiivi täis surnuaed. See on tõrjuv.

Ligitõmbav aspekt on aga Kafka huumorimeel, mis meelitab kogu aeg enda poole. Nii et elusorganism on seal täielikult olemas, aga ta on väga peidus.

Kas õnnestus see välja tuua?

No loodan, et õnnestus. Praegu (pühapäeval – toim) on viimane hetk, kui kõik asjad veel kompaktsesse tervikusse jooksevad.

Uus lavastus


Franz Kafka «Loss», 1926


Instseneering ja lavastus Hendrik Toompere


Kunstnik Ervin Õunapuu


Osades: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Maar­ja Mitt, Alina Karmazina jpt


Esietendub täna Vanemuise väikeses majas

Kafka Eesti laval:

«Metamorfoos», lavastaja Peeter Raudsepp, Vanemuine, 1998
«Protsess», lavastaja Sven Kuntu, Von Krahli teater, 1995
«Metamorfoos», lavastaja Mart Koldits, Tallinna Linnateater, 2004
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles