Nädala plaat: vänä hää Morrissey

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Morrissey
Morrissey Foto: Pm
Morrissey

The Years Of Refusal (Polydor)

Paari kuu pärast poole sajandi vanuseks saav Stephen Patrick Morrissey on pool elu pidanud kultuspersooni tänamatut ametit. Vahepeal mõneti tagaplaanile jäänud, samas ometi järjekindlalt oma rida ajanud kustumatu indielegendi The Smiths boss on taas nõutud ja kuum nimi.



Ekstravagantne mees ja teeneline individualist on Morrissey tegelikult pidevalt olnud ja eks tema maailma võib lühidalt iseloomustada kui võluvalt lüürilist melodraamat, kus armastus jääb regulaarselt ikka vastuseta ja uue aastaaja algus ei tähenda mitte niivõrd uue algust, kuivõrd vana surma.



«The Years Of Refusal» on tema üheksas sooloalbum. Mingil huvitaval põhjusel ongi Morrissey plaadid nauditavad enam-vähem üle ühe. Kolme aasta eest ilmunud eelmine, orkestreeritult hüplev «Ringleader Of Tormentors» polnud kindlasti õnnestumine, 2004. aasta kitarriballaadine hoogne «You Are The Quarry» jällegi oli. Loogika ei peta – «The Years Of Refusal» läheb taas vaieldamatult plussmärgiga kontosse ja ongi üks Morrissey soolokarjääri tippe.



Ei pea olema eriline hõbeaju või kuldkõrv veendumaks, et plaat hittidest koos seisabki. Moz on piisavalt energiline, vitaalne ja heas füüsilises ning vaimses vormis. Otsekohese inimesena ei ole tal midagi varjata – suurepärase singli «I’m Throwing My Arms Around Paris» vahelehel on ta koos semudest bändimeestega porgandpaljalt muskulatuuri demonstreerimas, strateegilist piirkonda katmas pelgalt seitsmetollised vinüülplaadid.



Avapala «Something Is Squeezing My Skull» annab üheselt mõistetava ja mingis mõttes isegi agressiivse sõnumi, et nalja siin ei tehta ja muidumöla ei puhuta. Flamenco-hõnguline «When I Last Spoke To Carol» on ootamatu, ent meeldiv üllatus. Keeruline tuvastada, mis värk on tal sünnipäevade kui sellistega (meenuta The Smithsi «Unhappy Birthday»), aga selle albumi «It’s Not Your Birthday Anymore» kuulub oma depressiivses sädeluses plaadi parimate hulka. Milline kaeblev kitarr ja südantlõhestav vokaal!



Peamiselt ninaka Briti muusikaajakirjanduse eest seitsme aasta eest Hollywoodi kolinud Morrissey pole kindlasti California päikesest rammestunud. On ülevat paatost, meistrikäega kokku laotud sardoonilist teravmeelsust ja sajaprotsendilise puhtusastmega kontsentraadivaba lüürilist melanhooliat.



Hinne: ****
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles