Sel nädalal möödus 40 aastat Paul-Eerik Rummo kirjutatud ja Evald Hermaküla lavastatud legendaarse «Tuhkatriinumängu» esietendusest, millest sai märk ja tähis meie teatriloos. Et toonased kontekstid kipuvad hilisematele põlvkondadele kaduma ja moonduma, toob Jaak Rähesoo kuulsa lavastuse fenomeni uuesti lugejateni.
Nõukaajast räägitakse nüüd enamasti ainult poliitilises seoses. See oli ka tõesti ühiskond, kus võim püüdis kõike poliitiliseks tõlgendada. Ja «Tuhkatriinumäng» oli hea näide, kuidas üksnes kaudselt ja põgusalt poliitikavalda riivav teos jäi ligi aastaks ametkondadesse toppama, enne kui pääses trükki ja lavale. Paraku on keelepeksulises kultuurimälus säilinudki esmajoones see keelamisjama, mis hoiab näidendit endiselt poliitilises nõiaringis.
Minu jaoks illustreeris too ametkondlik jahmerdamine peamiselt üht Nõukogude ühiskonna kitsamat joont – äärmist bürokratiseeritust. Igasugune ametkond kipub ju umbusaldama uut, mille tagajärjed pole kohe öeldavad. Võib-olla aitas kahtlustamisele kaasa ka Rummo näidendi muinasjutualus, sest sellisest ainest kiputakse ootama (salalikke) mõistujutte. Kuid peamiseks jäi «kunstikeele» harjumatus. Ilmekalt kordus seesugune jahmerdamine paar aastat hiljem Vaino Vahingu näidendiga «Suvekool», mis oli küll täisrealistlikus laadis, kuid omamoodi samuti uudne.
Mind huvitavad praegu igatahes seosed, mis sirutuvad «Nõukailmast» kaugemale. Ja piirdun ma «Tuhkatriinumängu» kui näidenditekstiga. Sel oli küll õnn saada tähiseks ka tookordses teatriuuenduses. Kuid see polnud paratamatu side. Kui Rummo näidend jäi ametkondlike tõkete taha, võtsid lavanoored avalöögiks muu materjali – valiku Gustav Suitsu luulest.
Kui kasutada «Tuhkatriinumängu» asendi visandamiseks vana ning teadagi puudulikku sisu ja vormi kaksikjaotust, siis sisuliselt märkis too näidend maailmapildi tunduvat tumenemist. Elumõtte kahtlev küsitelu, nagu Rummo oma Printsi Tuhkatriinu-otsinguid esitleb, on kindlasti sügavasti isiklik ning samas üldinimlik nähtus. Kuid optimismi ja pessimismi vaheldumistes on olnud ka ajastulist, peaaegu moelaadset lainetust. Ikka on kosmilises pettumuses kaasa kõlanud pettumine oma vahetus ümbruses. Küsimus on üksnes, et ühte ei taandataks päriselt teisele.
«Tuhkatriinumängus» läheb see lainerida viiteliselt tagasi Hamletini, kelle olla-või-mitte-olla’s nähakse ka renessansi pärapohmelust. Veel selgema liini saame, alustades kuskilt vararomantismist, näiteks Goethe «Noore Wertheri kannatustest». Kõrgromantismi ajal, kui Euroopat aheldasid restauratsioonijärgsed politseiriigid, liitusid ühiskondlik mässuvaim ja kosmiline pessimism näiteks Byronis, Lermontovis ja Leopardis. Edasi tulid Baudelaire’i ja sümbolistide tume inimesepilt koos uusaegse tööstuslinna jälestamisega. Vastse sajandi tundetsükleid jaotasid maailmasõjad.
Eesti kirjandusse oli üks suurem tume laine jõudnud varem ainult Noor-Eesti päevil, kui sellega seostusid ühelt poolt sümbolistlik moemärk ja teiselt poolt 1905. aasta revolutsiooni nurjumise pettumus. Üleeuroopalik masendus Esimese maailmasõja järel kajastus siin vähe, sest seda vastustas äsjavõidetud iseseisvuse entusiasm. Pätsi autoritaarsusega kehtestus juba ametlik positiivsusdogma, millele arbujate «dekadents» pakkus natuke kohvikuopositsiooni.
Too dogma püsis mõneti paguluseski, vahepealsele katastroofile ja hämarale tulevikuhorisondile vaatamata. Kui mõni kirjutas ka masenduslaule, siis hoidis ta neid nn võitluslauludest rangelt lahus. Kodumaal Eestis ei jõudnud Stalini-aegsest masendusest trükisõnna midagi. Kui siis massirepressioonid lakkasid, puges ametlikult soositavasse optimismi siirastki lootust asjade jätkuvasse paranemisse.
Huvitaval moel oli neis tundetsüklites totalitaarse ida ja demokraatliku lääne vahel kattuvust. Ka läänes paistab sõjajärgne kümnend nagu hirmutarretusse vajunuvat, hirmu allikaks nii äsjased õudused kui aatomisõja väljavaade. Edasi järgnes sealgi teatud lahtisulamine: sõjaoht taandus, eluolu paranes. Selle vaheoptimismi erosioon kulges samuti mõlemal pool nüüd juba augulisemat «raudset eesriiet».
Tagasivaadetes nimetatakse murdejoonena tavaliselt Pariisi kevade ja Praha kevade luhtumist 1968. Kuid midagi oli õõnestunud juba varemini, näiteks 1950ndate teadusekultus ja kosmoseromantika. Eesti luules igatahes tähistasid valutunde teravat esiletõusu Paul-Eerik Rummo «Lumevalgus…lumepimedus» (1966) ja Jaan Kaplinski «Tolmust ja värvidest» (1967), näitekirjanduses aga 1966–69 ilmunud või lavastatud tinglike näidendite rühm, kus «Tuhkatriinumäng» kerkis tipuks. Ja pinnas muutuseks oli nõnda küps, et paari aastaga teisenes kogu kirjanduslik tundemaastik. Survele vaatamata ei suutnud brežnevlik stagnatsioon seda takistada, vaid kaudselt pigem toitis tumedaid meeleolusid.
Nõnda ei joonistu valu väljapääs mitte ainult tollasele Nõukogude taustale, vaid valu oli Eestis vaikima tõrjutud juba ligi pool sajandit. Ootuspäraselt oli selle vabanemisel siis puhastav toime. Edaspidi järgnes teadagi konventsionaliseerumine. Vastukaaluks rutiinsele halale siginesid põrandaalune dissidentlik trots ja põrandapealne ambivalentne iroonia. Neid jõude lähemalt kaardistamata küsigem üksnes: miks on tekkinud «Tuhkatriinumängu» ümber vaikne arvamus, nagu oleks see kindlasse ajastusse kuuluv näidend, mis hilisemaga hästi ei haaku?
Ma ei usu, et see tuleneks lausa optimismi-pessimismi vahekorrast. Too pendel võngub üldiselt sagedamini, niisiis jõudnuks Rummo näidend 40 aastaga ka mõnda soodsasse seisu. Pigem avaldub selle piirav seotus oma tekkeajaga vormis. Tavaliselt kasutatakse siinpuhul mõistet «tinglik näidend» ning viiakse selle juured sümbolismini.
Õigupoolest pole tarvidust piirduda ainult näidenditega, sest samalaadseid püüdeid on olnud ka jutustavas proosas ja visuaalkunstides. Ikka on pakutud maailmu, mis juba esmapilgul erinevad tavareaalsusest; maailmu, mis on nagu mõistujutulised ning samas tähenduselt hämarad; maailmu, mis hämarusest hoolimata näivad pürgivat sisemisele ühtsusele ja isepärasele loogikale.
«Tuhkatriinumängu» puhul meenuvad kohe näiteks Kafka romaanid, kus ekseldakse samuti erinevates majades või tubades ning usutletakse ilmselt ebarahuldavaid informante. Teatavaks kõrgajaks sellisele laadile oli läänes Teise maailmasõja järgne kümnend, kui stiililisse üldlahendusse liitus tugev purism, askeetlus, vahendite rõhutatud nappus ja näiline lihtsus. Karl Ristikivi romaaniga «Hingede öö» (1953) jõudis see laad siis ka eesti pagulaskirjandusse. Kodumaise kirjandusharuni ulatumiseks kulus veel tosinkond aastat, teesillutajaks eeskätt Loomingu Raamatukogus ilmunud lääne romaanide ja näidendite tõlked.
On arvatud, et pärast tingliku draama lainet naasis eesti näidend 1970ndatel realistlikusse sängi. Kuid Vetemaa, Vahingu või Saluri tollastes teostes oli realism tinglikkustega segatud. Madis Kõivul, kelle tee kulges varjatult, ei saa lihtrealismist üldse rääkida. Ja viimaste aastakümnete noored autorid mängivad konventsioonidega lausa ülemeelikult.
Nii on meil juba 40 aastat valitsenud pigem tinglikud kui realistlikud näidendid. Vahe tolle tsükli alguse ja praeguse seisu vahel on aga selles, et esimese laine stiiliühtluse ja -askeetluse ideaale asendasid hiljem segamislõbulised, eklektilised hoiakud. Ma pean «Tuhkatriinumängu» tänagi üheks eesti paremaks näidendiks ja usun, et selle poole pöördutakse ka edaspidi. Ent võib-olla tulevad sellele soodsad ajad eeskätt siis, kui eklektilisest küllusest tüdinetakse ning ausse tõuseb jälle stiilikargus. Sest kahtlemata käib sellinegi pendel aina edasi-tagasi.
Lavastuse keeruline tee
• 1967 kirjutas Paul-Eerik Rummo näidendi «Tuhatriinumäng»
• mai algul 1968 valmis Evald Hermakülal lavastus
• 7. mail 1968 kinnine etendus, saadi kohaliku võimu heakskiit, kuid mitte luba Tallinnast
• 23. jaanuaril 1969 näidend saab lavastamisloa
• 14. veebruaril 1969 kontroll-etendus, saadi etendamisluba
• 19. veebruaril 1969 «Tuhkatriinumängu» esietendus Vanemuise suures majas
«Tuhkatriinumäng»
• Lavastaja Evald Hermaküla
• Kunstnik Liina Pihlak
• Osades: Herta Elviste, Heikki Haravee, Kulno Süvalep, Raivo Adlas, Kuno Otsus, Mare Puusepp, Raine Loo, Kais Adlas, Ave Alavainu, Birgit Ehrenberg
Arvamus
Paul-Eerik Rummo
«Tuhkatriinumängu» autor
Olen sõnatu. See, et olin kunagi meediumiks millelegi, millest on veel aastakümneid hiljem põhjust nii pikalt rääkida, on lausa uskumatu. Ise olen juba ammu muude asjade juures.
Rähesoo analüüs ja ennustused kõlavad veenvalt või igal juhul intrigeerivalt. Oleks tore, kui ka «jooksev» kirjanduskriitika, sealhulgas ajalehtedes ilmuv, tahaks ja suudaks vaadelda oma objekte – üha juurdeloodavaid teoseid – nõnda mitmekülgselt. Kirjandus on elav ja muutlik protsess ja ühtlasi osa muudest ühiskondlikest protsessidest (näiteks autorihoiakute, teemavalikute, stiilikujunduse kaudu); selle sünkroonne vaatlemine võimaldab suuri ja hõlmavaid üldistusi. Seda mitte ainult kirjanduse enda, vaid ühiskonna, rahva, populatsiooni üldise meelelaadi kohta.
Mingi teose eriline esiletõusmine ühel või teisel perioodil on suuresti juhuslik. Kindlasti on selle põhjused ja mehhanism totalitaarses ja vabas ühiskonnas väga erinevad. Aga mõlemal juhul pean paremaks, et autorid oma teoseid tehes lähtuvad oma sisehäälest ega mõtle liialt retseptsioonile. Kuulsust või kangelaserolli ei tasu võtta eesmärgiks omaette, see on vale sihik.
