Suurt reklaami see lavastus ilmselt ei vaja: kavaleht kuulutab, et saab näha ausaid ja adekvaatseid prostituutide intervjuusid ning ka kõik kolm näitlejat on lubanud oma isikliku elu paljastada. Vastutasuks tuleb vähemalt formaalselt paljastada ka oma isik – tuleb näidata isikut tõendavat dokumenti ja allkirjastada leping, millega võetakse kohustus mitte rääkida nähtust kolmandatele isikutele.
Üldiselt on tegu juba «Tõe ja õiguse» mõõtmeid võtva neljatunnise teatrimaratoniga, mille jooksul kapatakse vaatajaga läbi vähemalt paarkümmend anonüümset saatust (prostituutide nimed on raamatus «Vaikijate hääled 2» muudetud), näitlejad etendavad meile oma tõlgendust reaalselt eksisteerivatest inimestest, keda ka nemad mitte kunagi näinud ei ole.
Kes raamatut lugenud, sellele on lood ja mõttemallid tuttavad: «Mulle meeldib saada meestelt seksi eest kingitusi», «Välismaal ma kohtun oma sponsoritega», «Naised, kes kodus ilma rahata seksivad, on lihtsalt lollid». Need on väga karmid saatused, mis oma aususes ja vulgaarsuses laksavad sulle niimoodi oimukohtadesse, et peas hakkab ebameeldivusest suruma.
Need on päris inimeste elud, mida peamiselt Elina Pähklimägi ja Jekaterina Novosjolova esitavad kord üleolevalt, kord lõbusalt, kord pohhuistlikult, kord kibestunult. Nii, nagu nemad neid näinud ja enda jaoks välja lugenud on. Küsimuseks jääb, kas need, kelle elu kujutatakse, mõtleksid samamoodi või on neile interpretatsiooniga haiget tehtud.
Üks lugu vahetub teisega, kõik on jutustatud pikalt ja põhjalikult. Lavastuse esimene pool hakkab selle all veidi kannatama, kipub tekkima rääkivate peade maraton. Kõik kujutatavad elud on küll unikaalsed, kuid juba viiendat kuuldes hakkavad motiivid korduma ja pinge hajuma.
Kõik see kestab pea kaks tundi. Kogu selle aja ootab vaataja tegelikult seda hetke, mil ka nood kolm oma elu paljastavad. Sest nii on kavalehel ja ka eellugudes lubatud. Esimese vaatuse lõpus tuleb see siis ära – Keil pihib oma loo. Teeb seda teatava täiskasvanuliku analüüsiva kõrvaltvaatajapilguga. Tundub, et sündmused, millest ta räägib, on nüüdseks juba igas mõttes minevik. Ta ei ela ise nende sees.
Keili lugu on lavastuses pigem verstapostiks, mis annab vaatajale kinnituse, et ka tüdrukute elud on veel tulemas, samuti hoiab pinget. Ja kuigi Keil on eitanud igasuguseid seoseid «Elude» ja oma möödunudsügisese Vahingu rolli vahel sama teatri lavastuses «Endspiel», imbuvad need seosed tüdrukute pihtimusi vaadates tahes-tahtmata teadvusesse.
Milliseid mänge on Keil nendega enne proovisaalides mänginud ja mis võtteid kasutanud, et viia kaks noort näitlejat nii haprasse psüühilisse seisundisse, jääb saladuseks. Kuid igal juhul jälgib mees saali nurgas tuusalt toolil istudes ja Macist muusikat-valgust näppides ülimalt rahulolevalt, kuidas tüdrukud laval end sedavõrd üles keeravad, et pisarad lõpuks tõesti väljas on. Pisarad, mida ma iga kell usun, ja lood, mis on kolm korda karmimad kui Keili enda tekst.
Võib-olla seetõttu, et erinevalt Keilist puudub tüdrukutel räägitavaga pikk ajaline distants. Emotsionaalselt on suur vahe, kas kõneleda möödunud kevadest või kümne aasta tagusest ajast. Pärast seda, kui ka Pähklimägi on rääkinud, tundub, et nüüd on kõik läbi, otsas, välja pigistatud. Lähme kõik koju ära. Aga ei – tulevad uued prostituutide lood.
Tõsi, teine vaatus muutub lavastuslikult juba elavamaks, trumbiks on kahtlemata Novosjolova-Pähklimäe vaatemängulised duetid, mis aeg-ajalt, Keili vastaspartneriks ilmudes, trioks muutuvad.
Füüsilise ümberkehastumise üks paremini õnnestunud detaile on kingad – jalanõud kõnelevad kandjast rohkem kui ükski teine riietusese. Ketsid, sätendavad rihmikud, kõrged saapad jne… Loomulikult ei puudu ka video, avangardteatri absoluutne a must. Kuid erinevalt Keili eelmisest lavastusest «Vaata raevus tagasi» on siin selle vahendiga mõõdukalt ümber käidud.
Kokku kestab see kõik peaaegu neli tundi. Tuleb meelde Robert Bressoni mõte, et kui filmis on midagi, mille saaks välja võtta, ilma et tervik selle all kannataks, siis järelikult pole seda vaja. Loobumise kauni kunsti rakendamine poleks «Elusidki» halvemaks teinud. Kuid lõpp oli siiski välja peetud.
Uuslavastus
«Elud»
Idee ja lavastus Andres Keil. Kostüüm ja heli Andres Keil, Jekaterina Novosjolova ja Elina Pähklimägi
Osades Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova ja Andres Keil
Esietendus Tartu Uues Teatris
12. veebruaril