Olen just praegu kokku panemas oma aastate jooksul kogunenud retsensioonide ja üldisemate kirjandusaineliste kirjutiste ja kõnede valimikku. Näen tagantjärele, kuidas on mu mõte liikunud teisenevate aegadega kaasa ja kuidas sellegipoolest on mu huvi üha fokuseerunud ühele ja samale – sellele, kuidas teostes põimub isiklik isikuülesega ning spetsiifiliselt esteetiline muude kategooriatega. Kirjandus on asi iseeneses ja ei ole ka.
Ülo Tonts
kirjandus- ja teatriuurija
Kaarel Ird oli väga huvitatud, et Rummo näidend just Vanemuises ja kohe lavale tuleks. 1968. aasta mai alguseks oli Evald Hermakülal lavastus olemas.
7. mail toimus kinnine etendus, mille põhjal kohaliku Tartu võimu esindajad lavastuse heaks kiitsid. Publiku ette see aga niipea ei pääsenud, sest juba lavastatud näidendil puudus lavastamisluba. Keelajad-lubajad Tallinnas miskipärast viivitasid. Nende lootused, et kirjanik teksti vastuvõetavamaks muudab, läksid tühja. Lavastamisloa kirjutas kultuuriminister alla 23. jaanuaril 1969. Nädal varem oli antud luba ka «Tuhkatriinumängu» trükkimiseks. 14. veeb-ruaril mängiti Vanemuises nn kontrolletendust, millest sõltus teine väga oluline luba – etendamisluba. Kontrolletenduse arutelu laabus ladusalt, lavastus Tallinnast saabunud otsustajates põhimõttelisi vastuväiteid ei tekitanud.
Olukord, kus teater lavastab näidendi, mille lavastamiseks talle luba ei ole antud, oli üsna pretsedenditu. Liiga palju on selles loos seiku, milles puudub selgus ja seletus. Teatri visadust ja jonni oma ettevõtmise kaitsmisel mu meelest seletama ei pea. Asi oli õige ja inimesed selle kaitsel niisamuti. Küll ei ole kaugeltki kõik selge võimu poole toimimises.
Kokkuvõttes oli «Tuhkatriinumängu» lavaletulek eesti rahva kultuuri suur võit. Pikka aega lubamatuks tunnistatud mõtted või õigemini nõukogulikku kaanonit ignoreeriv mõtlemine näidendis sai lavastuse kaudu legitiimsuse. Lubatu ja keelatu piir nihkus lubatu kasuks.
Loo mõistmiseks on oluline, et probleem oli keelajate jaoks näidendis, selles mõtteilmas. Selle oli kirjutanud väga andekas, julgelt, targalt ja sõltumatult mõtlev, sisemiselt vaba noor inimene. Keelajad – lubamisega viivitajad – ei eksinud: «Tuhkatriinumängu» filosoofilised mõttearendused olid tolles ühiskonnas vastalised, lavastus andis meile legitiimsuse ja see oli suur võit terve tollase eesti kultuuri jaoks.
Evald Hermaküla oli teatriuuendaja, ideerikas inimene, andekas kunstnik, aga uuenduse aspekti ei pea «Tuhkatriinuloos» mu meelest üle hindama. Lavastus oli tasemel, Paul-Eerik Rummo mõtete vahendamisel oli see lausa eeskujulik. Lavastuse teatrikeel tekitas kontrolletendusel vaid üksikuid konkreetseid vastuväiteid. Lavastaja jäi endale kindlaks ja vastuseta need pretensioonid jäidki.
Tunnustust ja miks mitte imetlust väärib Kaarel Irdi roll ja toimimine selles loos. Tema visaduseta ei oleks asjast asja saanud. Vanemuine oli tol ajal küllap «Tuhkatriinumängu» ainus võimalus vaatajate ette jõuda.
Toimunut mõista püüdes olen korduvalt ja aina uuesti jõudnud Paul-Eerik Rummo näidendi kui erakordse kunstifenomeni tähenduse juurde. Näidendi väärtus ei olnud selge mitte üksnes selle kaitsjatele, seda aimasid ka ründajad. Mis lõpuks viis järeleandmiste ja kompromissini, millel justkui puudub tavaloogiline seletus.
Lähemalt Ülo Tontsi artiklist raamatus «Kolmkümmend aastat teatriehitamist: «Vanemuise» sõnateatrist 1955–1986», Greif 2006.